Tarmo Ulla

Tulevik on juba kohal: sularahast on saanud nišitoode

28 aastat tagasi, 1993. aasta sügisel hakkas Eestis tööle esimene sularahaautomaat. Asus see toona Hansapanga peakontoris ja sealt said oma palka välja võtta panga oma töötajad. Peatselt pärast seda pandi üles ka esimesed kliente teenindavad automaadid. Järgevatel aastatel asusid kommertspangad võistu kõige suuremat ja paremini ligipääsetavat sularahaautomaatide võrgustikku looma. Kuigi pangaautomaatide kasutuselevõtt oli lahutamatult seotud pangakaartidega, oli inimestele esiti siiski loomuomane palgapäeval kogu raha automaadist välja võtta, et see siis kodus kindlasse kohta hoiule panna. Oli ka julgemaid, kes kandsid kogu raha igapäevaselt endaga kaasas – kunagi ei tea, millal vaja võib minna. Tänasel päeval on pangaautomaatide roll muutumas, sest sularahakasutus on märkimisväärselt muutunud ja vähenenud. Sularaha on endiselt osa meie igapäevaelust, kuid „rahakohvri“ asemel on see pigem „tasku- või kohviraha“, mis tulevikus samuti tõenäoliselt digitaalseks muutub.

Pangaautomaatide asemel käivad inimesed nüüd pakiautomaatide juures

Eesti Panga viimase, 2017. aastal tehtud eestlaste finantskäitumise uuringu kohaselt maksid igapäevaostude eest ainult sularahas kümnendik eestlastest, 2000. aastal tegi seda veel suisa 68% elanikest. Värske uuring viidi läbi sel suvel ja seal on need numbrid kindlasti juba veelgi väiksemad.

Seejuures juulis avaldatud EMORI uuringust selgus, et pakiautomaat on selgelt eelistatuim pakisaamise viis, mida on selle aasta kuue kuuga kasutanud 86% elanikest.

Kui 1990ndate keskpaika ja käesoleva kümnendi algust võib lugeda pangaautomaatide kuldajastuks, siis tänaseks on nõudlus kasvanud hoopis pakiautomaatide järele. Sularahamaksed on asendunud digilahendustega. Eelmisel aastal tehti kodumajapidamiste poolt Eestis kaardimakseid kokku 6,2 miljardi ulatuses, ehk siis päevas keskmiselt 16,9 miljoni väärtuses (viimase nelja aasta jooksul on see näitaja kasvanud 25%). Tänavu kevadel Baltikumis läbi viidud küsitluse kohaselt jäi enamikul vastanutest (53% eestlastest, 48% lätlastest ja 38% leedulastest) eelmisel kuul kasutatud sularaha kogus alla 100 euro. 100-300 eurot sularaha kasutas keskmiselt 25% vastanutest.

Selline statistika viitab olulistele muutustele inimeste igapäevaharjumustes. Müntide ja paberraha asemel leiab inimeste rahakottidest erinevaid maksekaarte ning turvalised maksed on tagatud nutitelefonides kasutatavate rakendustega. Loomulikult ei tähenda see, et sularaha täielikult käibelt kaob. Sularaha jääb edaspidigi mugavaks viisiks väikeste ostude eest tasuda; samuti on sel täita oluline funktsioon paikades, kus ei ole veel võimalik muid makselahendusi kasutada. Seega ei kao kuhugi ka pangaautomaadid. Eestis on hetkel 100 000 elaniku kohta 66,87 pangaautomaati, Euroopa riikide seas annab selline näitaja koha pingerea keskpaigas olles sealjuures ees nii Lätist, Leedust, Soomest kui ka Rootsist.

Varasemad suuremad sularahaostud liiguvad digikanalitesse

Oluline on märkida suurte sularahamaksete, mis on pikalt olnud üks varimajanduse peamisi mehhanisme, järk-järgulist kadumist. Kui anname lapsele sularahas taskuraha või maksame paari mündiga kohvitassi eest, on see iga inimese mugavusest ajendatud vaba valik. Kui aga tahame sularahas maksta uue auto eest, pole ka see keelatud, kuid nüüdseks oleme harjunud, et suured sularahasummad võivad erinevates asutustes raha päritolu suhtes kahtlusi äratada (muidugi ei ole sularaha kasutamine illegaalne, kuid kulmukergitusi kutsub see esile seetõttu, et sularahatehingud võimaldavad kõige hõlpsamini rahapesu).

Muu hulgas tuleb arvestada ohutusaspektidega. Päeva jooksul käest kätte liikuv münt või rahatäht võib osutuda nakkusallikaks. Suur kogus sularaha aga võib saada röövlite sihtmärgiks. Baltikumis läbiviidud uuringu alusel leiab enamik inimesi, et suurtes kogustes sularaha hoidmine ei ole ohutu, mistõttu ei kasutata seda ka maksmiseks (nii vastas 80% Eestis ja Leedus ning 73% Lätis küsitletutest).

Ehkki sularahakasutus on meie igapäevaelust järk-järgult taandunud vähemalt viimase 10 aasta jooksul, hoogustus see trend COVID-19 pandeemia mõjul veelgi. Näiteks teatas Suurbritannia suurima sularahaautomaatide võrgustiku omanik möödunud aastal sularaha väljavõtmise 40% langusest (võrreldes 2019. aastaga). Euroopas on hetkel viipemaksete buum, näiteks Eestis tehti Eesti Panga andmetel tänavu juunis juba ligi pool kõikidest kaardimaksetest viibates, välismaal makstakse kontaktivabalt veelgi sagedamini. Tänaseks on selge, et internetiostude ja (kaardi või mobiili abil tehtavate) viipemaksete harjumus ei kao kuhugi ka pandeemiajärgses maailmas, vähendades seeläbi ka edaspidi inimeste sularahavajadust.

Seega kuigi suurem osa elanikkonnast kasutab endiselt väiksel määral sularaha, siis on see muutunud igapäevasest maksevahendist selgelt nišivahendiks, mida kasutatakse mingites kindlates olukordades nagu lapsele taskuraha andmiseks või suvistel üritustel väikeste ostude tegemiseks. Sularahavaba ühiskond ei pea olema kauge eesmärk, mugavad ja laialt levinud digitaalsed maksevahendid on selle juba sisuliselt reaalsuseks muutnud. Õige pea anname ilmselt ka taskuraha näiteks mobiiliga lapse nutikella või mobiili juures viibates.