Ekspert hoiatab: sularahapettused on endiselt probleemiks
Pangakaarte on Eestis kasutatud enam kui 30 aastat. Nendega on üles kasvanud terve põlvkond ning juba esimese kaardi väljastamisest alates on korratud üht ja sama sõnumit: oma pangakaarti ja PIN-koode ei tohi mitte kellelegi edasi anda.
Ometi oleme Swedbanki finantskuritegude ennetamise juhi Eero Ergma sõnul olukorras, kus helistamispettuste kahjudest ligemale poole moodustavad just juhtumid, kus ohver annab petturile ise üle oma pangakaardi ja PIN-koodid.
„Inimene usub, et tema ukse taha tulnud kelm on näiteks pangatöötaja, kes viib kaardid turvaliselt panka kontrollimiseks. Petturid loovad ohvris kujutelma, et ta kaart on ohus ja see tuleb viia hävitamisele või parandamisele. Laialdaselt on kasutusel ka legend, et pank või politsei peab võtma kaardi ajutiselt hoiule, kuna kontol toimuvad kahtlased tehingud. Kliendi kaitsmiseks on justkui vajalik kaarti turvaliselt hoiustada, kuni kuritegelik tegevus tõkestatakse. Selleks saadetakse kohale kuller või palutakse panna kaart koos PIN-koodidega pakiautomaati. Ning inimesed üsna tihti teevadki seda,“ rääkis Ergma.
Seda kinnitavad ka panga andmed: automaatidest sularaha väljavõtmisega seotud pettused on aastataguse ajaga võrreldes kasvanud nii juhtumite arvult kui ka kahjusumma mahult. Seetõttu tuletab Swedbank meelde, et pankadel puudub vajadus kirjeldatud viisil pangakaarte koguda. Kui pangal on tekkinud kahtlus, et kaarti on kuritarvitatud, siis saab pangatöötaja teha vajalikud toimingud pangasüsteemides. Selleks ei pea kaart füüsiliselt panka jõudma.
Kuidas inimesi mõjutatakse?
Jutt, millega inimesi mõjutatakse, võib detailides erineda, kuid on siiski suures plaanis sarnane. Näiteks püütakse ohvrit veenda, et tema kontol olev raha vajab kontrollimist, see on vaja sularahas välja võtta ning anda üle politsei, maksuameti või keskpanga töötajale, kes peab kinnitama selle õigusust.
Tegelikult ei käitu ükski ametiasutus seesuguselt. Olukorda rahulikult hinnates on lihtne mõista, et kui ametkondadel tekib küsimusi, siis taolise kontrolli tegemiseks läheb vaja lisaandmeid ja dokumente, mitte rahakupüüre. Ometi suudavad petturid liigagi tihti viia inimese selleni, et nad võtavad ise vabatahtlikult raha kaardiga või sularahana välja ning annavad üle petturitele.
Usalda eksperti, mitte petturit
„Puutume üha enam kokku olukordadega, kus petturite mõju all olevad kliendid esitavad pangatöötajale eksitavaid andmeid, valedokumente või keelduvad uskumast töötajat, kes juhib tähelepanu võimalikule pettusele,“ rääkis Ergma. „Meie töötajate kiituseks peab ütlema, et väga paljud võimalikud pettusejuhtumid suudetakse siiski visiidi ajal välja selgitada ning kliendi silmad avanevad. Paraku ei õnnestu kliendi veenmine aga alati.“
Pangatöötajat, kes juhib tähelepanu võimalikule pettusele, tasub kuulata. Ta näeb olukorda kõrvalt ja võib seega osutuda viimaseks õlekõrreks, mis päästab kliendi raha kaotamisest. Tuleb ka meeles pidada, et pangad küsivad lisaandmeid selleks, et aidata klientidel pettustega seotud olukorrad ära tunda ning kaitsta nende vara.
Millised on levinumad põhjendused?
Siin on näited vabandustest, mida inimesed petturite mõjutusel sularaha väljavõtmiseks on kasutanud.
- Levinud vabandused on hauakivi ost, suvila või korteri remont, välisriiki kolimine või välismaal elavate sugulaste abistamine.
- Kuid leidub ka kummalisemaid selgitusi. Näiteks soovis üks klient kontolt sularahana välja võtta 20 000 eurot sõnniku ostmiseks, mis osutus aga petturite soovitatud jutuks.
- Selge ohumärk on ka korduv tegevus. Näiteks käis hiljuti mitmes kontoris eakas proua, kes soovis kogu kontojäägi sularahas välja võtta. Põhjendusena tõi ta korteri remondi, riiete ja toidu ostmise ning pulmad.
