Just Filmi programmi #noorfilmitegija võitja Ketlin Kõiv: küll saab ka Eesti peagi Oscari!

2025. aasta novembri lõpus kuulutati Tallinnas Alexela kontserdimajas Pimedate Ööde filmifestivali lõputseremoonial välja festivali hinnatumad filmid. Avalikkuses rohkem tähelepanu saanud teoste seas selgusid ka 25. noorte- ja lastefilmide festivali Just Film parimad tööd.

Festivali uusim võistlusprogramm #noorfilmitegija koosnes filmidest, mis on valminud Just Filmi stipendiumikonkursi raames ning mille autoriteks on rahvusvahelised kooliõpilased vanuses 7–19 aastat. Seega oli seal töid, mida ka kõige kirglikum filmisõber igapäevaselt naljalt ei kohta.

Mõni neist paneb naerma, mõni nutma, mõni aga muudab vaataja maailmapilti. Külastajate arvu poolest on Just Film kasvanud üheks Eesti suuremaks noorte- ja lasteürituseks, mida külastab igal aastal ligi 20 000 filmihuvilist. Noorte filmitegijate konkursi peamine toetaja on sealjuures Swedbank.

2025. aastal osales programmis #noorfilmitegija 18 filmi, mida hindas ekspertide žürii. Parimaks valiti Ketlin Kõivu film „Päevalill“. Žürii tõi filmi juures välja tugevat vormitunnetust ning oskust kasutada kaamerat, heli ja animatsiooni, et luua mälupiltidest koosnev peategelase sisemaailm. Eriti meeldejäävaks muudab filmi loojutustus, mis usaldab vaatajat ja laseb emotsioonil loomulikult esile kerkida.

Tegime konkursi võitja Ketlin Kõivuga intervjuu, et veidi enam lahti mõtestada tema filmi, selle valmimise teekonda ja muud.

Filmi „Päevalill“ võttemeeskond. Foto: erakogu

Räägi alustuseks veidi endast, Ketlin. Kes sa oled ja kust tuled?

Olen 20-aastane, üliõpilane, kes on pärit Raplamaalt. Enamiku elust olen elanud põldude vahel, aga kuna paljajalu muru peale minna ei julge, siis tunnen siiski, et olen linnalaps. Põhikoolis käisin Raplas, gümnaasiumisse tulin juba Vanalinna Hariduskolleegiumi, praegu õpin Eesti Kunstiakadeemias sisearhitektuuri.

Tuleme su filmi juurde. Me teame, mida žürii sellest arvas ja kuidas kommenteeris. Mida see aga sinu jaoks tähendab ning mida välja tuua soovisid?

„Päevalill“ tegi oma esimesed sammud mu mõtetes vist 14-aastaselt. Käisin püstoliga kõrvaauke tegemas ning mulle öeldi, et ei tasu karta, sest see hetk, kui klõpsu kuulen, on kõrvaauk juba niikuinii tehtud. Jäi kummitama. 

Filmi saadab juhtmõte: „Pühendusega kõikidele väikestele ilusatele hingedele, kelle saatus pole nende endi kätes“. Olen seda filmi sünopsisena kasutanud, kuid kui pean kirjeldama, siis räägib „Päevalill“ väikesest tüdrukust, kes elab sõjapiirkonnas. Tema mõtetest, unistustest, perest ja tulevikuplaanidest. 

See lühifilm muutus üheks tõeliselt imeliseks projektiks, mis elab justkui oma elu. Kuigi film on minu tehtud, on seda vaadates alati tunne, nagu näeksin seda esimest korda. Filmi autori pinge on küll peal ja kõrval istuva inimese käe pigistan ka siniseks, aga filmil on justkui oma hing, mis suudab igasse inimesse, ka minusse, pugeda. Nii on mulle vähemalt öeldud. Ma ei tea, kuidas see juhtus, ma ei ole kindel, mis valemit ma kasutasin, aga toimis. Aga eks seda püüdsingi teha – puudutada inimese südant, panna ta mõtlema teiste peale, laste peale, sõja kui ülima jubeduse peale, hirmu ja teadmatuse peale. 

Praegu käib „Päevalill“ mööda maailma ringi. See on saanud auhindu Horvaatias ja Kreekas, seda on näidatud Itaalias, Saksamaal ja mujalgi. Ühest küljest tunnen, et see film on midagi palju suuremat kui mina ja mu mõtted. See näitab ju midagi, mida ma pole ise kunagi kogenud. Aga eks mina loo jutustajana polegi siinkohal oluline, tähtis on hoopis peategelane ja tema elu. Kuid tunnistan, et päris uhke tunne on sees.

Ole hea, võta lugeja jaoks kokku filmi tegemise teekond. Kui kaua sellega aega läks, kui keeruline see kõik oli?

Ma läksin 11. klassi lõpus Kinomaja Filmikooli, kus jätkasin ka 12. klassis. Esimesel aastal tegin veidi operaatoritööd ning aitasin siin ja seal. Aga teisel aastal tundsin, et tahan olla režissööri ja stsenaristi rollis – mulle meeldib oma visiooni taga ajada ja ise lugu rääkida.

Esimesed läbirääkimised ja ideede põrgatused tegin papsiga – ta on teatrimees, kirjutab ja lavastab. Isa andis veidi tagasisidet ja jagas mõtteid. Kui rääkisin tunnis oma filmi ideest ja kõik olid 30 sekundit täiesti vait, siis oli veidi hirm sees, et äkki neile ei meeldi. Aga samas sisetunne ütles, et tegemist on hea asjaga! Operaatoriks tulnud Säde Sibul pakkus, et äkki võiks filmi siduda sõja teemaga. Super! See oligi kogupildist puudu ning pärast seda tundi oli film selge ja juba jooksis mul silme ees. 

Casting’u-plakati panin Facebooki gruppi „Pean saama näidelda, muidu suren“ ja õnneks oli huvilisi palju. Lisete Viikmäe, kelle peategelaseks saime, oli ka justkui taevast alla langenud ingel – ta oli rohkem peategelase moodi, kui ise ette kujutada oleksin osanud. Teised tegelased leidsime samuti casting’ult või tutvuste kaudu. Kasutasime filmis ka sõpru: peategelasest tüdruku isa mängis mu paps, kes juhuslikult kodus oli. Tegelast koondnimega Suur Vend mängis aga meie enda helioperaator. Ülejäänud tiimiliikmed olid filmikooli inimesed või sõbrad ja tuttavad.

Võtteplatsil polnud vaja kedagi liialt juhendada või öelda, et „äkki jooksed sinna, teed seda”, meil oli pigem selline „Säde, vaata, ta ronis puu otsa, mine filmi” koostöö stiil.

Kui mul poleks olnud filmikooli abi ja toetust, oleks see projekt olnud kindlasti sada korda keerulisem. Paar päeva enne esilinastust olin monteerides küll paanikas ning mõtlesin, et film ei saa kunagi valmis ning kõik on halvasti, aga õnneks tahtmine oli suur ja lähedased toetasid.

Tooksin siinkohal eraldi välja juhendaja Liina Särkineni, kes on tõesti absoluutselt vinge inimene. Tänu temale sai see kõik valmis, ta organiseeris tehnika ja koolitusi, leidis inimesi, kes meid võtteplatsil aitasid, ja hoidis sihti silme ees. Suur aitäh talle!

Filmi „Päevalill“ võttel. Foto: erakogu

Mis sind filmimaailma juures kõige enam paelub?

Kuulan bändi Arg Part lugu „Nagu filmis” ja mõtlen, et see ongi. Tunne, et filmis on justkui midagi rohkem päris, midagi teistmoodi. Isegi kui on näidatud päris elu või siis see, et filmis on maailmad, mis ei ole päris. Mind paelub kogu protsess. Elu kaamera taga ja ees. Ning lõpuks see tulemus, mis vaatajani jõuab.

Kas soovid ka oma tuleviku filmimaailmaga siduda? Kellena end tulevikus näed?

Tallinna Ülikooli Balti Filmi, Meedia ja Kunstide Instituuti (BFM) ma sisse ei saanud, jäin operaatori erialal täpselt joone alla. Nüüd mõtlen, et võib-olla oleks režii katsetel teistmoodi läinud, aga visuaalne keel oli tollal südamelähedasem.

Õnneks olin kandideerinud igale poole, füüsikast, ehitusinseneeriast geoloogiani välja. Mõtlesin ka Eesti Lennuakadeemia peale sekundiks. Saatuse tahtel õpin Eesti Kunstiakadeemias sisearhitektuuri ja loodan sellega tulevikus tegeleda. Mulle väga meeldib!

Liina kutsub mind väga tihti filmikooliga taasühinema või lihtsalt filmi tegema. Kõik inimesed mu ümber usuvad, et ma peaks seda tegema, ning küsimus, millal järgmine tuleb, on mu aju sisse kõrvetatud. Ma ei tea, tahan teha midagi head ning praegu pole häid ideid. Kui teen, siis täispika filmi.

Kui lihtne või raske on üldse noorel inimesel Eestis filmindusega tegeleda?

Vaadates, mis siinsel filmimaastikul toimub, siis tundub, et on lihtne. Seda juhul, kui noorel on ambitsiooni, tahtmist tegeleda ja leiab toetajad. Mul on hea meel! Igal juhul soovitan alustamiseks Kinomaja Filmikooli. Aga rääkides takistustest, siis selleks on raha. Nagu ikka.

Lõpetuseks, lõunanaabrid lätlased said eelmisel aastal oma esimese Oscari kätte animafilmiga „Flow“. Millal jõuab kord Eestini?

See oli nii tore saavutus ja tegi tuju heaks. Küll tuleb ka Eestil varsti! Eesti on nii väike, aga kõik inimesed, keda tean, on nii andekad kõikvõimalikel aladel. Ei pea üldse muretsema!

2026. aastal toimub Just Film 6.–22. novembrini ning Swedbank jätkab ka tänavu noorte filmitalentide toetamist.