Eesti majanduse väljavaated pärast kolme aastat stagflatsiooni

Swedbanki tänavusest mahukast kaubandusuuringust selgus, et Eesti jaekaubandusettevõtted lähevad aasta lõpule vastu ettevaatliku optimismiga. Mida peegeldavad aga makromajanduse näitajad ning kuidas saavad Eesti majandus, tarbijad ja ettevõtjad hakkama juba mõnda aega kestnud stagflatsioonilises keskkonnas, analüüsis kaubandusseminaril Swedbanki krediidiriski kontrolli osakonna juht Urmas Simson.

Eesti majandus on viimastel aastatel liikunud aeglases kasvufaasis. Kui 2020.–2021. aasta kokkuvõttes olime majanduskasvult Euroopa tipus, siis kolmel järgmisel aastal oleme langenud pingerea lõppu. Oma rolli on mänginud ka see, et Eesti peamiste kaubanduspartnerite Rootsi, Soome ja Saksamaa majanduskasv on olnud nõrgad, sealjuures kaks viimast on viimase viie aasta kasvude võrdluses meist isegi tagapool. Kui meie peamiste kaubanduspartnerite kasv jääb väikeseks, siis muudab see kiire kasvu saavutamise ebareaalseks ka lähiaastatel. Ettevõtete eksporti on keeruline kasvatada, kui kliendid ei kavatse rohkem osta.

Inflatsioon, maksukoormus ja leibkondade toimetulek

Madala majanduskasvu kõrval on ka inflatsioon Eestis püsinud Euroopa keskmisest kõrgem, markeerides ebameeldivat kombinatsiooni kasvanud tööpuudusest (aeglasest majanduskasvust) ja tuntavast inflatsioonist – teisisõnu stagflatsiooni.

Tänavu aasta kaheksa kuu jooksul on tarbijahinnaindeks tõusnud eelmise aasta sama perioodiga võrreldes 4,9%. Kui 2022. aasta suveni oli hinnatõusu peamine allikas koroonakriisi lahendusena tekkinud rahapakkumise kiire kasv, siis viimase kolme aasta jooksul on rahapakkumise kasvutempo seiskunud. Inflatsiooniline keskkond ei ole siiski kadunud, kuid selle põhjuseks on nüüd olnud maksutõusud, tollid ja muud tarneahelatega seotud häired. 2026. aasta maksuleevendused on mõistlikud, et vältida sellises keskkonnas kulude jätkuvat kasvu kiirema tempoga kui teistes riikides.

Inflatsioonil ja maksupoliitikal on olnud mõju ka tööturule, kuid pärast mõned aastad tagasi toimunud mõningast kasvu on tööpuuduse määr viimasel ajal püsinud stabiilne. Hõivatuid on ligi 700 000 ning tööpuuduse määr jääb alla 8%. Kuigi töötute arv on mõnevõrra kasvanud, siis on kasvanud ka tööhõive, sest tööjõuks loetavate inimeste arv on praegu 50 000 inimese võrra suurem kui neli aastat tagasi.

Seejuures tuleb aga tähele panna, et makronäitajad ei peegelda alati inimeste igapäevaelu. Riigi majanduse taset näitab kõige paremini nende inimeste elujärg, kelle sissetulekud on kõige madalamad. Siiani on palgakasv aidanud leibkondadel hakkama saada, kuid hinnatõusud ja maksukoormuse suurenemine on andnud nende toimetulekule hoobi. Keskmiste näitajate taga on ilmselgelt väga erinevas positsioonis leibkondi. Mingi osa raskemas seisus leibkondadest on selles olukorras kindlasti ka objektiivsetel põhjustel. Kõrge inflatsiooni keskkonnas oli emotsiooni pealt lihtne teha otsuseid, mis pikas perspektiivis ei pruukinud õiged olla.

Selline keeruline keskkond ei olnud aga ainult Eestis, vaid maailmas laiemalt. Kui lugeda uudiseid mujalt maailmast, siis probleemid on igal pool üsna sarnased. Hinnad liikusid palju kõrgemale ja nüüd, rahapakkumise kasvu raugemise järel, jääb mulje, et hinnad on tõusnud rohkem kui palgad. See ei pruugi alati päriselt nii olla ning inimeste tarbimise struktuur ongi erinev, kuid tarbija kindlustunne on majanduskasvu seisukohalt oluline. See kindlustunne on surve all paljudes riikides.

Eelarvepoliitika

Avaliku sektori võlakoormus on Euroopa Liidus keskmiselt 82% SKP-st. Eestis on see üks madalamaid ning jääb sarnasele tasemele Bulgaaria, Luksemburgi ja Rootsiga. See on meie tugevus, justkui kasutamata maavara.

Viimasel ajal on riigieelarve defitsiidist ja selle taseme jätkusuutlikkusest palju räägitud nii Euroopas kui ka USA-s. Prantsusmaal on riigieelarve defitsiit 6% SKP-st ehk ligi 200 miljardit eurot aastas ning võlakoormus 3,3 triljonit eurot. Kui üle 10 aasta tagasi oli n-ö Kreeka võlakriis, siis oli riigi võlakoormus 300–400 miljardit eurot. Peaministrid vahetuvad, kärpekatseid tehakse, aga keeruline on kokkuleppele jõuda isegi väikestes kärbetes (200 miljardi asemel 150 miljardit eurot aastas). Defitsiidi taga on pensioni- ja tervishoiukulude kasv, mis moodustavad järjest suurema osa suurriikide eelarvest. Eestis on pensionite osakaal SKP-st ligikaudu 7,4%, samas kui Itaalias, Prantsusmaal ja Kreekas küündib see 15% juurde.

Nii suured erinevused eelarvepositsioonides ei saa igavesti kesta. Kui üks riik tõstab defitsiidi arvelt pensione, õõnestab see ühisraha väärtust ning kannatavad kõik euroala riigid. Ilmselt ühel hetkel tekib surve teistelt riikidelt, et kehtestada eelarvereeglid, millest riigid ka päriselt kinni peavad. Tegelikult on need reeglid ju ammu olemas, aga reeglite täitjaid on väheks jäänud.

Tugevad reservid

Eesti majanduse bilanss ehk likviidsus ja võlakoormused nii avaliku kui ka erasektori puhul oli 2022. aasta alguses ülitugev. See tugevus on püsinud ka keeruliste majanduskasvu aastate järel. Kui 2008. aasta kriisi eel kasvas laenukoormus hoiustest kiiremini, siis nüüd on olukord olnud mõnevõrra erinev: 2019.–2024. aastal on hoiused kasvanud laenudega sarnases tempos ning laenukasv ei ole ületanud kogu majanduse palgafondi kasvu.

Ettevõtete puhul on tugevad kapitalipuhvrid ja mõõdukas võlakoormus aidanud säilitada likviidsust isegi siis, kui müügimahud on vähenenud või sisendihinnad tõusnud. Tugevad bilansid on olnud peamiseks põhjuseks, miks maksejõuetuste arv on jäänud väikeseks ja on olnud võimalik töökohti säilitada.

Kui võrrelda Eestit paljude teiste Euroopa riikidega, kus avaliku ja erasektori võlakoormus on oluliselt kõrgem, siis tundub meie positsioon märksa kindlam. See ei tähenda, et majandus oleks välismõjudele immuunne.

USA võimalik majanduslangus või globaalsete tarneahelate häired võivad meidki mõjutada. Kuid väiksem võlakoormus ja tugev likviidsus annavad eelduse, et suudame rahvusvahelised vapustused üle elada väiksemate kahjudega. Võib-olla just see kodumajapidamiste ja ettevõtete konservatiivne hoiak, mida Eestis on viimastel aastatel järjepidevalt hoitud, loob tugeva aluse ka järgmise kasvuetapi jaoks. Kiiret majanduskasvu Euroopas veel ei paista, see kõige kriitilisem hetk, mil likviidsust on vaja, võib olla alles ees.