Kuidas toota vähemate inimestega rohkem väärtust?
Eesti tööturg seisab järgmistel aastakümnetel silmitsi muutustega, mis mõjutavad peaaegu kõiki majanduse valdkondi. Rahvastikuprognoosi järgi on Eestis kolmekümne aasta pärast 20-67 aastaseid 15% ja 15-74 aastaseid inimesi 13% vähem kui täna (ilma võimaliku sisserändeta). See tähendab, et praeguse majanduskasvu potentsiaali hoidmiseks peavad tootlikkus ja ilmselt ka sisseränne suurenema. Kui soovime elatustaset tõsta, kaitsekulutusi suurendada, hoida pensionisüsteemi jätkusuutlikuna ja samal ajal investeerida rohepöördesse, ei piisa üksnes olemasolevate ressursside ümberjagamisest.
Tootlikkusest saab peamine majanduskasvu allikas
Aastakümneid aitas tööjõu lisandumine Eesti majandust kasvatada. Näiteks on viimase 20 aastaga mitteaktiivsete inimeste arv vähenenud 128 tuhande võrra. Samal ajal on hõivatute arv aga suurenenud 78 tuhande inimese võrra. Ka ilma 2022. aastal lisandunud Ukraina põgeniketa on hõivatute arv väga suure tõusu teinud. Tulevikus selline hõivekasv ammendub ja kuna tööjõudu jääb vähemaks, muutub tootlikkus senisest olulisemaks.
Kuigi viimase kümne aastaga on Eesti tööjõu tootlikkus kasvanud Euroopa Liidu keskmisest kiiremini, oli see ostujõustandardi järgi eelmisel aastal vaid 73% EL-i keskmisest. 10 aastat tagasi oli sama näitaja 64% liidu keskmisest. Kui eelmisel aastal oli Eesti liikmesriikide hulgas tagant üheksas, siis 10 aastat tagasi kaheksas. Läti ja Leedu olid tollal ja olid ka möödunud aastal meist tagapool. Kuigi oleme oma tootlikkusega EL-i keskmisele veidi lähemale jõudnud, on vahe jätkuvalt suur ja samuti pole meie positsioon riikide võrdluses oluliselt paranenud.
Tootlikkus määrab aga ära ettevõtete konkurentsivõime. Kuna tootlikkus on Eestis kasvanud tööjõukulust aeglasemalt, on tööjõu ühikukulu kasv viimaste aastate keskmisena olnud Euroopa Liidu keskmisest kiirem. Liiga kiire tööjõukulude kasv, samas kui tootlikkus sellele piisavalt kiiresti järele ei tule, tekitab aga suuremaid hinnasurveid ja kahjustab kulupõhist konkurentsivõimet.
Tehisaru kasutamine toob tõenäoliselt suurema tootlikkuse tõusu
Tootlikkuse kasvatamine tähendab pikka nimekirja väljakutseid – suuremaid investeeringuid automatiseerimisse, digitaliseerimisse ja tehisaru kasutuselevõttu. Samuti ka organisatsioonide paremat juhtimist, nutikamat töökorraldust, tugevamat innovatsiooni ja haridussüsteemi.
Tehisaru mõju tootlikkusele on tõenäoliselt küll suur, kuid organisatsioonid võtavad selle kasutusele ebaühtlaselt ning paljud ülesanded jäävad endiselt inimese teha. Samas, tehisaru täielik mõju avaldub alles pikema aja jooksul ja see võib kaasa tuua ühe suurima tootlikkuse hüppe viimase sajandi jooksul.
Töötame vähem
Samal ajal töötavad inimesed varasemast vähem. Kuigi Eestis on töötatud tundide arv viimastel aastatel koroonakriisi põhjaga võrreldes taas veidi suurenenud, on see viimase 15–20 aasta jooksul siiski mõõdukalt vähenenud. OECD andmetel töötas Eesti töötaja 2000. aastate keskel üle 2000 tunni aastas, kuid viimastel aastatel on see näitaja püsinud ligikaudu 1850 tunni ümber. See tähendab, et Eesti tööaeg on endiselt kõrgem kui Põhjamaades ja Saksamaal, kuid madalam kui mitmes Kesk- ja Ida-Euroopa riigis. Ning olgugi et Eestis on töötatud tundide arv umbes sama nagu USA-s, on meil olnud töötundide langus kiirem.
Pikemas vaates ei sõltu majanduse jõukus mitte niivõrd töötundide arvust, kui töö tootlikkusest. Kui Eesti tootlikkus järgmise 10–20 aasta jooksul kasvab ning tehnoloogia ja automatiseerimine võimaldavad sama väärtust luua väiksema tööpanusega, on tõenäoline, et ka keskmine töötundide arv jätkab aeglast vähenemist. Arvestades tööealise elanikkonna kahanemist, saab majanduskasv tulevikus tugineda eelkõige tootlikkuse kasvule, mitte töötundide või töötajate arvu suurenemisele. Samas mõjutab vaba aja kasv veidi ka majanduse struktuuri. Üha suuremat tähtsust saavad tõenäoliselt inimeste vaba aja ja elukvaliteediga seotud tegevusalad. Muuhulgas näiteks kultuur ja sport, kuid ka tervishoid ja sotsiaalhoolekanne.
Välistööjõu vajadus suureneb
Isegi kiire tootlikkuse kasv ei pruugi aga täielikult kompenseerida tööealise elanikkonna vähenemist – vähemalt lähiaastatel. Eesti on juba niigi mitmes majandussektoris kaasanud välistööjõudu, kuid selle vajadus järjest suureneb. Küsimus on aga selles, kui hästi suudame teiste riikide inimesi meie ühiskonda lõimida. Eesti ei konkureeri töötajate pärast mitte ainult naaberriikidega, vaid kogu arenenud maailmaga. Tööjõupuudus süveneb paljudes riikides ning talentide pärast käib järjest tihedam konkurents. Sisserände juures on aga oluline Eestisse tulnud inimeste lõimumine. Arutelu ei peaks käima selle üle, kas olla rohkem avatud või suletud, vaid kuidas sisserännet hästi juhtida.
Majanduse vaatest oleks mõistlik suurendada eelkõige nende inimeste osakaalu, kes aitavad kaasa kõrgema lisandväärtusega tegevustele – insenerid, IT-spetsialistid, teadlased, tervishoiutöötajad ja tehnilised oskustöölised. Samas vajab vananev ühiskond ka rohkem hooldusteenuseid. Rohepööre muudab aga tööjõuturgu paljudes tegevusalades, peamiselt energeetikas, ehituses ja kinnisvaras, tööstuses, transpordis ja logistikas ning metsa- ja põllumajanduses. Kuigi üha olulisemaks muutuvad tegevusalad, mis loovad suuremat lisandväärtust, peaks meie majanduses säilima teatav mitmekesisus.
Rohepööre muudab tööjõuturgu
Sageli käsitletakse tööjõupuudust ja rohepööret eraldi teemadena. Tegelikult on need omavahel tihedalt seotud. Energiatõhusamad hooned, taastuvenergia, elektrivõrkude arendamine ja tööstuse ümberkujundamine vajavad investeeringuid ning inimesi, kes need muutused ellu viivad. Rohepööre ei tähenda ainult uusi tehnoloogiaid, vaid ka uusi oskusi. Seetõttu võib tekkida olukord, kus tööjõupuudus võib muutuda kliimaeesmärkide saavutamisel takistuseks. Suurtele teemadele tuleb leida süsteemsed lahendused ning mõelda neile juba varem, mitte hiljem.
