Võla pikk vari
Eesti valitsussektori võlg võib selleks aastaks prognoositud 26%-lt SKP suhtes jõuda 2030. aastaks 39%-ni. See iseenesest veel ei ehmata, sest Euroopa riikide võrdluses oleks Eesti ka sel juhul endiselt suhteliselt väikese võlakoormusega. Samas ei ole oluline üksnes võla suurus, vaid ka see, millise intressiga riik laenab ning kui suure osa eelarvest peab kulutama varasemate laenude teenindamisele.
Rahandusministeeriumi prognoosi järgi võib Eesti valitsussektori intressikulu kasvada tänavuselt 239 miljonilt eurolt ehk 0,5%-lt SKP-st 2030. aastaks 656 miljoni euroni ehk 1,2%-ni. Paraku ei ehita see intress uut haiglat ega maksa õpetaja palka, ei suurenda julgeolekut ega paranda teid. See on hind, mida tuleb maksta riigieelarves liiga suurte kulude eest.
Euroopas ei ole intressikulu alati koos võlaga liikunud
Euroopa viimase paarikümne aasta kogemus on selles vaates väga huvitav. Euroopa Liidu riikide valitsussektori keskmine võlg oli 2005. aastal 67% SKP-st. Majanduskriisid on riigirahanduse olukorda halvendanud ja koos sellega võlga kasvatanud. Kui koroonakriisiga tõusis see 90%-ni, siis möödunud aastal oli keskmine võlakoormus umbes 82% SKP-st. Mis on aga endiselt liiga suur number.
Ometi on selles pikas ajavõrdluses Euroopa Liidu keskmine valitsussektori intressikulu SKP suhtes vähenenud. Kui 2005. aastal oli see osakaal 2,8%, siis 2015. aastal 2,2% ja 2025. aastal 1,9%. Euroopa Liidu intressikulu osakaal SKP-st jõudis madalaimale tasemele aastatel 2020–2021 (1,4%), kuid koos intressimäärade tõusuga hakkas uuesti kerkima. Intressikulu on rahas küll kahekümne aastaga suurenenud, aga majanduse mahuga võrreldes maksab võla teenindamine nüüd ikkagi vähem.
Siin ei ole vastuolu. Raha muutuski vahepeal odavamaks. Samuti refinantseerisid riigid vana ja kallima võla odavamaga, pikendasid võla tähtaegu ning nominaalne majanduskasv – majanduse reaalne kasv koos hinnatõusuga – aitas võla suhtelist koormust leevendada. Inflatsioon vähendas juba olemasoleva nominaalse võla tegelikku väärtust. Seega mõjutavad valitsussektori võla kõrval selle intressikulu paljud muud tegurid, mida on keeruline pikema aja peale prognoosida.
Eesti võlg muutub kallimaks
Kuigi Eesti valitsussektori võlg on suurenenud, on see ikkagi Euroopa Liidu madalaim. Probleem on aga võla ja intressikulu kasvutempos. Nelja aastaga on valitsussektori intressikulu suurenenud rahas väljendatuna ligi kuus korda. Nii kiire kasv on andnud vähe võimalusi kohaneda, mis muudab riigieelarve koostamise keeruliseks. Viimasel ajal on võlakirjade intressid aga kiiresti tõusnud.
Samas tuleks selleks aastaks prognoositud võla ja selle intressikulu juures arvestada, et valitsussektor teenib ka enda finantsvaradelt intressitulu, mille osakaal on viimasel kolmel aastal olnud keskmiselt 0,2% SKP-st. Näiteks kui möödunud aasta valitsussektori intressikulu oli 202 miljonit eurot, siis intressitulu 81 miljonit eurot. Seega oli 40% intressikulust võimalik katta intressituluga. Nii võib ka tänavune puhasintressikulu tulla Eesti jaoks väiksem.
Eesti valitsussektori võlast moodustavad ligikaudu 60% võlakirjad ja 40% laenud ning suur osa olemasolevast võlast on võetud varem fikseeritud tingimustel. Kallima raha mõju jõuab eelarvesse järk-järgult, kui vanad kohustused läbi saavad ja neid refinantseeritakse. Kui Eesti 10-aastase riigivõlakirja tootlus oli veel mõni aasta tagasi nulli lähedal, siis tänavu septembri keskpaigaks oli see tõusnud 4,2%-ni.
Võrdluseks, Lätis ja Leedus oli see samuti 4,2%, kuid Soomes 3,9%, Saksamaal 3,6% ja Rootsis 3,2%. Eesti kõrgem tootlus peegeldab muu hulgas meie väikest ja vähem likviidset riigivõlakirjaturgu, seda, kuidas investorid hindavad inflatsiooni ja riigirahanduse väljavaadet ning Eesti madalamat krediidireitingut võrreldes Põhjamaade ja Saksamaaga.
Vähem manööverdamisruumi
Suureneva võla intressikulu juures on palju olulisem tähelepanek see, et Eesti võlg kasvab eelkõige seetõttu, et riik kulutab rohkem, kui tulu teenib. Turu olukord ja valitsussektori võla refinantseerimise intressimäärad aga muutuvad.
Nii nagu prognoositud 39% võlg SKP-st pole mingi maagiline piir, mille ületamise järel muutuks Eesti riik justkui maksejõuetuks, ei tähendanud ka veel mõne aasta tagune, sellest paarkümmend protsendipunkti madalam võlg automaatselt head riigirahanduse seisu. Oluline on võla dünaamika: kui kiiresti see kasvab, kui kiiresti kasvab majandus, kui kallilt riik laenab ja kas eelarvega suudetakse tasakaalu poole liikuda.
Eesti riik võib ju otsida võimalusi kulude vähendamiseks, kuid üles jääb endiselt küsimus: milline oleks meie jaoks optimaalne maksukoormus? Rahandusministeerium prognoosib küll eesolevatel aastatel maksukoormuse mõningast vähenemist, kuid ajas pikemalt tagasi vaadates on see tasapisi tõusnud. Ja ikkagi on eelarvetulu liiga vähe.
Me ei tea, millal tuleb või milline on järgmine kriis, kuhu liiguvad selles olukorras intressimäärad või kui palju maksab riigile järgmine geopoliitiline šokk. Küll aga teame, et suurema võlaga minnakse sellesse kriisi väiksema eelarvelise manööverdamise ruumiga.
