Jõukus kasvab, annetamine mitte – mis pidurdab Eesti filantroopiat?

Eestis räägitakse palju ettevõtlusest, investeerimisest ja varade kasvatamisest. Oluliselt vähem räägime aga sellest, millist mõju võiksid edukad inimesed ja ettevõtted ühiskonnale tervikuna luua. Ometi on just see küsimus lähiaastatel järjest olulisemaks muutumas. See ei ole ainult annetamise küsimus, vaid laiem küsimus sellest, kuidas siduda majanduslik edu teadliku panusega ühiskonna arengusse.

Minu hinnangul ei ole Eestis peamine probleem raha või soovi puudumine. Probleem on pigem selles, et filantroopia ei ole veel kujunenud loomulikuks osaks sellest, kuidas inimesed oma vara ja vastutust ühiskonnas mõtestavad. Annetatakse küll, kuid sageli juhuslikult, emotsiooni ajel või konkreetsele üleskutsele reageerides. Vähem mõeldakse sellele, milliseid ühiskondlikke probleeme soovitakse pikema aja jooksul lahendada ja kuidas seda kõige mõjusamalt teha. Just pikaajaline vaade eristabki strateegilist filantroopiat üksikust annetusest: eesmärk ei ole ainult raha anda, vaid mõelda läbi, millist muutust sellega soovitakse saavutada.

Eesti majapidamiste hoiuste maht on aastatel 2021–2025 suurenenud ligi 40% ning ka uute finantsinvesteeringute maht on näidanud tugevat kasvu. Teisalt näitavad annetuskeskkonna „Ma armastan aidata“ andmed, et koguannetuste arv püsis samal perioodil paigal. Erandiks oli 2022. aasta, mil annetuste arv kasvas seoses täiemahulise sõja algusega Ukrainas järsult.

Ühe annetuskeskkonna põhjal ei saa teha järeldusi kogu Eesti filantroopia kohta, kuid kontrast näitab hästi, et inimeste kasvav rahaline võimekus ei tähenda automaatselt samas tempos kasvavat süsteemset annetamist. Samas on Eestis ka häid näiteid pikaajalisemast ja süsteemsemast filantroopiast – olgu selleks Swedbanki asutatud 10 miljoni eurose sihtkapitaliga Targa Tuleviku Fond või Skaala Impacti tegevus. Need näited kinnitavad, et valmisolek mõtestatud ja pikaajalisteks panusteks on olemas, kuid potentsiaali sellise lähenemise laiemaks levikuks on veel palju.

Paljudes arenenud riikides on filantroopia loomulik osa varaga kaasnevast vastutusest. Ühiskonnale tagasiandmine ei peaks olema midagi, mida tehakse alles siis, kui kõik muud eesmärgid on täidetud. See võiks olla osa teadlikust ja vastutustundlikust varade juhtimisest. Mida suurem on inimese või ettevõtte mõju majanduses, seda loomulikum peaks olema ka küsimus, kuidas panustada ühiskonna laiemasse arengusse.

Kuigi liigume Eestis õiges suunas, on meil veel arenguruumi. Julgustav on see, et näen oma töös järjest enam sellist huvi just nooremate ettevõtjate seas. Nad ei küsi enam ainult seda, kuidas kasvatada ettevõtte väärtust, vaid ka seda, kuidas nende tegevus ja edu võiksid luua väärtust laiemalt. See mõtteviisi muutus annab põhjust optimismiks.

Filantroopia arenguks on aga vaja kahte poolt. Ühelt poolt inimesi, kes soovivad panustada. Teisalt tugevaid organisatsioone ja algatusi, mis suudavad seda panust usaldusväärselt ning mõjusalt kasutada. Toetajad tahavad õigustatult teada, mida nende raha muudab. Nad tahavad näha tulemusi, mõõta mõju ja mõista, kuidas lahendatakse tegelikke probleeme.

Heateo Sihtasutuses oleme üle 20 aasta aidanud üles ehitada ja kasvatada organisatsioone, mis tegelevad Eesti jaoks oluliste ühiskondlike väljakutsetega. See kogemus on näidanud, et oluline on leida ja toetada algatusi, mis suudavad toetuse mõõdetavaks muutuseks pöörata. Olgu selleks haridus, laste ja perede heaolu või vaimne tervis – nende valdkondade tähtsus ei ole viimastel aastatel vähenenud. Vastupidi, ühiskonna vastupidavus sõltub üha enam sellest, kui hästi suudame neis küsimustes toimivaid lahendusi leida ja kasvatada.

Sageli räägime praegu julgeolekust, ja õigustatult. Kuid tugev riik ei koosne ainult kaitsevõimest. Sama oluline on tugev haridussüsteem, vaimselt terve ja toimekas elanikkond ning keskkond, kus lapsed ja pered saavad hästi hakkama. Need on investeeringud, mille mõju ulatub aastakümnete taha.

Seetõttu usun, et järgmine samm Eesti filantroopia arengus ei seisne ainult suuremates annetustes. Veel olulisem on parem koostöö. Avalik sektor, ettevõtted, kodanikuühiskond ja annetajad peavad rohkem koos tegutsema. Ressursid on alati piiratud. Kui aga teadmised, kogemused ja rahastus liiguvad ühiste eesmärkide nimel samas suunas, sünnib mõju, mida ükski organisatsioon üksi luua ei suuda.

Lõppkokkuvõttes taandub küsimus sellele, millist ühiskonda me tahame ehitada. Kui suudame muuta ühiskonda panustamise sama teadlikuks ja loomulikuks otsuseks nagu investeerimise või ettevõtte kasvatamise, võidab sellest kogu Eesti.