Raha kogumine noores eas algab harjumuse kujundamisest

Eesti noortelt oodatakse sageli rahalist iseseisvust, teadlikke valikuid ja tulevikku vaatavat käitumist. Samal ajal näitavad uuringute tulemused üsna selgelt, et noorte kogumisvõimet piiravad napid võimalused, mitte tahtmine. Kui sissetulek on väike või juhuslik, siis ei saa ka kogutud summad olla suured.

Swedbanki 2026. aasta finantstervise uuringu andmete järgi on enamikul 18–29-aastastest noortest täiskasvanutest küll säästud olemas, kuid vaid kolmandikul on kogunenud vähemalt kolme kuu sissetuleku suurune summa. Samal ajal usub üle poole noortest, et suudab ootamatute kulutustega hästi toime tulla. See viitab, et rahaline enesekindlus on sageli suurem kui tegelik rahaline puhver.

Norstati mullu tehtud noorte finantskäitumise uuringu tulemused aitavad seda vastuolu paremini mõista. Uuringust selgub, et noorte säästud jäävad enamasti 500–3000 euro vahele ning tüüpiline säästude suurus on 1000–1500 eurot. Suuremaid reserve koguneb noortel harva, kuid see on otseselt seotud nende sissetulekute taseme ja elu ebastabiilsusega. Samal ajal säästavad noored järjepidevalt: kõrvale panevad nad peamiselt palgast, taskurahast või juhutöödest ning keskmine igakuine säästetav summa on 50–300 eurot.

Tekita harjumus raha kõrvale panna

Just siinkohal muutub oluliseks vaatenurk. Noorena ei ole säästmise juures kõige tähtsam see, kui suur summa igakuiselt kõrvale panna. Olulisem on tekitada üldse harjumus seda teha. Noorena on parim aeg häid harjumusi kujundada, sest varakult tekkinud harjumused püsivad ka siis, kui sissetulekud kasvavad.

Realistlik on panna regulaarsest sissetulekust kõrvale esmalt vähemalt 10%. See võib olla palk, vanematelt saadud taskuraha või mõni muu kindel tulu. Sama oluline on see, kuidas suhtuda lisasissetulekusse. Norstati uuringust selgub, et paljud noored saavad raha mitmest allikast ning sageli tekib kiusatus just lisaraha kiiresti ära kulutada. Hea oleks panna lisasissetulekust kõrvale 30–50%, sest see on raha, millega igapäevases eelarves ei ole arvestatud ning mille varuks kogumine ei vähenda otseselt igapäevast toimetulekut.

Maksa kõigepealt iseendale

Levinud mõtteviis on, et kõige lihtsam on eraldada säästmiseks raha kuu lõpus – kõrvale pannakse see, mis jääb järele. Praktikas toimib see aga harva. Kulutusi kiputakse kohandama selle järgi, kui palju raha on parasjagu käepärast. Kui raha on kontol olemas, on lihtne sellele kasutus leida.

Seetõttu on kogumise juures võtmetähtsusega raha silme eest ära panemine. Näiteks tehes kohe pärast sissetuleku laekumist automaatne ülekanne kogumiskontole, mis teenib sulle väikest intressi (nagu Rahakoguja) ning aitab vältida olukorda, kus kogumine jääb viimaseks prioriteediks. Juhul kui kogumiseks mõeldud raha ei ole igapäevakulude kontol näha, ei teki ka tunnet, et millestki peab loobuma.

Meelerahufond on noore vabaduse alus

Meelerahufondi vajalikkus seostub sageli pere ja kodulaenuga, kuid tegelikult on see väga oluline ka noorte jaoks. Noor satub tihti ootamatutesse olukordadesse: tehnika läheb katki, tuleb kiiresti kolida või teha suurem väljaminek. Norstati uuringust selgub, et noorte meelerahufond jääb enamasti 1000–2000 euro vahele. See summa ei pruugi katta mitme kuu kulusid, kuid pakub siiski hingamisruumi.

Rahapuhvrita on ootamatute kulutuste katmiseks sageli ainus võimalus küsida vanematelt laenu või kasutada järelmaksu. Mõlemad lahendused tähendavad järeleandmisi iseseisvuses ja pikemas vaates suuremaid kulusid. Meelerahufond annab võimaluse tulla sellistes olukordades toime oma rahaga.

Kust jookseb piir kogumise ja elamise vahel?

Kuigi raha kogumine võiks olla osa elust, ei tohiks see muutuda omaette eesmärgiks. Kogumisega on võimalik ka üle piiri minna. Kui raha kogumise nimel loobutakse kõigest rõõmu pakkuvast ning iga kulutus tekitab süütunnet, ei ole see jätkusuutlik. Sellisel juhul võiks eraldi luua näiteks meelelahutusfondi.

Oste ei pea vältima, kuid kasulik on enne ostu endalt küsida, kas tegemist on vajaduse või sooviga. Kui tundub, et emotsioon mängib suurt rolli, aitab lihtne reegel: oodata 24 tundi ning kui ka järgmisel päeval tundub sama asi vajalik ja oluline, võib selle rahulikult osta. Paljudel juhtudel kaob aga ostusoov iseenesest.

Millest alustada?

• Alusta eelarve koostamisest. Eelarve annab hea ülevaate, kui suured on sissetulekud ja väljaminekud ning mille arvelt saad vajaduse korral kulutusi kokku tõmmata. Pane kirja ka kõige väiksemad ostud, sest pisikuludest kasvavad kuu lõpuks juba märgatavad summad.Eelarve koostamiseks on palju võimalusi, näiteks mõni rakendus (Bilance, Monefy), pankade pakutavad lahendused (nagu Minu eelarve) või Exceli tabel.

• Näe suuremaid kulukohti ette. Hoia silm peal asjadel, mida pead kindla aja tagant soetama, näiteks telefon või arvuti. Kui oled suurema ostu teinud, siis tekib kolme kuni seitsme aasta pärast vajadus see uuema vastu välja vahetada. Pane plaanitud suuremad kulud kirja, näiteks koosta aastaeelarve, sest siis on silme ees, millal ootavad ees suuremad kulutused (nagu sünnipäev).

• Kogu ja säästa nutikate nippidega. Mõtle rahalised otsused läbi ja hoia oma harjumustel silm peal. Vahel võid ka mõelda, mitu tundi tööd peab tegema, et mingit asja osta ning kas see on seda väärt. Mõtle, mida tegelikult vajad, mitte mida saad endale lubada. Kui oskad vajadusi ja soove eristada ja osta vajadustest lähtudes, siis jääb rohkem vaba raha kätte ning säästupuhver aina suureneb.

• Otsi ka lisaraha teenimise võimalusi. Regulaarsest sissetulekust saad säästa veidi, aga lisasissetulekutest palju rohkem.

• Pane raha enda kasuks tööle – investeeri. Alusta investeerimist väikeste summadega, näiteks 10–20 euroga kuus, ja jälgi, kuidas investeeringute väärtus aja jooksul muutub. Regulaarne panustamine toetab pikaajalist eesmärkide saavutamist.