Mis on ühist puul ja lähisuhtevägivalla märkajal?

Lähisuhtevägivalla märkaja, nagu meie loos puu, jälgib vaikselt kõike – tuulehooge, vihma, päikest, metsaloomi ja linde. Nii nagu puu tunnetab elu metsas, võib märkaja näha, kui keegi kogeb hirmu või ebakindlust lähisuhtes. Swedbanki hoolimise kompass suunab lähisuhtevägivalla märkajat tegutsema ja toeks olema lähisuhtevägivalla all kannatavale inimesele. 

Kirjanik ja semiootik Valdur Mikita seob hoolimise teema Eesti maastike ja loodustunnetusega. Tema arutlused viivad mõtteni, et lähisuhtevägivald ei väljendu vaid inimeste vahel, vaid ka suhtumises loodusesse. Mikita mõtted seovad kokku filosoofia ja pärimuse, tuues välja, et hoolimine on elu alusväärtus.

Julge märgata, julge hoolida

Meie esivanematele oli oluline taevas, aga loomulikult ka maa. Metsaga kaetud maastik, soode ja rabade vahele laiali puistatud külad ja põlluribad on alati olnud osa eestlase kodutundest. Kodu on eelkõige maastik. Seal „maa kodus“ elavad ka kõik muud olendid peale inimese, olgu siis maa peal või maa sees, ja needki, kes juurtega maa küljest kinni hoiavad. Seda võib väljendada veelgi jõulisemalt – maa on elusolend. Kodu on eluvorm, midagi taruorganismi sarnast.

„Ühiskonda ei iseloomusta mitte see, mida ta loob, vaid see, mida ta keeldub hävitamast.”

Loodusrahva animistlik elutunnetus laieneb ka maastikule. Nii võivad rahvasuus pikema rännutee ette võtta ka hiiesalud, pühad järved või allikad, iseäranis siis, kui inimesed need mingil põhjusel ära on pahandanud. See iidne pärimus jutustab sellest, mis juhtub, kui inimene ei hooli enam neist, kes tema ümber on. 

Miks on see kummaline pärimus nii tähendusrikas? Aga sellepärast, et lähisuhtevägivald väljendub ka vägivallas looduse vastu. Loodus on inimesele lähedal, seepärast ei tohi looduselt midagi jõuga võtta. See on filosoofilist mõõtu küsimus: kui inimene väärkohtleb näiteks metsa või põldu, kas siis tuleks maa temalt ära võtta? Mulle tundub õiglane ameerika looduskaitsja John C. Sawhilli mõte: ühiskonda ei iseloomusta mitte see, mida ta loob, vaid see, mida ta keeldub hävitamast.

Üks kuulsamaid väliseesti mõtlejaid, neurobioloog Jaak Panksepp on kirjutanud hoolimisest põhjalikult ka ajuteadlase pilguga. Panksepp väidab, et kõikidel imetajatel on ajus seitse iidset närviringet, mis määravad kogu nende emotsionaalse käitumise aluspõhja. Need on otsing, hirm, viha, hoolitsus, iha, kaotusvalu ja mäng. Need afektiivsed voolusängid on kõigil imetajatel sarnased.

Sügaval ajus asuvad võrgustikud tekitavad esmaseid tundeid ehk ürgemotsioone. Need pole mõistuslikud ehk kujunesid välja enne, kui tekkis suuraju koor, kuid evolutsioon säilitas need inimese ajus, kuna need kuuluvad n-ö ellujäämise baasvarustuse hulka. See on radikaalselt erinev seisukoht üldlevinust, mis väidab, et emotsioonid tekivad kõrgemalt arenenud inimaju piirkonnas. See on esivanematelt päritud mälu, mis on aidanud meil ellu jääda. Nagu näha, on hoolimine ja hoolitsus elu baasvajadusi.

Üks kõige hämmastavamaid uurimistulemusi selles vallas pärineb neuroteadlase Michael Meany laborist, kus ta uuris rotipoegade käitumist. Selgus, et sellest, kui palju lakub rotiema äsjasündinud poegi esimese 12 tunni jooksul, sõltub nende ajukemikaalide koostis kogu ülejäänud elus. Ema hool muutis enam kui 1000 geeni konfiguratsiooni, määrates sel kombel nende geenide avaldumise hilisemas eas. Emalikku hoolt tunda saanud rotipojad olid stressile vastupidavamad, vähem ärevad ja enesekindlamad. Hoolitsust kogenud rotipoegadest kasvasid palju stabiilsema närvikavaga isendid.

„Vanemlik armastus lapseeas on kõige võimsam relv vaimsete häirete vastu.“

Kuna vahe inimese ja roti vahel on üsna väike, neurobioloogilisest vaatenurgast peaaegu olematu, võib järeldada, et õrnad puudutused ja vanemlik hoolitsus vastsündinueas toovad ka inimlastele elukestva kasu. Vanemlik hooliv armastus lapseeas on kõige võimsam relv vaimsete häirete vastu kogu hilisemas elus. Just puudutused on ülimalt olulised vanemliku hoolitsuse väljendused. Neist lastest, kel on õnne olnud tihti ema-isa ja vanaemade-vanaisade süles istuda, kasvavad head inimesed. Ja see on ühtlasi nurgakivi, et inimene võiks hilisemas elus luua normaalseid kiindumus- ja seksuaalsuhteid. Kui armastust pole jagunud piisavalt, suureneb kalduvus hoolimatult käituda nii iseenda kui ka teiste suhtes. Hoolimise puudumisest kipub aga hiljem kujunema vägivald.

Maailm on keeruline paik; sageli tunneme, et keegi ei oota meid, sageli tunneme elu ees hirmu. Tihti mõtleme sellele, miks on maailmas nii palju kurjust. Kuid tõeline ime on hoopis see, et maailmas on nii palju headust. Kõigele vaatamata, mis aegade jooksul on juhtunud, ei ole inimene kaotanud usku headusesse. Ning on üks igivana ja äraproovitud viis, kuidas saada osa elu põhiväärtustest – see on teha oma elus võimalikult palju head.

Ajalugu kinnitab, et kõige suuremaid heategusid teevad peaaegu alati need inimesed, kel endal on raske. See on üks elu suuri mõistatusi. Kui elu põhiväärtused on paigas, siis muudavad katsumused inimese tugevamaks. Mida rohkem on maailmas kurjust, seda rohkem saab inimene näidata headust. Ja seal, kus on küllaga headust, ei ole kurjusel kuskilt kinni hakata.

Kõige tähtsam on olla hea inimene

Kui sul või su lähedasel on probleem, saad abi küsida aadressil www.palunabi.ee. Ohvriabi kriisitelefon 116 006 töötab ööpäev ringi. Hädaolukorras helista 112.