Mis on ühist tihasel ja lähisuhtevägivalla ohvril?

Lähisuhtevägivalla varjus elav inimene, nagu meie loos tihane, liigub ettevaatlikult, kuulab iga krõbinat okste vahel ja hoiab pilgu ümbrusel. Esmapilgul tundub kõrvaltvaatajana kõik tavapärane – töö, kodu, sõbrad. Aga tema sees on ebakindlus ja ärevus. Swedbanki hoolimise kompass suunab lähisuhtevägivalla ohvrit nende juurde, kes on valmis kuulama, toetama ja aitama.

Sotsiaalkindlustusameti ohvriabi osakonna naistevastase vägivalla teenusejuhi Anne Klaari sõnul ei alga vägivald suhtes tavaliselt äkitselt, vaid hiilib ligi märkamatult. Ta avab, miks vägivalda võib olla keeruline märgata ning abi küsimine on üks raskemaid, aga samas kõige julgemaid samme, mida lähisuhtevägivalla ohver saab teha.

Julge otsida abi, julge hoolida

Vägivald suhtes algab nagu udu, mis algul on vaevumärgatav. Tee on veel näha, aga nähtavus muutub samm sammu järel piiratumaks. Mõnikord tekib mõte, et ehk läheb paremaks, aga udu pakseneb ja nägemine raskeneb. See ei puuduta ainult ohvrit. Udu mõjutab ka lähedasi – vanemaid, sõpru, kahtlemata ka lapsi. 

Turvalistes suhetes on nn udused hetked loomulikud. Kõigil on raskeid päevi, vahel eksime või väsime. Tervetes suhetes teame, et udu hajub ja usaldus püsib. Mõistame ja aktsepteerime teise poole raskusi, sest need ei muuda kedagi ohvriks.

Vägivaldsest suhtest väljumise eelduseks on ohvri teadvustamine, et selliseid tegusid ei ole võimalik mõista. Mõistmise kõrvalejätmine on ellujäämiseks vajalik. Midagi väga inimlikku saab kahjustada. Maailmapilt avardub, aga mitte positiivses tähenduses.

Uuringute tulemused näitavad, et enne abi otsimist kogeb ohver keskmiselt 30–35 vägivallajuhtumit, millel saab „näpu peale panna“ ja öelda, et vägivald juhtus. Samas ei ole nende episoodide vahel aeg ohutu – pinged, hirm ja kontroll jätkuvad ka siis, kui otsest vägivalda ei esine.

Pärast abi otsimist ei muutu tee samuti kohe lihtsamaks. Statistika järgi pöördutakse toimepanija juurde tagasi keskmiselt seitse-kaheksa korda. See ei ole nõrkuse märk, vaid peegeldus sidemetest – majanduslikust sõltuvusest, lastest, lootusest, et olukord paraneb, või hirmust tundmatu ees. Kannatanute lähedastel on seda tihti väga keeruline mõista. Lähedased võivad oma toimetulekuks proovida end veenda selles, et vägivald ei ole tõsine, sest muidu tagasi ei pöördutaks. Paradoksaalselt on just vägivaldsetest suhetest raskem lahkuda kui turvalistest. 

Abipalve on siiski otsustav samm. See ei muuda udu kohe olematuks, aga annab võimaluse leida tee. Usume, et keegi ei pea teekonda vägivallast või udust välja võtma ette üksi. Abipalve ei ole nõrkuse, vaid julguse kõige selgem väljendus.

Just seepärast on oluline, et ohvrid julgeksid oma olukorrast rääkida turvalistes raamides.

Kui sul või su lähedasel on probleem, saad abi küsida aadressil www.palunabi.ee. Ohvriabi kriisitelefon 116 006 töötab ööpäev ringi. Hädaolukorras helista 112.