Kogumispäeviku videopodcast

6 õppetundi, kuidas lastele rahatarkust õpetada

Me kõik ju soovime, et meie lapsed saaksid elus hästi hakkama ja teeksid õigeid valikuid. Rahaasjade puhul võib ehk tekkida küsimus: kuidas seda rahatarkust siis lastele õpetada, kui vahel ei suuda isegi nutikalt toimetada?

29. märtsil Kogumispäeviku grupis toimunud otseülekandes arutlesid lastele rahatarkuse õpetamise teemal kahe lapse isa ja investor Kristjan Liivamägi, viie lapse ema ja raamatu „Tom õpib rahatarkust” autor Riin Tuttelberg ja 24-aastane rahatarkuse õpetaja Mart Vainu, kellel äsja valmis lastele mõeldud Cashy rahamäng. Arutelu juhtis Rahaasjade Teabekeskuse juht Mari-Liis Jääger.

Mida võime nende arutelust lastele rahatarkuse andmise kohta ise õppida? Siin on kuus miniõppetundi, mis kuluvad ära kõikidele täiskasvanutele.

1. See pole vaid sõnakõlks: eeskuju andmine on väga oluline.

Kõik kolm arutelukülalist nentisid, et kuulsid lapsena üsna sageli nüüdseks juba üsna kulunud fraasi: raha ei ole. See võis kodudes ka pingeid tekitada. „Nägin, et tulevikus ma ise ei tahaks sellist elu,” ütleb Mart ja lisab, et otsis juba väiksena viise raha juurde teenimiseks.

„Küsime alati õpilastelt, kas nad ka kodus rahast räägivad, ja kui tihti nad sellest räägivad. Selgub, et umbes pooled räägivad korra kuus, ülejäänud pigem üldse mitte. Ja kui räägitakse, siis enamasti sellest, kuidas raha on vähe,” ütleb Mart.

Kui rääkida rahast pidevalt kui probleemist, mitte vahendist eesmärkide saavutamisel, mõjutab see ka lapse arusaamu. „Lapsevanemad, oleme ise eeskujud, julgustame rahast rääkimist ja selle kohta küsimist ega ütle lapsele, et on liiga vara rahast rääkida või et raha ei ole,” rõhutab Kristjan. „Esiteks on see, et raha üldse ei ole, valetamine, mis jätab ka endale halva tunde. Teiseks tasub pigem seletada ja edasi anda teadmist, miks näiteks ei ole praegu vaja seda Snickersit osta.” Ta lisab, et peab oluliseks, et kodust tuleks kaasa mõte: raha on tööriist, mitte eesmärk omaette.

2. Lapsed ei pruugi teada, kus raha tuleb ja millele see kulub. Räägi neile sellest.

Kristjan mäletab, kuidas kooliõpilasena sai elu käigust aru umbes niimoodi: kõigepealt tuleb õppida koolis, siis õppida ametit, siis minna tööle, siis oodata ära pensionile saamine ning seejärel ongi elu läbi. Ent praegu ei ole see enam tingimata ainult nii – raha võib teha tööd meie eest, pensionile minekut lükatakse ka hea meelega edasi ning kooligi võib elu jooksul astuda mitu korda. Valikuid on üha rohkem ja lapsedki ei pruugi teada, kust vanemad üldse raha saavad.

„Oleme oma peres lähtunud põhimõttest, et kõikidest teemadest räägime lastega avatult ja ausalt. Lihtsalt võtame selle aja ja selgitame. Tunnistan, et alguses oli see keeruline, aga samm-sammult läks lihtsamaks,” sõnab Kristjan. Nii näiteks on nad kodus arutanud, kui suur on eesootava puhkusereisi maksumus ja kui palju maksab pere auto. „Selle puhul tekkis lapsel küll imestus: nii palju, kust te selle raha saite? Sealt jõudsime ema-isa sissetulekuni, kui palju nad teenivad ning kui palju võtab aega, et mingi asja jaoks raha kokku koguneks,” märgib Kristjan ja lisab, et lapse tasub ka tööle kaasa võtta, et ta saaks näha, kuidas vanemate töö välja näeb. Nii tekib lapsel tervikpilt: kust raha tuleb, kuhu läheb ja millised on eri võimalused.

„Kujutlen, et üks põhjus, miks paljud vanemad ei räägi lastega nii ausalt, on see, et lapsed on ju nii siirad, nad võivad saadud teadmist pahaaimamatult edasi rääkida, ja seda pisut kardetakse,” arvab Mari-Liis. Kristjan nõustus ja täiendas, et seetõttu on oluline lapsele ka seletada, milline informatsioon peaks jääma vaid pereringi ning millest võib ka näiteks sõpradega rääkida.

3. Lapsed õpivad mänguliste ülesannete käigus ka esmapilgul keerulisi teemasid.

Kristjan soovitab lapsega mängida eri lauamänge, näiteks „Monopoli”, selle abil on võimalik seletada rahaasjade toimimist ka 5-aastasele. „Monopoli” kaart on nagu aktsia. Kui oled kaardi omanik ja teine mängija astub kaardil tähistatud ruudule, saab kaardi omanik raha. Sarnane on lugu aktsiatega, mis teenivad omanikule raha, kui ettevõttel läheb hästi.

Mari-Liis soovitab vanematele lastele anda ülesande proovida panna kokku pere toidueelarve. Mart toob näiteks, et on õpilastele andnud ülesandeks kujutleda, et nad elavad omaette ning arvutada välja oma kuueelarve. Selle hulka kuulub kinnisvaraportaalist korteri välja valimine ja näiteks vanematelt uurimine, kui suured võiksid olla elektrikulud. „Väga tihti imestatakse, et nii palju raha kulub! See ülesanne noortele meeldib, sest nad ju lähevadki varsti omaette elama ning saavadki ette kujutada, kuidas see võiks välja näha,” sõnab Mart. Lisaks annab ta õpilastele ka ülesande kirjutada üles, millised on nende eesmärgid 3–5 aasta pärast – see annab võimaluse ette mõelda ja realistlikke plaane teha.

4. Lapsel on oluline õppida vastutust võtma.

Riin rõhutab, et vastutuse õppimisel on oluline regulaarne taskuraha saamine, ehkki summad ei pea tingimata olema suured. Tema peres on lastega tehtud kokkulepe, et pool taskurahast läheb püsikorraldusega investeerimiskontole kasvama. „Kuna kaks last on väikese vanusevahega, on ka näha, et nad innustavad teineteist, isegi konkureerivad veidi. Neil on telefonis oma investeerimiskontod näha, nii nad vaikselt neid numbreid piiluvad,” räägib Riin.

Ka Kristjani kogemus näitab, et kui lapsele raha kogumine pole üksnes „emme-issi projekt”, vaid selgelt lapse oma ning talle jälgitav, tekib rohkem omanikutunne ja laps võtab julgemalt vastutust.

Mari-Liis jagab ka nippi, kuidas võib lastele raha säästmise lihtsamaks teha – anda taskuraha, eriti, kui tegu on nooremate lastega, justnimelt sularahas. „Ka meil, täiskasvanutel on sageli raskem sularaha poes ära anda, kaardiga on see palju lihtsam.”

5. Julgusta last unistama – ta ei pruugi olla sellega harjunudki!

Nii Mart, Riin kui ka Kristjan nõustuvad, et lapsed ja noored võiksid julgeda rohkem unistada. „Eks unistamine on keeruline ka!” ütleb Riin. „Olen näinud, et 1.–3. kl õpilastel jookseb selle peale juhe täiesti kinni. Kas vanemad täidavad liiga palju nende soove, et nad oskagi unistada? Tahaksin lapsevanematele panna südamele, et olge küll lastele toeks, aga las and ise täidavad oma unistusi! Näiteks telefoni ost – las laps ise kogub selleks raha, ta väärtustab ka seda telefoni rohkem. Lisaks on tal ka uhke tunne, et ise kogusin selle raha.”

6. Julgusta last olema ettevõtlik – õpilasfirma loomine annab väga hea kogemuse.

„Üliõpilaste ja gümnasistidega kohtudes tunnen – võib-olla kumab siit läbi eestlaslik tagasihoidlikkus? –, et midagi takistab noori unistuste poole püüdlemast. Esimene reaktsioon ei ole sageli see, et kõik on võimalik, vaid pigem nähakse riske,” nendib Kristjan. „Riskide teadvustamine on oluline, aga tasub näha ka võimalusi. Tundub, et võib-olla vahel just nende vanemad kahtlevad, ei julgusta lapsi – see läheb mulle hästi südamesse.”

„Võib-olla peaksime rohkem mõtlema, mis meie, lapsevanemate, hirmud on. Seda tasub küsida iseendalt,” julgustab Mari-Liis ja lisab, et hirmudest tasub püüda üle saada. Kui ka lapsevanem ise on rahaasjades algaja ega pole näiteks eelarvet teinud, tasub proovida seda teha koos lapsega.

Mart lisab, et noortel on palju võimalusi lisaraha teenida. „Mõtteviis on oluline – püüda näha võimalusi, mitte takistusi. Näiteks õpilasfirma loomine annab hea kogemuse, Eestis on see programm hästi hea. See on õpilasele lõbus ja saab pea tööle panna,” kinnitab ta.

Vaata kogu arutelu