Tallinna osakaalu kasv Eesti majanduses jätkub
Eelmisel aastal toodeti Harju maakonnas ligi 63% Eesti SKP-st, muuhulgas ulatus Tallinna osakaal ligikaudu 52%-ni. Nende piirkondade osakaalud on seejuures 2022. aastast uuesti suurenema hakanud. Viimati oli Tallinna osakaal Eesti SKP-st veel suurem 2013. aastal. Väljaspool pealinna oleva Harju maakonna osakaal Eesti SKP-st saavutas tipu 2016. aastal (ligi 13%) ning on pärast seda vähenenud – eelmisel aastal ligikaudu 11%.
Harjumaale järgneb pika vahega Tartu maakond, kus loodi ligi 12%, sealhulgas Tartu linnas ligi 9%, Eesti SKP-st. Ka Tartu linna osakaal Eesti SKP-st on viimastel aastatel tasapisi suurenenud. Ülejäänud Eesti maakondades loodud SKP osakaal on aga paraku vähenenud ning need moodustavad üha väiksema osakaalu kogu Eesti majandusest.
Kui jätta riikide võrdlusest välja Euroopa Liidu väikeriigid, nagu Malta, Luksemburg ja Küpros, kus praktiliselt kogu või suurem osa majandusest luuakse pealinnas ja selle lähiümbruses, siis on majandustegevuse koondumine pealinna ja selle ümbrusse suurim just Eestis ja Lätis. Näiteks loodi mõni aasta tagasi Riias 53% Läti SKP-st, mis ulatus koos pealinna lähiümbrusega 69%-ni SKP-st. Koos lähiümbrusega oli Vilniuse osakaal aga vaid 43% ja Helsingis 39%.
Kõige vähem luuakse elaniku kohta SKP-d Kagu-Eestis
Viimastel aastatel ei ole suurenenud mitte ainult Harjumaa ja Tallinna osakaal Eesti majanduses, vaid ka nendes loodud SKP elaniku kohta. Samas on pikemas ajavõrdluses nii Tallinna kui ka kogu Harju maakonna osakaal vähenenud. Kui möödunud aastal oli Tallinnas elaniku kohta loodud SKP osakaal Eesti keskmisest ligi 56%, siis 2014. aastal oli see 64% ja 2004. aastal isegi 73% üle Eesti keskmise.
Lisaks Tallinnale oli vaid Tartu linnas elaniku kohta loodud SKP üle Eesti keskmise. Kui Tallinnas on see näitaja pikemas ajavõrdluses vähenenud, siis Tartus hoopis suurenenud. Eelmisel aastal oligi Tartus elaniku kohta loodud SKP ligi 20% Eesti keskmisest suurem, samas kui 2014. aastal oli see vaid 3% suurem.
Regionaalsed erinevused maakondades elaniku kohta loodud SKP-s on väga suured. Näiteks ulatus eelmisel aastal Võru maakonnas loodud SKP elaniku kohta vaid 55%-ni, Põlva maakonnas 52%-ni ja Valga maakonnas 51%-ni Eesti keskmisest. Seega oli näitaja väiksem just Kagu-Eestis.
Kõrgem palk on maakondades, kus luuakse elaniku kohta rohkem lisandväärtust
Kui võrrelda maakondade majandusstruktuure, siis elaniku kohta kõrgema SKP-ga maakondades (Harju ja Tartu) on teenuste sektori osakaal suurem, samas on primaarsektori ehk põllu- ja metsamajanduse osakaal tagasihoidlikum. Samal ajal on elaniku kohta väiksema SKP-ga maakondades primaarsektori osakaal võrdlemisi suur.
Seos maakondades elaniku kohta loodud SKP-ga ja nende keskmise palgaga on üsna tugev, mis on ka loogiline, sest suuremat lisandväärtust loovad ettevõtted saavad maksta ka kõrgemat palka. Nii ongi elaniku kohta loodud kõrgema SKP-ga maakondades üldjuhul kõrgemad palgad ja, vastupidi, elaniku kohta väiksema SKP-ga maakondades madalam palk.
Väikeriigis on regionaalpoliitika suur väljakutse
Majanduse koondumine tõmbekeskustesse on arenenud riikides pigem reegel kui erand. Selle põhjuseks on mitme majandusliku ja sotsiaalse mehhanismi koosmõju.
Majandus koondub tõmbekeskustesse, sest seal on inimesed tööjõu ja tarbijatena, nende teadmised ja kohalik nõudlus. Lähestikku paiknevatel inimestel ja ettevõtetel tekivad suurema tootlikkuse eelised, mida hajus asustus ei suuda pakkuda – näiteks teadmiste ja ideede kiirem levik, suurem ja mitmekesisem tööjõuturg, parem teenuste kättesaadavus, lühemad tarneahelad ja väiksemad tehingukulud. Tulemuseks on tõmbekeskuste suurem tootlikkus ja suuremad sissetulekud.
Eesti 15 maakonnast kümnes on rahvaarv viimase viie aasta jooksul vähenenud. Enim on inimesi vähemaks jäänud Jõgeva, Põlva ja Võru maakonnas, samas kui eriti tugev kasv on toimunud Tallinna ja Tartu lähiümbruses. Maakondades elanikkonna vähenemine toob aga pikemas vaates kaasa mitmesuguseid probleeme. Maksutulu väheneb, kuid taristu hoolduskulud jäävad alles, tööpuuduse ja vaesuse tõttu kasvavad sotsiaalkulud ning pikaajaliselt kasvab ka poliitiline ja sotsiaalne rahulolematus. Kui töökohad liiguvad sinna, kus on koolid ja tervishoid ning toimuvad kultuuriüritused, lisaks on kiire ühendus suuremate keskustega, siis praegu on paljudes maapiirkondades teenuste kättesaadavus hoopis halvenenud.
Ühest küljest peaks regionaalpoliitika justkui tagama, et majanduskasvust saaksid kasu ka teised piirkonnad. Seda toetavad muuhulgas näiteks teedevõrgu ja kiirema transpordi arendamine ja kiire interneti kättesaadavus, ettevõtluseks planeeringute ja lubade kiire menetlemine ning riigi funktsioonide hajutamine. Samas jällegi võib liiga jõuline majandustegevuse hajutamine väikeriigis nagu Eesti vähendada mastaabiefekti ja spetsialiseerumist ning kokkuvõttes ka tootlikkust.
