Eksperdid: tööstuse tulevik sõltub sellest, kas see muutub noorte silmis põnevaks ja perspektiivikaks

Swedbanki 2026. aasta tööstusuuringu andmeil näevad Eesti tööstusettevõtjad sektori ühtede suurimate riskidena konkurentsivõimelise omahinna tagamist ning piisava likviidsuse säilitamist. Majandusolukorraga toime tulemise kõrval on aga vaja sektori ettevõtetel leida vastus ka märksa laiemale küsimusele: kust tuleb tööstusesse järgmine töötajate põlvkond?

Uuringu esitlusel peetud paneelis arutlesid selle üle Incapi president Otto Pukk, Combiwood Groupi finantsjuht ja juhatuse liige Ullabritt Murumaa ning Swedbanki juht Olavi Lepp. Ühises vestlusringis tõdeti, et tööstuse tulevik ei sõltu ainult sellest, kui palju suudetakse eksportida või kui kallis on elekter – sama oluline on suhtumine tööstusesse tervikuna ning see, kas noored näevad selles enda jaoks tulevikku.

Tööstus vajab uut kuvandit ja vahetut kogemust

Otto Puki hinnangul on tööstuse üks probleeme asjaolu, et noortel puudub tänapäevase tootmisega vahetu kokkupuude. Kui varasemate põlvkondade jaoks oli loomulik osa kooliajast suvine hooajatöö või praktika, mille kaudu tehti tihtipeale oma esimene tutvus erinevate sektoritega, ka tööstusega, siis nüüd on sellised kogemused pigem haruldased.

„Tänapäeva noored ei tea enam, mis on tehas või milline töö seal käib,“ ütles Pukk. Tema sõnul muutuks suhtumine aga tõenäoliselt kiiresti, kui noored näeksid ettevõtete tööd kohapeal. „Kui viid noored puidu-, metalli- või elektroonikatööstusesse ja näitad, millised masinad meil on ja mida me teeme, siis see on tegelikult väga kihvt.“

Puki sõnul on inimeste ettekujutus tööstusest suuresti ajale jalgu jäänud, ent tööjõu pärast tuleb konkureerida sektoritega, mis paistavad avalikus ruumis silma märksa moodsama kuvandiga.

Sarnast probleemi näeb puidutööstuse vaates ka Ullabritt Murumaa. Tema sõnul seostub saeveski paljudele endiselt raske füüsilise tööga, kuigi tegelik tootmine on ammu juba valgusaastate kaugusele liikunud. Murumaa peab samuti narratiivi muutmist oluliseks: „Kui keegi ütleb „saeveski“, siis tuleb võib-olla silme ette kuri onu, saag käes,“ naljatles Murumaa. Tegelikkuses on tänapäevane puidutööstus suuresti automatiseeritud ning põhineb moodsal tehnoloogial.

Kui avalik ettekujutus sektorist on ajast üksjagu maha jäänud, mõjutab see vahetult ka noorte avatust näha tööstuses oma tuleviku tööd. Murumaa märkis, et tööstusest räägitakse avalikkuses liiga tihti vaid konfliktide kaudu. Fookuses on metsaraie, keskkonnaküsimused või vastuseis uute tootmisüksuste rajamisele, kuid tagaplaanile jääb tõsiasi, et just tööstusest sõltub lõviosa Eesti ekspordist ja paljude piirkondade tööhõive.

Piirkondlik elujõud püsib tugeva tööandja õlgadel

Tööstussektori tööjõu teema ei puuduta üksnes ettevõtjaid, sest sektoris pakutavatel töökohtadel on mängida oluline roll selles, et säilitada suurematest tõmbekeskustest eemal paiknevate piirkondade atraktiivsus.

Murumaa rõhutas, et maale jäädakse elama vaid juhul, kui elementaarne turvatunne on olemas. „Inimene püsib maal siis, kui seal on kool, lasteaed ja vajalik taristu. Kui ta saab sinna pere viia, siis tekib ka stabiilsus,“ selgitas ta. Combiwoodi kogemus näitab tema sõnul hästi, et tööstus on paljudes piirkondades üks väheseid sektoreid, mis suudab pakkuda konkurentsivõimelist tööd väljaspool Tallinna. „Meie põhilised tehased asuvad Lõuna- ja Kesk-Eestis. Meil ei ole ühtegi tehast Tallinnas ja meie palgal on tuhat inimest,“ rõhutas ta.

Olavi Lepp leidis, et piirkonna elujõulisus algab ennekõike töökohtadest. Lepp märkis, et kohalike omavalitsuste üks olulisemaid ülesandeid peaks olema töökohtade tekkeks tingimuste loomine. „Omavalitsuse juhtide ja ametnike kõige olulisem ülesanne ja hommikul tööle tulemise mõte peaks olema kohalikud töökohad,“ nentis Lepp. Ta märkis, et elu on seal, kus täiskasvanud inimene leiab rakendust ja sissetulekuallika. „Siis tekib maksutulu, tekivad ka kool, lasteaed ja kultuurimaja,“ ütles Lepp. Kui piirkonnas stabiilse sissetuleku võimalus puudub, ei püsi seal pikemas vaates ka kool ega muud avalikud teenused.

Lepa sõnul ei teadvustata sageli ka piisavalt selgelt, et vastuseis ettevõtlusele tähendab mõne aasta pärast väiksemat maksubaasi ja lõpuks kohalike teenuste hääbumist.

Väikeriigi haridus peab vastama majanduse vajadustele

Järelkasvu mõjutavad oluliselt ka hariduspoliitika valikud. Otto Puki arvates peab Eesti väikese riigina palju selgemalt otsustama, milliseid oskusi ja erialasid majandus vajab. „Me ei saa teha kõike korraga,“ ütles ta. „Kui meil on praegu kõige rohkem vaja insenere ja arste, siis peaks see olema järgmiste aastate prioriteet.“

Samas ei saa ettevõtted tema sõnul jääda lootma ka ainult sellele, et haridussüsteem vajalikud inimesed valmis koolitab. Praktika ja kokkupuude töökeskkonnaga peaksid algama märksa varem.

Murumaa lisas, et kuigi ettevõtted teevad juba praegu haridusasutustega tihedat koostööd, ei ole see piisav. Määravaks saavad lõpuks ikkagi üldised hoiakud ja arusaam sellest, millist rolli tööstus Eesti majanduses mängib. „Me võime rääkida start-up’idest ja nende kasvuprotsentidest, aga kui vaadata absoluutnumbreid, siis tööstuse panus Eesti SKP-sse on jätkuvalt väga oluline,“ ütles ta.

Lõpuks jäi paneelarutelust kõlama selge järeldus, et tööstuse järelkasv ei taandu pelgalt lõpetajate arvule koolides. Sama oluline on küsimus, kas me ühiskonnana väärtustame tööstust kui valdkonda, millele tasub ruumi teha ja mille ümber ehitada turvalist elukeskkonda ka väljaspool tõmbekeskusi.

15. korda läbi viidud Swedbanki tööstusuuring on kõige terviklikum valdkonna uuring Eestis. Uuringus osales 228 Eesti tööstusettevõtet, kellest 23% on osa masina- ja metallitööstusest, 20% puidutööstusest, 12% toiduainetööstusest, 9% ehitusmaterjalide tööstusest ja 36% muust töötlevast tööstusest. Valimisse jõudnud ettevõtete müügitulu on kokku 6 miljardit eurot ning ettevõtted pakuvad tööd 24 600 inimesele.