Päevakauplejast investoriks

Peter tutvus aktsiaturgudega viis aastat tagasi pärast gümnaasiumi lõpetamist. Pandeemia oli minema pühkinud triljoneid dollareid ettevõtete turuväärtusest ning koos vaktsiinide saabumisega olid aktsiaturud taas tõusuteel. Nagu Peteri sõbradki oli ta eesmärk kiire raha teenimine. Ühes käes kohv, teises telefon, uuendas ta ekraanil olevaid aktsiahindu iga viie minuti tagant. Madalad intressimäärad ja tõusev turg tõstsid kõiki paate ning Peter teenis kuuga enda aastapalgast suurema summa. Elu tundus lill ning tööl käimine mõttetu.

Ärimudelite muutumise aeg

Tehisintellekti saabumine suurendas Peteri eduelamust veelgi. Mitu sektori juhtivau aktsia tegid lühikese ajaga läbi mitmekordse tõusu ning Peter tundis end võitmatuna. Ta oli justkui piraadilaeva kapten, kes vallutas uusi piirkondi ja rikastus kiiresti. Ta muutus hooletuks ega märganud, et tehisintellekti saabumine oli paljude ettevõtete turuväärtuse viinud taevastesse kõrgustesse, kust edasi kasvamine muutus matemaatiliselt väga keeruliseks.

2026. aasta alguses senised mudelid ühtäkki enam ei töötanud ning pikalt turge vedanud seitse suurimat tehnoloogiafirmat võtsid suuna allapoole. Investorid hakkasid kahtlema, kas nende hiiglaslikud investeeringud tehisintellekti tulevikus ka rahaliselt ära hakkavad tasuma.

Teiselt poolt ilmusid aga turule veel noteerimata firmad, mille parimad tehisintellekti rakendused seadsid kahtluse alla paljude praegu liidrikohal olevate ettevõtete ärimudelite jätkusuutlikkuse. Kõige enam said pihta tarkvarafirmade ja küberturvalisuse aktsiad.

Volatiilsus röövib ööune

Aktsiaturgude närvilisuse kasvades märkas Peter, et on sattunud justkui Las Vegasesse ruletilaua taha. Kui aktsia tõusis 5%, tundis ta end geeniusena. Kui aga positsiooni väärtus langes 3%, oli kogu ta päev rikutud. Ta ei tahtnud enam põhitööle keskenduda ning suhted lähedastega halvenesid. Ta ei suutnud enam õhtuti uinuda ning mõtles ka öötundidel välja üha uusi ja uusi kauplemisstrateegiaid, mis uuenenud turuolukorras võiksid töötada.

Reaalses elus kaotas ta üha suuremaid summasid ning võrdles ennast Jesse Livermore’iga, kes suutis maailma ühe suurima kauplejana end elu jooksul mitu korda nullist miljonäriks ja sealt tagasi pankrotti kaubelda. 1940. aasta tänupühal veidi pärast kella poolt kuut õhtul lasi Livermore pereõhtusöögi järel end Sherry-Netherlandi hotelli garderoobis maha ning sellist saatust Peter endale ei soovinud.

Ühel pärastlõunal, pärast järjekordset halba tehingut, astus Peter läbi väiksest kohvikust, et end pisut rahustada. Mõne aja pärast märkas ta akna ääres üksi istuvat vanemat härrasmeest. Hallid juuksed, prillid ees, luges too rahulikult Financial Timesi. Tal ei olnud sülearvutit, ta ei jälginud aktsiagraafikuid, tal ei olnud mingit stressi. Ta lihtsalt istus ja luges.

Kaks erinevat joont

Peter lähenes huvitavale tegelasele ja uuris, kas härra jälgib turgude liikumisi. „Ma olen seda teinud neli korda kauem, kui sina oled elanud,“ teatas naeratav Warreni-nimeline mees. Peter rääkis talle kaks tundi oma päevakauplemisest, kahjumitest, stressist ja pidevast hirmust millestki ilma jääda. Warren lihtsalt kuulas ja küsis viimaks: „Miks sa tahad reedeks rikkaks saada?“

Ta võttis taskust märkmiku ja joonistas sinna kaks joont. Esimene oli hullumeelselt siksakiline ja teine väikestest tagasilöökidest hoolimata siiski stabiilselt ülespoole suunatud. „Sina oled see esimene joon ja mina teine,“ teatas ta viimaks. Warren soovitas Peteril loobuda päevakauplemisest ning keskenduda ettevõtetele, mille omanik ta oleks nõus olema ka siis, kui turud kümneks aastaks suletaks.

Pane lumepall enda kasuks veerema

Mida enam Peter kuulas, seda enam ta mõistis, et turu ajastamisest olulisem on turul oldud aeg. Warren rääkis talle dividendidest ja liitintressist, mis alguses on väikesed, aga siis üha kiirenevalt kasvavad nagu veerev lumepall.

Peter tänas Warrenit, läks koju ja tegi tema jaoks midagi täiesti hullumeelset. Ta müüs maha kõik oma juhuslikult valitud positsioonid ning ostis pidevalt dividende kasvatavate ettevõtete aktsiaid. Tuntud brändid, suur turuosa, pikk ajalugu, kasumlik tegevus ning firmad, mille ärimudelist ta aru sai. Kiusatuse vältimiseks kustutas ta enda spekulatiivsete aktsiate jälgimisnimekirja.

Esimesed nädalad tundusid Peterile väga veidrad. Ei mingit põnevust ega adrenaliini, aga ka mitte mingisugust stressi! Kuud möödusid. Ta portfell ei kõikunud enam palju, lihtsalt tõusis tasapisi. Peter magas rahulikult, suhted lähedastega hakkasid paranema ning üle pika aja ilmus näole naeratus.

Aasta möödudes ületas Peteri portfelli kasum numbri, mille ta viie aasta jooksul oli päevakauplemisega teeninud. Warrenil oli olnud õigus. Enamik inimesi arvab, et investeerimine on pidev kauplemine. Tegelikult on see distsipliin ja valitud investeerimisstrateegiast kinnipidamine. See on oskus jääda rahulikuks olukorras, kus kogu maailm tundub olevat kollektiivselt hulluks läinud. See on oskus osta heade firmade aktsiaid olukorras, kus enamik inimesi paanitseb, ning siis neid aastakümneid hoida.

Rikkus ei teki päevadega. See tekib pikema aja jooksul, olles ise kannatlik. See on nagu puu istutamine, kus homme ei saa kohe selle varjus istuda.

Artikli autor Tarmo Tanilas on Swedbanki privaatpanganduse strateeg. 

Käesolevat teavet ei tohi käsitleda investeerimissoovituse või -nõustamisena ega kutsena osta või müüa väärtpabereid või teha muid tehinguid.