Mida teeb raha paarisuhetega ja mida teeb paarisuhe rahaga? Kolme naise mõtted rahaasjade korraldamisest

Iiri vanasõna ütleb, et raske kukkur teeb südame kergeks. Aga kuidas on lood paarisuhtes? Kuidas mõjutab südant see, kui ühe kaaslase rahakott on teise omast paksem, ning millised lapsepõlve rahauskumused võetakse täiskasvanuna paarisuhtesse kaasa? Vaatame lähemalt romantilise suhte rahalist külge.

Kogemusi jagavad kolm eri eluetappides Eesti naist, kelle mõtted maalivad rahaasjadest paarisuhetes kirju pildi.

Viktoria (25) suhe on kestnud seitse aastat, lapsi tal ei ole. Monika (40) on olnud abielus seitse aastat ning kasvatab kaht last eelmisest suhtest ja üht last praegusest abielust. Sofia (27) viimane pikem suhe kestis kolm aastat, tal ei ole lapsi. Praegu on ta avatud uuele suhtele ja puutub kohtingutel kokku väga erinevate inimestega.

Õpitud käitumismustrid võetakse suhtesse kaasa

Suhe rahaga ei sünni kunagi vaakumis, vaid kasvab välja elu jooksul kogetust. Viktoria hakkas juba teismelisena raha teenima, töötas nii maasikakorjajana kui ka teenindajana, ent kulutas suve lõpus teenitu kerge südamega ära. Ta nendib, et põhjalikku rahatarkust tal kodust kaasa ei tulnud, pigem on ta õppinud ise töö käigus. Monika kasvas seevastu üles eluaegsest raamatupidajast vanaema kindla õpetuse saatel: teenitud rahast tuleb alati midagi kõrvale panna.

Ka Sofia, kes sai küll noorena taskuraha, ent kelle peres polnud erilisi rahalisi võimalusi, oli juba varakult töökas. Ta asus üsna noorena suviti tööle, stabiilselt hakkas aga raha teenima gümnaasiumis. Sofia rõhutab oma noorusele tagasi vaadates, et võimaluste vähesus lapsepõlves ei tähenda automaatselt oskamatust – just piiratud võimalused kasvatasid temas töökust.

Rahast hakatakse rääkima olude sunnil

Kui ühel hetkel paarisuhtesse astutakse, kipuvad rahaasjad jutuks tulema olude sunnil. Viktoria meenutab aega, mil pärast üürikorterisse kolimist jagasid nad üüri ja kommunaalkulud täpselt pooleks, ent jooksvad kulud tekitasid algul hõõrumisi. „Käisime poes kordamööda, ent mõlemale jäi tunne, et just tema maksab toidu eest rohkem,“ jutustab Viktoria.

Monika kogemus näitab, et otsust, millal rahast esimest korda rääkida, võib mõjutada ka varasemates suhetes kogetu. Ta on olnud kahes pikemas suhtes ning kui esimeses kujunesid asjad pigem iseenesest, siis praeguse abikaasaga arutati enne kokku kolimist kõik põhjalikult läbi. Monika kogemusel võtab selgus pinget maha.

Swedbanki Rahaasjade Teabekeskuse eksperdi Mari-Liis Jäägeri sõnul näitavad 2023. aastal Eesti inimeste seas korraldatud finantskirjaoskuse uuringu tulemused, et just 18–29-aastased noored räägivad lähedastega rahaasjadest kõige avatumalt. „Kindlasti annab see lootust, et uued põlvkonnad tunnevad end suhtes rahaasjadest rääkides üha mugavamalt,“ nendib Jääger, kuid rõhutab, et siiski ei tähenda avatus seda, et osatakse ja julgetakse kõiki rahaga seotud teemasid arutada.

Õiglus võtab igas suhtes oma vormi

Igapäevaste kulude jagamist ei saa paarisuhtes korraldada universaalse valemi järgi. Sofia sõnul on ta varasemates suhetes ühiste suurte kohustuse puudumise tõttu kujunenud kulude jaotus orgaaniliselt. Monika jagab abikaasaga majapidamise üldkulud ehk laenud ja kommunaalkulud pooleks, toidu ja muud esmatarbekaubad soetab kumbki enda raha eest.

Viktoria tõdeb, et ehkki kodulaen on tal võetud kahe peale, tuli kogu uue kodu sissemakse elukaaslaselt. „Ta müüs enda varasema korteri maha ja kuna tal jäi müügist ka raha järele, tundus kokkulepe meile mõlemale õiglane,“ selgitab Viktoria. Toidule ja koerale kuluvad väljaminekud jagab paar pooleks.

Kas võrdsus väljendub eurodes või panuses?

Statistikaameti andmeil oli Eestis naiste brutotunnitasu 2024. aastal 13% väiksem kui meestel. „Üks keerulisemaid küsimusi paarisuhtes on see, kuidas jagada kulusid siis, kui kaaslaste sissetulekud erinevad märgatavalt,“ nendib Rahaasjade Teabekeskuse ekspert. 

„Kui sissetulekud on sarnased, on kulusid lihtsam poolitada. Ent kui need on väga erinevad, siis olen sõprade seas näinud, et suurema sissetulekuga kaaslane panustab proportsionaalselt rohkem,“ ütleb Monika.

Sofia nendib, et peab teemat oluliseks, sest tänapäeval töötavad mõlemad kaaslased enamasti täiskohaga, ent hoolimata samast ajalisest panusest on ametid väga erinevalt tasustatud. „Kindlasti ei tohiks vähem teenivasse kaaslasesse suhtuda nii, et järelikult ta panustab vähem ning peaks kodus alati suuremat koormat kandma. Pingetase ja panus töösse ei sõltu otseselt palgast,“ avab ta.

„Kuna elukaaslase palk on suurem kui minu oma ning mina panustan kodus ajaliselt rohkem söögitegemisse ja koristamisse, siis oleme jõudnud kokkuleppele, et kes ei panusta ajaliselt, panustab rahaliselt,“ arvab Viktoria. Praktikas tähendab see tema sõnul näiteks seda, et ühekordsed kulukamad kodused ostud, nagu robottolmuimeja või uued toolid, võtab ta kaaslane enda kanda. Kuna suhte jooksul on paari sissetulekud muutunud ja kaaslane teenib nüüdseks rohkem, maksab ta ka kulude eest proportsionaalselt rohkem.

Rahaasjade Teabekeskuse eksperdi Jäägeri sõnul on rahaasjade korraldamisel paarisuhtes lõputult pooltoone. „Kui ühele paarile tundub kulude täpne poolitamine õiglane, siis mõnes teises suhtes võidakse kulusid hoopis proportsionaalselt jagada. Kõige olulisem on leida lahendus, mille korral tunnevad mõlemad, et just nii on aus,“ rõhutab ta.

Kui rahalised arusaamad ei klapi

Igas paarisuhtes on hetki, mil avastatakse, et kaaslaste nägemused rahast ei klapi. „Kui me laenu võtsime, sõlmisin mina automaatselt elukindlustuse, et kui minuga midagi juhtub, jääks tema kaitstuks. Olen palunud tal sama teha, aga ta ei ole seda siiani teinud,“ jagab Viktoria üht enda suhtes kerkinud arusaamatust. Lisakulu on Viktoria jaoks meelerahu hind, ent kaaslase jaoks pole see olnud prioriteet. 

Monika kogemus näitab, et suur osa ebamugavustest jääb suhte algusesse, kus rahalised kokkulepped veel sõlmimata. Rahaasjade eksperdi Jäägeri sõnul ei ole erinevad rahalised nägemused ja väärtused  iseenesest halvad, probleemiks kujunevad need siis, kui neist suhtes üldse ei räägita.

Sofia vaatab tagasi eelmisele suhtele, kus ta kaaslane oli tänu jõukale päritolule hästi kindlustatud. „Alles nüüd saan aru, et mind tegelikult häiris, et sagedamini maksin väljas käies mina. Kuna talle jäi seeläbi rohkem raha kätte, sai tema varem ka raha koguma hakata,“ selgitab Sofia. Ta leiab, et see ei olnud kaaslase teadlikult pahatahtlik käitumine, vaid tingitud sellest, et toona ei tuntud vajadust täpsemaid kokkuleppeid teha.

Paarisuhe paneb proovile senised uskumused

Sageli kummutavad romantilised suhted nii mõnedki varasemad rahalised uskumused. Monika toob näiteks, et küllap usub enamik inimesi suhtesse astudes, et liit kestab igavesti. Nii planeeritakse „meie kahe“ raha ühiselt ning arvestatakse mõlema sissetuleku ja rahalise olukorraga. Kahjuks lähevad päris paljud paarid laiali. Monika leiab, et naisel võiks olla oma kodu, sest siis ei teki suhte purunemise korral hirmu, et pole kuhugi minna.

Kahtlemata võrreldakse suhtes enda rahalist olukorda kaaslase omaga ning seegi kogemus võib olla silmiavardav. Sofia räägib, et tänu vähestele rahalistele võimalustele lapsepõlves uskus ta pikalt, et teistel inimestel jõuab raha rahakotti lihtsamalt, samas kui tema peab rohkem rabelema. „Nüüd olen näinud, et enamasti on ka teised sissetuleku ja vara nimel vaeva näinud – lihtsalt see töö ei paista alati välja.“ Sofia on uhke, et hoolimata oma rahalistest uskumustest ei ole ta jäänud ohvrirolli.

Ühiskondlike ootuste nähtamatu mõju

Kõik kolm naist nendivad, et rahaasju mõjutavad suhtes ka ühiskondlikud ootused ja soorollid. Sofia ütleb, et tunneb nende mõju juba kaaslast valides, ta otsib alateadlikult inimest, kes on temaga vähemalt sama ambitsioonikas ja tuleb iseseisvalt toime. Samas märgib ta, et meestelt eeldatakse sageli rohkem suuremeelsust, justkui ei peaks neid huvitama, kui palju naine teenib. 

Viktoria kogemusel avaldub sooline mõõde argistes kuludes. „Partner on aeg-ajalt imestanud, miks ma jälle koju mõne paki olen tellinud, ent naisena kulub mul rohkem raha meigi- ja hooldustoodetele,“ ütleb ta.

Monika toob esile traagilisema külje. Nimelt on tema tutvusringkonnas endiselt näiteid, kus pärast suhte lõppemist jääb naine üksi lapsi ülal pidama. Tema hinnangul pole meie ühiskonnas naiste ja meeste rahaline positsioon veel tasakaalus, sest laste kasvatamise tõttu võtavad tööturult pausi enamasti naised, tööle naasnuna tuleb sageli leppida madalama palgatasemega.