Miks me majanduslikust vägivallast ei räägi?

Swedbanki Rahaasjade Teabekeskuse uuringu tulemused näitavad, et Eesti inimeste finantstervise indeks on kolme aastaga ülespoole liikunud. Finantshariduse vallas, mis on üks finantstervise indeksi mõõdetavatest alateemadest, teeme silmad ette nii Lätile, Leedule kui ka Rootsile. On põhjust rõõmustada, et meie ühiskond on aina teadlikum, kuid rahatarkuse populariseerimise, meelerahufondi olulisuse ja säästunippide jagamise kõrval on märksa vähem tähelepanu saanud majanduslik vägivald. MTÜ Emale asutaja ja kahe lapse ema Ann Vool avab, mis on majanduslik vägivald, kuidas seda ära tunda ning kust leida tuge.

Naised kogevad lähisuhtevägivalda enam, kuid kaitstud pole keegi

Majanduslik vägivald liigitub Eestis lähisuhtevägivalla alla. Lähisuhtevägivald on igasugune vaimne, füüsiline, seksuaalne või majanduslik vägivald inimeste vahel, kes on või on varem olnud üksteisega lähisuhtes, sealhulgas suguluses. Sellest võib olla mõjutatud iga inimene olenemata soost, east, rahvusest, rassist ja seksuaalsest sättumusest.

Statistikaameti laiaulatuslikust suhteuuringust selgub, et kõige levinum vägivalla vorm Eestis on just lähisuhtevägivald ning elu jooksul on paarisuhtes vägivalda kogenud 41% naistest ja 33% meestest. Kuna majandusliku vägivalla kohta pole palju eraldi uuringuid tehtud, siis on selle levikut keerulisem hinnata. Ühe Euroopas tehtud uuringu järgi on aga 12% naistest kogenud majanduslikku vägivalda.

„Enamasti on naisohvrite osakaal lähisuhtevägivalla statistikas suurem ja tasub meeles pidada, et sageli esineb mitu lähisuhtevägivalla liiki korraga,“ sõnab Ann Vool. Ta toob välja, et naiste jaoks on üks kõige ohtlikumaid kohti kodu ning kõige tõenäolisemad ründajad on nende pereliikmed.

Naisohvrite suuremat näitajat lähisuhtevägivallas võib siduda mitme asjaoluga, kuid kindlasti mängib rolli ka naiste suurem finantsiline haavatavus ja väiksemad finantsteadmised. Swedbanki hiljutise uuringu andmeil liigitub Eestis hea või tugeva finantstervisega rühma 50% naistest ja haavatava finantstervisega on silmitsi 26%. Meeste hulgas on need näitajad 59% ja 19%. Uuringu tulemuste põhjal on Eestis ka naiste finantsteadmised keskmiselt väiksemad kui meestel. Eestis on finantsteadmiste indeks meeste seas 74 ja naiste seas 63, sealjuures on meestel finantsteadmiste indeks 2024. aastaga võrreldes kolme punkti võrra tõusnud, kuid naiste seas punkti võrra langenud.

Kuidas majanduslikku vägivalda ära tunda?

Majanduslik vägivald raskendab partneri iseseisvat materiaalset toimetulekut ning võib muuta inimese vägivallatsejast sõltuvaks.

Majanduslikuks vägivallaks võib pidada järgmisi tegevusi:

• partneri raha ja pangakaardi äravõtmine;
• partneri pangakaartide enda käes hoidmine;
• partneri tehtud ostude pidev kritiseerimine;
• partneril ostude või majanduslike tehingute tegemise piiramine, takistamine;
• olukorra tekitamine, kus partner peab enda jaoks vajalike kulutuste tegemiseks raha lunima;
• elatisraha maksmata jätmine;
• majapidamiskulude range ja formaalne kontrollimine (näiteks ostutšekkide esitamise kohustus ja range tasaarveldamine);
• hariduse omandamise või töötamise takistamine;
• ühiselt soetatud vara enda nimele kirjutamine;
• partneri sundimine osalema ebaseaduslikes tehingutes, tema nimele firma või muu ebaseaduslikult soetatud vara kirjutamine;
• võlgade tekitamine;
• sellise raha kulutamine, mis on mõeldud kommunaalarvete või muude ühiste kulutuste tasumiseks;
• partneri isiklike esemete ja vara kahjustamine ja varastamine;
• piiramatu kulutamine samal ajal, kui partneril on keelatud kulutusi teha;
• kõikide finantsasjade enda kontrolli all hoidmine;
• nõudmine, et kõik teenuste lepingud ja laenud oleksid partneri nimel;
• oluliste rahaliste otsuste tegemine partneriga arutamata;
• kallite lahutusjärgsete kohtusaagade algatamine, teades, et partner ei saa seda endale lubada ja see viib ta pankrotti.

„Selleks, et pidada ennast majandusliku vägivalla sihtmärgiks, ei pea tegema linnukest võimalikult paljude punktide juurde. Piisab sellest, kui tunned selles nimekirjas ära üks-kaks punkti ning tead, et midagi on valesti. Iga vägivallatseja ja iga juhtum on erinev,“ nendib Vool.

Ta on veendunud, et Eestis esineb palju rohkem majanduslikku vägivalda, kui arvata oskame, sest veel ei mõisteta, mis selle alla kuulub. „Näiteks ka enda sissetulekute ja väljaminekute varjamine elukaaslase eest on juba suur ohumärk,“ lisab ta.

Endiselt tabuteema

Peamine põhjus, miks majanduslikust vägivallast vähe räägitakse, on ilmselt see, et lähisuhtevägivald on paljude inimeste jaoks segane, ebamugav, tabu või ebaoluline teema. „Mõni ei oska reageerida, teised on ikka veel arvukate eksiarvamuste küüsis. Igasugune vägivald, mida on silmaga näha, tundub meile kergemini tajutav. Sinikat sõbra või kolleegi silma all on raskem ignoreerida kui tühjust ta pangakontol või elukaaslase mõnitusi suletud uste taga,“ selgitab Vool.

Probleemi juurpõhjus seisneb osaliselt ka kapitalistlikus maailmakäsitluses, kus raha kuulub palga saajale. „SKP-l põhineva süsteemi loomisel ignoreeriti tasustamata koduste tööde tegemise mõju riikide majandusele. Enam kaugemal tõest muidugi olla ei saaks, sest lähedaste hooldamiseta ei peaks meie ühiskond kuigi kaua vastu,“ ütleb Vool.

Tema sõnul ei aita lähisuhtevägivalda ümbritsevat stigmat murda ka suhtumine, et igaüks on oma õnne sepp. „Trauma ja eluraskused mõjuvad inimestele erinevalt ning ei saa alati nõuda, et halvemasse seisu sattunud inimesed peavad end kõrvalise abita hädast välja aitama. Igaüks vajab liitlasi ja toetajaid.“

Muutused on pika vinnaga

Istanbuli konventsiooni järgi, millele on Eesti 2014. aastal alla kirjutanud, on kõigil Euroopa Liidu riikidel kohustus oma seadustes käsitleda ka majanduslikku vägivalda. Kahjuks on Eestil selles osas veel suured puudujäägid ning meie kohtupraktikas on vaimne ja majanduslik vägivald kindlasti vaeslapse rollis. „Valdkonna spetsialistidega suheldes on selgunud, et tegelikult võimaldaks Eesti õigussüsteem käsitleda vaimset ja majanduslikku vägivalda, aga pigem on asi inimeste suhtumises ja harjumustes, mis ei võimalda olemasolevaid seadusi tõlgendada lähisuhtevägivalla sihtmärkide kasuks,“ ütleb ta.

Suhtumiste muutmine võib kahjuks võtta aastakümneid ja isegi põlvkondi. Loomulikult tuleks püüelda selle poole, et meie seadused käiksid ajaga kaasas ja kaitseksid vägivalla ohvreid, ning siinkohal vaadata ka riigi ja riigiasutuste poole.

Muutuste loomiseks on oluline ka inimesi harida ning harjutada sel teemal rääkima. Abiks oleks ka statistika majandusliku vägivalla ja selle leviku kohta. „Kui me ei kogu probleemi kohta statistikat, siis ei ole meil ka aimu, kui suur on selle mõju meie ühiskonnale, majandusele ja rahvatervisele,“ nendib Vool.

Viimaste aastatega on siiski juba näha märkimisväärset muutust meedias ja ühiskonnas ning üha enam inimesi on kuulnud sellest, et lähisuhtevägivald on enamat kui füüsiline vägivald ja pere siseasi.

Kuidas end kaitsta ja kust leida tuge?

• Esimene samm on majanduslikku vägivalda mõista ja oskus näha uues suhtes ohumärke.
• Parim kaitse on ennetus. Seega on oluline koguda rahatarkust ning seada enda rahaasjade valitsemine prioriteediks. Ka ühiselt varade majandamine vajab teadlikkust ja oskusi.
• Rahast ja suhetest tuleb rääkida, et mõista toimuvat paremini ja sellest lähtudes käituda.
• Kui juba murega silmitsi seistakse, siis tuleb ka olukorda tunnistada. Vägivaldse suhte hoidmine ja selles elamine toob enamasti kaasa tagajärjed kogu eluks. Veel hullem, kui sellesse lisanduvad lapsed koos oma kannatustega.
• Jaga oma muresid. Alustada võib mõne lähedasega rääkimisest, kellelt võiks uskuda tuge ja mõistmist. Siis on lihtsam ka pöörduda juba edasi Ohvriabisse, Naiste Tugi- ja Teabekeskusse või mõne teise teemaga tegeleva organisatsiooni või isiku poole. Mida varem seda teha, seda parem.    
  
  Artikkel on avaldatud ajakirjas Kodu ja Aed.