Brexit – kust tuleb raha ja kuhu see kaob?
Koos Ühendkuningriigi (ÜK) lahkumisega kaotab Euroopa Liidu eelarve arvestatava summa, kuna ÜK on olnud üks suurimaid netomaksjaid. Sõltuvalt sellest, kas ja kuidas arvestatakse ÜK korrektsioonimehhanismi (rebatti), moodustavad selle riigi netomaksed EL eelarvest 12-15%. Kuigi ÜK lahkumise järel EL eelarvesse tekkiva „augu“ suuruseks on pakutud ligikaudu 10 miljardit eurot aastas (5-17 mld eurot), tuleks sellesse summasse väga ettevaatlikult suhtuda, kuna lõplik tulemus sõltub ikkagi ÜK ja EL läbirääkimiste tulemustest, milliseks jäävad EL ja ÜK vahelised suhted, millal üldse ÜK lahkub ning ka sellest, kuidas soovivad liikmesriigid nii olemasolevat kui ka uut eelarveperioodi rahastada.
Ühendkuningriigi lahkumine tekitab raskusi EL programmide finantseerimises
Euroopa Komisjon on teatavasti küll välja käinud võimaliku „lahkumisarve“ ÜK-le (60 miljardit eurot), millega ÜK nõus ei ole ning selle pealäbirääkija David Davis on isegi seisukohal, et tema riik ei pea lahkumisel EL-le midagi maksma. Mõistagi on igasuguste numbrite väljakäimine, kes kellele kui palju võlgneb, praegu liiga ennatlik. ÜK on praeguseid eelarvekulutusi millalgi aktsepteerinud ning kinnitanud sellega oma nõusolekut neid finantseerida. Suure osa EL eelarvekulude taga on juba heakskiidetud projektid, mille finantseerimine on plaanitud mitme aasta jooksul. ÜK lahkumisel ei ole niivõrd oluline, kui suured on tema kohustused EL eelarves praegu, vaid millised on need pärast seda, kui britid Liidust lahkuvad.
Aastas 10 miljardi ehk kogu eelarveperioodi kohta 70 miljardi suurune auk tähendaks tõsiseid tagasilööke EL programmide finantseerimises. Kuna ligikaudu 70% EL eelarvest läheb struktuuritoetustesse ja Ühisesse Põllumajanduspoliitikasse, mõjutaks ÜK lahkumine nende rahastamist üsna tugevalt. See summa on mõlemast ligikaudu viiendik. Võrdluseks võiks lisada veel EL teaduse ja innovatsiooniprogrammi Horizon 2020, mille rahastamise maht on umbes 80 miljardit eurot.
Brexit loob võimaluse Euroopa Liidu eelarve ulatuslikumaks reformimiseks
ÜK lahkumine tõstatab küsimuse, kas suurendada 27 liikmesriigi panust EL eelarves, vähendada kulutusi või oleks mõistlik mingisugune kombinatsioon nendest. Liikmesriikide panuse suurendamise vastu oleksid tõenäoliselt praegused netomaksjad, samas kui netosaajatele ei meeldi kulutuste vähendamine. Kindlasti loob aga Brexit võimaluse EL eelarve ulatuslikumaks reformimiseks, mis tähendab muudatusi nii selle prioriteetides kui ka rahastamises. EL uue eelarveperioodi (2021-2027) rahastamise läbirääkimised algavad juba varsti ning need võivad tulla pingelisemad, kui varem, kuna vastasseis netomaksjate ja –saajate vahel ilmselt süveneb. Juhul, kui järgneva eelarveperioodi rahastamise osas 2020. aasta lõpuks kokkuleppele ei jõuta, võidakse säilitada eelneva eelarveperioodi viimase aasta kulutuste tase kuni uue kokkuleppe saavutamiseni.
ÜK lahkumine muudab veidi EL eelarvesse netomaksjate ja – saajate nimekirja. Ainuüksi Brexit Eestit veel netomaksjaks ei tee. Küll aga ületame me SKP 75% piiri EL keskmisest (inimese kohta ostujõu pariteedi järgi), mis vähendab uuel eelarveperioodil Eestile eraldatavate struktuurivahendite mahtu. Seega tuleb meil järgmisel eelarveperioodil arvestada väiksemate EL rahadega. Kas ja kui palju suureneb Eesti kohustus EL eelarves, sõltub paljudest tingimustest, millest eespool juba juttu oli.
