Rahapesu ja ausa ettevõtja hirmuhigi

Miks võiks Hollandisse õlut eksportiv Eesti pruulikoda muutuda tähelepanelikuks leides uudise, et Amsterdami tänava kaevuluukidest pressib välja õllevahtu? Või Eestis rasketehnikat rentiv ettevõte muutuda murelikuks kui avastab, et ettevõtte välja renditud tehnika asub Krimmi poolsaare ehitusplatsil?

Ühel rahvusvahelisel rahapesuvastase võitluse konverentsil tutvustati koomilist juhtumit, kuidas ühe Hollandi linna tänavatel pressis kaevuluukidest välja õllevahtu. Humalajoogi päritolu kanalisatsioonis lähemalt uurinud ametivõimud avastasid aga rahapesuskeemi. Tänavatele pressiva õllevahu taga oli „must“ raha, mis otsustati puhtaks pesta õllemüügiga. Näitamaks baaris tegelikkusest oluliselt suuremat käivet, lasti õlu lihtsalt kanalisatsiooni.

Aga miks võiks ka pahaaimamatult sellisesse skeemi sattumine tähendada mõnele Eesti pruulikojale Kolgata tee algust? Lühidalt kokku võttes võib koostöö mõne pealtnäha hästi toimiva äriga, enne põhjalikku ja vajadusel rahvusvahelist taustakontrolli, tähendada võimalust avastada ennast hiljem osana rahapesuskeemist. Sellest välja siplemine nii ametivõimude kui ka äripartnerite silmis võib osutuda äärmiselt keeruliseks.

Ausatel ettevõtjatel on probleemide vältimiseks oluline teada tehingupartnerite tausta, sest aktiivne rahapesuvastane võitlus on maailmas uus normaalsus. Midagi analoogset lennujaama turvakontrollile, mille vajalikkust enamasti kahtluse alla ei seata. See võitlus seab ettevõtetele uued ootused äripartnerite tausta kontrollimisel, sest ettevõtetele laekuv raha, ka tavapärasest äritegevusest, peab olema ka enne ettevõtte kontole laekumist ausalt teenitud.

Ausalt teenitud raha tähendab, et see ei pärine kuritegevusest. Samaväärsed ohud kaasnevad ka juhul, kui raha pärineb sanktsioneeritud piirkondadest, sektoritest, ettevõtetest või isikutelt. Eesti vaates on kõrgema riskiga piirkonnad näiteks Krimmi poolsaar ja sanktsioneeritud Valgevene või Vene Föderatsiooni ettevõtted. See seab ettevõtjatele uue taustakontrolli vajaduse sest sellise raha käibest välistamiseks tuleb tunda äripartnereid ja tema omanikke. Varem näitena toodud rasketehnika sattumine Krimmi poolsaarele või mõnele Valgevene riiklikule ehitusobjektile, mille vastu on kehtestatud rahvusvahelised sanktsioonid, tähendab ettevõttele hiljem põhjalikku selgitustööd ja võib seada ohtu kogu vaevaga ehitatud äri.

Kui oled ettevõttena tegutsenud sanktsioneeritud piirkonnas või ettevõtet läbis must raha, tahtlikult või tahtmatult, siis võib kindel olla, et Google´i ajastul ei jää see saladuseks ka äripartnerite ees. See omakorda vähendab oluliselt ettevõtete võimalusi äris kaasa lüüa ja kasvada, sest ka teised ettevõtted hakkavad igaks juhuks tehingutest loobuma. Tekib ebameeldiv nõiaring, kus pangad ei taha enam teenuseid pakkuda, partnerid kahtlevad taustas ja kokkuvõttes on ettevõte konkurentsis nõrgemas positsioonis või halvemal juhul tehingutest ja ekspordivõimalustest üldse välja lülitatud.

Kui üldlevinud arusaam on, et rahapesurisk peitub tehingutes, mille saab kokku võtta tõdemusega „liiga hea, et olla tõsi“ või mis ei tundu majanduslikus mõttes loogilised, samuti sektorites, kus on tavapäraselt suur sularaha käive, siis tegelikkuses on „musta“ raha imbumist ausasse majandusse tuvastada oluliselt keerulisem. Ka pealtnäha täiesti tavalised ettevõtted, mis tegelevad näiteks jaemüügiga, võivad olla osa rahapesuskeemist. Tähelepanuväärne on, et musta raha investeerimisel peetakse üldjuhul piinliku täpsusega järge, et kõik riiklikud maksud oleksid tasutud ja raamatupidamine klapiks. Kui rahapesija „müüb“ baaris 1000 liitrit õlut, millest 500 liitrit leiab tee kanalisatsiooni, siis võib peaaegu kihla vedada, et riiklike makse on tasutud kogu 1000 liitri eest.

Kuna musta või sanktsioneeritud raha pääs finantssüsteemi erinevalt puhtast rahast on raskendatud, siis on selle väärtus puhtast rahast väiksem. See tähendab, et rahapesijad on valmis kaotama märkimisväärse osa raha tegelikust väärtusest, et raha puhtaks pesta. Hollandi õllevahu näitel tekib puhast raha seda enam, mida rohkem liitreid õlut voolab kanalisatsiooni.

Naljatades võiks öelda, et rahapesuga tegelevad tumedad jõud jälgivad murelikult digitaalse panganduse kiiret arengut. See muudab keerulisemaks ja seab ohtu rahapesijate „põhiäri“, mille eesmärk on suunata must sularaha pealtnäha tavaliste ettevõtete käivetesse. Ainult tehnoloogia areng on muutnud võimalikuks, et Swedbank suudab rahapesuvastase võitluses edukakalt toime tulemiseks jälgida igapäevaselt kõiki keskmiselt rohkem kui 700 000 erinevat makset ja suurusjärgus 450 miljonit omanikku vahetavat eurot.

Aga ettevõtted peaksid uues finantsreaalsusega harjuma ja uurima senisest palju põhjalikumalt äripartnerite ja mõningatel juhtudel omakorda ka nende äripartnerite tausta, et vältida tarbetuid probleeme. Üks kord tehtud põhjalik taustauuring aitab säästa asjatutest probleemidest. Nii ongi muutunud lühinägelikuks seada ettevõtte sihiks pelgalt käibe ja äripartnerite arvu kasvatamine ilma nende taustale tähelepanu pööramata. Tasub meeles pidada, et ettevõtja enda ja tema ettevõtte hea nimi ja reputatsioon on kõige olulisem väärtus, mille hoidmiseks ei ole ükski jõupingutus liiga suur.