Positiivne ränne ei lahenda tööjõupuudust
Kahtlemata on positiivne, et Eesti rahvaarv on viimastel aastatel puhasrände toel suurenenud. Loomulik iive on aga kahjuks negatiivne ja isegi see, et sündimuskordaja on paranenud, on see veel kaugel rahvastiku taastootmise määrast. Samuti langeb sünnituseas naiste arv. Viimase nelja aasta positiivne rändesaldo on Eestisse toonud 15 700 inimest (eelmisel aastal üle 7000), samas kui loomuliku negatiivse iibe tõttu on vähenenud 5800 inimest (eelmisel aastal ligikaudu 1400).
Juba neljandat aastat järjest positiivsele rändesaldole aitab kaasa Eesti elatustaseme kiire tõus. Meie SKP elaniku kohta on ostujõupariteedi järgi tõusnud EL keskmise suhtes 79 protsendini (möödunud kümnendi alguses oli see vaid 42% ning selle kümnendi alguses 65%). Ka palkade erinevus on kiiresti vähenenud: kui 2000. aastal oli Eesti netopalk EL keskmisega võrreldes 5,4 korda, 2010. aastal 2,6 korda, siis nüüd ligikaudu 2 korda madalam. Soomega on need vahed aga vastavalt 5,7 korda, 3,6 korda ja ligikaudu 2,5 korda.
Kui vaadata sisse- ja väljarände numbreid eraldi, siis on nende hulgas kõige enam Eesti kodanikke (eelmisel aastal vastavalt 45 ja 63%), kuid rändesaldos kokku on Eesti kodanike osakaal vaid 18%.
Positiivne rändesaldo mõjutab positiivselt Eesti tööhõivet. Kuigi 20-64 aastaste inimeste arv väheneb, on see langus viimase nelja aasta jooksul (eriti aga eelmisel aastal) aeglustunud. Möödunud aastal olid puhasrändest enamik, täpsemalt 89% just selles vanuses inimesed ning nelja aasta keskmine on 80%.
Siini on Eesti hõivekasv veel üsna hea olnud. Residentidest hõivatutele on tööjõupuuduses vaevlevale Eestile toonud leevendust ka viimastel aastatel lühiajalise tööloaga ja tähtajalise elamisloaga tööturule sisenenud välismaalased (eelmisel aastal kokku ligikaudu 22 500 inimest).
Samas kui vaadata rahvastiku vanuselist struktuuri, siis 20-64 aasta vanuste inimeste osakaal langeb ning üle 65-aastaste osakaal suureneb. Noorte osakaalu langus, samas kui vanemate inimeste osakaal suureneb, on viimasel 14 aastal põhjustanud olukorra, kus eesoleval kümnendil siseneb tööturule vähem inimesi. See näitaja (demograafiline tööturusurveindeks) on küll viimase kuue aastaga paranenud, kuid tööturule siseneb jätkuvalt vähem noori inimesi võrreldes sealt lahkuvate vanemate inimestega. Samuti on suurenenud ülalpeetavate määr ehk mittetööealiste elanike arv tööealise elaniku kohta – kui 10 aastat tagasi oli ülalpeetavate määr 48%, siis möödunud aastaks oli see suhtarv tõusnud 56 protsendini.
Tööealiste inimeste (20-64 aastat) osakaal on langenud viimased 7 aastat ning on praegu umbes sama suur (59,4%) nagu 30 aastat tagasi – siis oli noorte osakaal oluliselt kõrgem ja vahemate inimeste osakaal madalam. Statistikaameti viimase prognoosi järgi väheneb selle vanuserühma osakaal 2030. aastaks 55 protsendini ehk suureneb ka ülalpeetavate osakaal. See toob aga kaasa suurema ümberjaotamise vajaduse ja suurema koormuse riigieelarvele.
Tõsi küll, statistikaameti praegune rahvaarvu prognoos on liialt pessimistlik (näiteks selle aasta alguses on tegelik rahvaarv prognoositust 20-23 tuhat inimest suurem). Samas, isegi kui Statistikaamet parandab oma prognoosi positiivsemaks, ei muuda see praeguse sisserände juures oluliselt proportsioone.
