Isaga kodus Swedbanki moodi

Umbes 7,5% Swedbanki töötajatest viibib lapsehoolduspuhkusel. Nagu Eestis tavaks, on enamik neist naised, kuid aina enam jääb lapsega koju ka mõni isa. Oma isapuhkuse kogemusest räägib Swedbanki töötaja Kaspar Kaur.

Kaspar on pangas töötanud 12 aastat ning tegelenud pangas mitmel rindel – alates kliendinõustamisest pangakontoris kuni Baltikumi projektide juhtimiseni välja. 2018. aasta lõpus sündis tema perre teine laps ning 2019. aasta veebruarist otsustas ta jääda isapuhkusele. Nüüd, 2019. aasta oktoobris, mil väike Harriet on juba aastane, naasis Kaspar tööle.

Kuidas sündis otsus jääda lapsega koju?

Kuna minu tööandja on niivõrd toetav isapuhkuse osas ning ka tänane seadusandlus seda lubab, siis sealt see idee tuligi. Esimese lapsega veetsin ma isapuhkusel vaid ligikaudu kuu aega, kuid teise lapsega olin kodus seitse kuud. Osaliselt olid sel ka pragmaatilised põhjused – teise lapse sündides muutus esimene pisut kadedaks ja see muutis olukorda kodus veidi stressirohkemaks. Panin paika oma prioriteedid ja tundsin, et nüüd on aeg, mil pean olema kodus ja mõlemale lapsele piisavalt tähelepanu pöörama. Tahtsin olla toeks ka oma abikaasale, et anda temalegi võimalus veidi jõudu ja energiat juurde koguda.

Alguses ma täpselt ei teadnud, kui kaua ma kodus olen – kas kogu lubatud vanemapuhkuse 1,5 aastat või vähem. Mulle meeldib, et pank toetab seda, et kõik saaksid ka oma perele rohkem aega pühendada. Tegin tööandjaga kokkuleppe, et kui näen, et saan varem tagasi tulla, annan varakult teada. Iseenesest lubaks seadus mul ka päevapealt tagasi tulla, ent andsin märku varakult suve lõpus ja alustasin oktoobri keskel uuesti.

Kuidas reageerisid töökaaslased sellele, et jääd isapuhkusele?

Algul oldi üllatunud ning olid ka mõned suured silmad, ent järgmine reaktsioon oli väga toetav. Kiideti ja öeldi, et äge! Kohati öeldakse, et kui emad on lastega kodus, siis see on tavaline, aga et kui isad jäävad koju, siis nad on superkangelased. Tegelikult ma sellega päris ei nõustu. Soovitan kõikidel isadel lastega koju jääda. Siis saad aru, mida see tegelikult tähendab.

Mu enda sõbrad on nii noored ja uue generatsiooni inimesed, nemad suhtusid sellesse uudisesse positiivselt ja toetavalt. Ühtegi negatiivset kokkupuudet ei olnud sellega seoses, et otsustasin isana koju jääda. Samas, naljakas seik – perearst küll vaatas, et jälle tuli isa oma lapsega arsti juurde. Eks ta on harjunud, et tavaliselt käivad emad lapsega arsti juures.

Milline nägi välja üks kodune päev?

Samal ajal, kui mina isapuhkusel olin, tegi mu naine vabakutselise tööd. Seega jäi kodune elu pigem minu kanda. Hommikul ärgates viisin vanema lapse lasteaeda ning seejärel tegelesin nooremaga. Mähkme vahetus, hommikusöök, mähkme  vahetus, mängimine, mähkme vahetus, magamine, mähkme vahetus. Vahele lõunasöök, koristamine ning õhtul tuleb teine laps lasteaiast koju tuua ja jagada tähelepanu mõlemale. Nüüd ma tean miks vahetevahel töölt koju minnes on abikaasal selline nägu peas, et tahaks lapsed kiirelt üle anda ning kodust välja joosta. Endalgi tulid sellised mõtted pähe.

Aga see oli kõik ääretult põnev. Beebiiga on nii lühike – sa näed, kuidas ta iga päevaga kasvab ja areneb. Kui ta sind näeb, siis ta naeratab sulle. Teeb iga päev midagi uut. Just sel perioodil tasub olla kodus. Pärast on juba lasteaialapse, koolilapse ja teismelise iga – need on midagi muud. Ka laste psühholoogid ütlevad, et esimesed kaks aastat on kriitilise tähtsusega, kuidas lapse isiksus kasvab ja areneb – et kas ta saab piisavalt tähelepanu või ei.

Meedias räägitakse ka sellest aina enam, et isad võiksid rohkem kodus olla, eks see asi sinnapoole liigub. Esimese lapse puhul ma nagu ei saanud arugi, et beebid on ägedad, teise lapse puhul sain aru, et beebid on ägedad!

Mis tunne oli tööle tagasi tulla pärast üle poole aastast eemalolekut?

Eks ta pisut oli imelik küll, kui 7 kuud oled kodus ja tööasjadele ei mõtle. Tagasi tulles veidi oli hirmu, aga kui on hea tiim ja toetavad kolleegid, siis on ka sisseelamine lihtne. Ühtlasi oli mul hea tunne, et kodus ka loksusid asjad paika. Mõlemad lapsed kasvasid suuremaks ja vanem laps sai aru, et nüüd ongi elu selline – beebit haiglasse tagasi ei viida. Samas, lapsega kodus on ikka keerukam kui tööl olles. Naljaga pooleks võib öelda, et tööl on isegi nagu puhkus. Igal juhul, soovitan kõikidel isadel seda võimalust kasutada!