Nädalad ei ole vennad
Mõned nädalad on täis ringijooksmist, üritusi ja koosolekuid, mida saadab tugev tervis ja hea enesetunne. Eelmine nädal paraku ei olnud üks neist. Ei teagi, kas asi oli vihmases ilmas või milleski muus, aga mu tervis otsustas alla anda. Kui aga füüsis on nõrk, siis nõuab ka hea vaimu säilitamine päris palju tööd. Selleks, et ennast turgutada ja uueks nädalaks valmistuda, võtan eelmise nädala õppetunnid siinsamas kokku.
Hakuna matata
Eelmisel esmaspäeval filmisime koos Kristjaniga uut Youtube`i videot ning plaanisin selle koos oma blogipostitusega avaldada. Päeva edenedes hakkas minus vaikselt kerkima ärevus, kuna sain aru, et me ei jõua kuidagi seda videot valmis ning seetõttu jään ka oma iga „esmaspäevase“ blogipostitusega hiljaks. Lõpuks arenes see väike ärevus juba päris suureks mureks. Mis nüüd siis saab? Pärast mõningaid läbirääkimisi sain aru, et mitte midagi ei juhtu, kui postitus läheb sel korral hoopis teisipäeval üles. Mul endal on tihti tobe komme vaadata asju mustvalgelt ning liialt muretseda. Tegelikult peab endale ikka ja jälle neid lihtsaid tõdesid meelde tuletama, et maailm ei ole mustvalge, tunneli lõpus paistab alati valgus ning mitte miski pole kivisse raiutud.
Kaks pead on ikka kaks pead
Vahel maadlen Instagrami päevapildiga päris kaua. Kas ei ole ideid või on üksi raske oma mõtteid teostada. Sellistel puhkudel peaksin meelde tuletama, et üksi kõiki võitlusi ei võida ja peaksin pöörduma julgemalt kolleegide poole. Tegelikult eelmine nädal näitas, et peaksin lihtsalt hästi kõvasti koridoris ohkama, sest siis disainer Liis kuuleb ja tuleb appi.
Pank ei kuku ilma minuta kokku, mina ilma terviseta aga küll
Eelmisel nädalal pidin maadlema ka külmetusega ning hoolimata sellest, et näitasin talle lõrisedes hambaid, olin ühel hetkel sunnitud alluma ning sammud kodu poole seadma. Õnneks toetatakse meil paindlikkust ning vajalikud tööasjad sain ära teha ka villastes sokkides, lürpides Coldrexi. Samas on kõigile hästi teada ütlus: “See on nohu, see läheb mööda!”. Tegelikult peaks meeles pidama, et ei tasu alati hambad ristis kannatada ja kui vaja, siis tuleb võtta väike paus ning ennast ravida.
Ära karda mugavustsoonist väljuda
Mul ei ole alati kõige lihtsam suurtes seltskondades oma veidi arglikust kestast välja tulla ja vabalt suhelda. Küll aga on praktika pangas õpetanud, et kui ma ei ole aktiivne ega suhtle inimestega, siis on sellest rohkem kahju kui kasu. Kick Start praktikaprogrammi seminaril oli koos väga palju praktikante ja oli loogiline, et kajastan seda ka Instagramis. Niisiis pidin julguse kokku võtma ja pöörduma teiste praktikantide poole, et saaksime koos teha toreda päevapildi. Ma ei tea, kas mind tõmbas ühe tüdrukute seltskonna hea energia või nende rõõmsad näod, aga õnneks sattusin juttu ajama väga ägedate inimestega. Kõik olid lahkelt nõus mulle appi tulema ja leppisime kokku, et millalgi peame kindlasti koos lõunale minema, et saaksin neid ka kõigile teile tutvustada.
Tee murdepunktist hüppelaud
Ma olen ennegi blogis kajastanud enda suhtumist emotsioonidesse. Nimelt on minu jaoks oluline läbi elada tunded selliselt, nagu nad on, aga sedasi toimetades pean endale kindlameelselt teadvustama, et neisse ei tohi kinni jääda. Ilmselt võttis nõrk tervis ära nii palju energiat, et ka vaim hakkas murduma. Minu ees olev töökuhi, mis tegelikult oli kui Munamägi, võttis minu silmis hoopis Mount Everesti mõõtmeid. Ei jäänudki midagi muud üle, kui kolm korda sügavalt sisse-välja hingata, silmi hõõruda ja näha Mount Everestis taas Munamäge. Meil kõigil on raskeid päevi, kus hiilivad ligi sellised toredad seltsilised nagu ebakindlus ja hirm, aga eks nad peavad siis läbirääkimisi pidama julguse ja usuga iseendasse. Nii on võimalik taastada tugev vaim ja teha murdepunktist hoopis hüppelaud paremasse homsesse.
Hoia oma sõpru
See küll ei puuduta otseselt mu tööd, aga siiski eelmist nädalat. Sõprade hoidmine on üks tähtsamaid õppetunde, mida on elu mulle viimastel aastatel andnud. Kui ma laupäeval ikka külmetusest vaevatud olin, siis oli mu parim sõbranna nõus läbi hüppama apteegist ja poest ning mulle seltsi tulema. Elus võivad igasugused asjad kehvasti olla, aga kui sul on olemas inimesed, kes on ka nendel kehvematel päevadel su kõrval, siis see ongi kõige tähtsam.
Kas 23-aastase tarkused on just elutarkused, seda näitab aeg. Hetkel kannavad need mõtteviisid mind edasi ja see on see, mis loeb. Nüüd aga algab viimane nädal ilma juhendaja Kristelita ja loodetavasti ei kukuta ma viimasel nädalal kuidagi panga sotsiaalmeediat kokku (ptüi, ptüi, ptüi). 🙂 Selleks, et ikka minu tegemistega igapäevaselt kursis olla, jälgige Swedbanki Instagrami!
