Lumelauaõnnetus, mis läinuks maksma üle 12 200 euro

Indrek Kiis on koos sõpradega tavaliselt aastas korra käinud lumelauareisil. Tema viimane reis Itaaliasse, Livignosse võinuks lõppeda ülitraagiliselt, kui tal poleks olnud Swedbanki reisikindlustust.

Sellest pidi kõigi eelduste kohaselt saama reis, mida oleks saanud ka aastate pärast positiivselt meenutada. Kogu seltskond ootas seda üle poole aasta. Juba 2018. aasta suvel osteti lennupiletid, et 2019. aasta veebruaris Alpides nii maagilisi vaateid, mõnusat seltskonda kui ka lumelauasõitu nautida. Reisiaeg valiti selline just sellepärast, et siis on ilmad juba mõnusalt soojad ja reisikogemus sellevõrra nauditavam.
„Soojema ilmaga on lumeolud küll viletsamad, aga tulles Eestist, siis ei saa vist kusagil lumeolude pärast nuriseda. Lendasime vahepeatusega Tallinnast – Bergamosse, kus rentisime auto, millega mõnusalt läbi mägede Livignosse sõitsime. Kohapeal ootas meid mõnus suur korter, mis asus otse mäejalamil,“ meenutas Kiis reisi algust.

Vaagna-ja käeluumurd

Reisi keskel juhtus aga saatuslik õnnetus. Mitu halba asja langes kokku – vale lumelaud, halvad ilmastikuolud, kehvas konditsioonis rada – ja noor mees kukkus nii õnnetult, et murdis mitmest kohast nii vaagna-kui ka käeluu, sai tugevad põrutused ja sisemised verejooksud.

„Sõitsime sõbraga juba mitmeid tunde mööda ühte mäe külge alla ning otsustasime seejärel veidi rada muuta. Läksime suure kiirusega peale, aga rajal oli silmaga nähtamatu hüpekas, mis viskas mind ootamatult kõrgele ja kaugele, mille tulemusena kukkusin väga õnnetult otse käe ja selja peale,“ avaldas Kiis ja lisas: „Kukkumise tulemusena purunes mul vaagen väga mitmest kohast, mul olid killustunud murrud, mõrad ja ka üks läbiv murd. Käsi võttis sisuliselt Z-tähe kuu kuna luu oli pooleks. Viga said ka roided ja kogu keha sai tugeva põrutuse. Kõige selle tulemusena olid mul tugevad sisemised verejooksud ning asi muutus eluohtlikuks.“

Kohe pärast kukkumist osutati Kiisile arstide poolt väga professionaalset arstiabi. Vaid loetud minutite jooksul olid meedikud kohal ja asusid teda abistama. Mis kõige hullem – esialgu ei tundnud ta ka oma jalgu… „Mind polnud võimalik liigutada, sest valu oli talumatu. Kutsuti kopter, mis mind Sonda haiglasse toimetas. Et seda üldse võimaldada, siis pandi kogu mu keha täispuhutavasse lahasesse ning süstiti paar annust morfiini,“ meenutas Kiis, kes ei osanud aimata, et Sonda haiglasse viimine ei olnud tema jaoks sugugi pääseteeks. „Esiteks ei hinnanud arstid kohapeal mu seisundit ning jätsid mu traumapunktis üldisesse järjekorda. Arstid ei fikseerinud mu kätt, millel oli luu pooleks ning see võinuks väga kergesti terava äärega mul veene ja närve vigastada. Lõpuks nägi üks õde, et mu käsi on fikseerimata ning andis mulle puuplaadi kätte ning ütles, et ma sellest kinni hoiaksin, et see siis mingil määral fikseerib.“

Meeletud närvivalud

Haiglas hakati eestlasele tähelepanu pöörama alles siis, kui ta teadvuse kaotas. Seejärel avastati kiirelt ka see, et mehel on sisemised verejooksud.

„Sellel õhtul tehti mulle mitmeid magnettomograafia ja kompuuteruuringuid, et mõista vigastuste ulatust. Kusjuures vigastused hinnati tunduvalt väiksemaks kui pärast Eestis uuringutel välja tuli. Lisaks prooviti ilma tuimestuse ja operatsioonita panna kokku mu kätt, mis muidugi ei õnnestunud,“ lisas Kiis, kelle päästis reisikindlustuse omamine.

Nimelt võttis tema elukaaslane kiirelt ühendust Swedbankiga, kelle kaudu reisikindlustus oli võetud ja uuris erinevate võimaluste kohta professionaalset arstiabi saada.
„Koheselt hakati otsima lahendusi, et mind igatepidi aidata ja leida parimad variandid. Kuna Sonda haigla näol oli tegemist ebaprofessionaalse asutusega, siis Swedbanki koostööpartner SOS international otsustas mind sealt sisuliselt ära päästa. Mulle saadeti järele doktor Hendrik Dahlstrand Rootsist, kes kell neli öösel haiglasse tuli ning aitas mind Eestisse toimetada. Kogu see nn päästeoperatsioon oli äärmiselt hästi korraldatud,“ lisas Kiis.

Eesti arstide juurde jõudes, hakkas tal kiire taastumisprotsess. Kuigi esialgu öeldi Kiisale, et käima saamine võib võtta kuni pool aastat, siis toe abil suutis ta seda juba 3-4 nädalat pärast õnnetust. Karkudega tööle läks ta poolteist kuud pärast õnnetust. „Umbes kaks kuud hiljem kui vaagen hakkas täielikult kokku kasvama, tekkisid mul aga meeletult tugevad närvivalud, sest närvipõimikud ei mahtunud enam närvikanalitesse ära ning see tekitas valu ja funktsioonihäireid,“ meenutas Kiis ja lisas: „Tänan PERHi ja kogu sealset tiimi, sest sinna saamisest alates hakkas kõik paremaks minema. Eriti tahaksin tänada kirurg Karl Kaske, kes mu käe suurepäraselt kokku pani, Dr. Gert Vanakesa, kes igatepidi aitas ja valuravi arsti Pille Sillastet, kes aitas tohutult kaasa sellele, et valu vähendada ja saaksin keskenduda taastumisele. Füsioterapeut Katre Lust Mardna oli see, kes veel üle aasta minuga tegeles, et ma igatepidi toonusesse saaksin.
Kõige suurema tänu võlgneb Kiis enda sõnul aga oma perekonnale ja sõpradele. Nende tugi ja toetus aitas raske aja üle elada. „Tänu neile pidasin vastu. Ma ei saanud endale murdumist lubada. Suur osa taastumisest on just peas kinni. Ei tohi ennast haletsema hakata ega valule alla vanduda. Tuleb läbi valu ja mentaalse bloki edasi rühkida ja samm sammu haaval harjutusi teha mis viivad taastumiseni,“ sõnas Kiis.

Kiiver päästis

Tagantjärele tarkusena päästis Kiisi eelkõige korralik kiiver ja seljakaitse. Ilma nendeta võinuks olukord oluliselt hullem olla. Tõsi, kõige enam saab ta tänada aga tarkust sõlmida reisikindlustus.  Ilma selleta tulnuks mehel kogukulud omast taskust maksta. Kogu juhtum maksis kindlustusele üle 12 200 euro.

„Olen alati olnud seda usku, et kindlustus peab olema, sest kunagi ei tea mis juhtuda võib,“ lisas Kiis.

Reisile minnes võta kaasa ka reisikindlustus

• Kindlustada saad meditsiiniabi (500 000€), pagasi ja reisitõrked.
• Spordireisideks ja ohtlike tegevuste harrastamiseks võta lisakaitsed.
• Uus COVID-19 kindlustuskaitse meditsiiniabi- ja reisitõrkekindlustuse juurde. Lähemalt