Madalad hinnad ei garanteeri konkurentsivõime kasvu
Eurostat avaldas möödunud nädalal Euroopa Liidu riikide hinnatasemed ja inimeste tarbimismahu 2023. aasta kohta. Kuna Eesti inflatsioon ületas 2022.–2023. aastal tublisti Euroopa Liidu keskmist, siis tegi ka meie hinnatase liidu keskmise suhtes neil aastail kiire hüppe. Juba üle-eelmisel aastal tõusid Eesti eratarbimise hinnad 98%-ni liidu keskmisest ja püsisid samal võrdlustasemel ka eelmisel aastal. Viieteistkümnes liikmesriigis oli hinnatase meist madalam ja üheteistkümnes riigis kõrgem.
Tarbekaupade hinnad olid Eestis eelmisel aastal 1% liidu keskmisest kallimad, samas kui teenused olid 8% odavamad. Kuigi Eestis müüdavate rõivaste ja jalanõude hinnad olid liidu keskmise suhtes kõige kallimad (19%), siis tarbimise mahtu arvestades tõstsid üldist hinnataset kõige enam liidu keskmisest 9% kallimad toiduained. Kaheteistkümnest tarbimisgrupist nelja hinnad (rõivad ja jalanõud, toit, alkohoolsed joogid, sideteenused) olid Eestis liidu keskmisest kõrgemad, vaba aja ja kultuuriteenuste hinnad olid samal tasemel, kuid ülejäänud seitsme kauba- ja teenusegrupi hinnad (sealhulgas eluasemekulud) olid liidu keskmisest madalamad.
Paraku annab võrdlus liidu keskmisega üsna ebamäärase tulemuse. Kui oluline on meil võrrelda end madalate hindade ja samas nõrga konkurentsivõimega riikidega (näiteks Rumeenia ja Bulgaariaga), kes ei ole ka meie olulised kaubanduspartnerid?
Kõrgema netopalgaga riikides on kõrgem hinnatase
Kuigi Eesti hinnatase on Lätist ja Leedust kõrgem, on ka meie netopalk nendest oluliselt suurem. Eelmisel aastal oli Eesti netopalk 30% kõrgem kui Lätis ja 20% kõrgem kui Leedus. Netopalgal ja hinnatasemel on üsna tugev seos: kõrgema palgaga riikides on kõrgemad hinnad ja vastupidi. Kõrgema palga taga on aga ettevõtete parem tootlikkus ja majanduse suurem konkurentsivõime.
Kõrgem palk võimaldab rohkem tarbida, kuid hinnatase teeb sellesse mõningaid korrektiive. Kui näiteks Eesti tegelik individuaalne tarbimine inimese kohta oli eurodes mõõdetuna eelmisel aastal 73% liidu keskmisest, mis oli Lätist ja Leedust veidi suurem (vastavalt 62% ja 71% liidu keskmisest), siis riikide hinnaerinevuste kõrvaldamise järel see järjekord muutus. Nii tõusis hinnaerinevuste kõrvaldamise järel tarbimismaht Eestis 77%-ni, Lätis 75%-ni ja Leedus lausa 92%-ni liidu keskmisest. See määrab paljuski ära ka ostujõu standardi järgi arvutatud Leedu suurema sisemajanduse kogutoodangu (SKT). Kaheteistkümnest kauba- ja teenusegrupist pooli tarbib keskmine leedukas meist rohkem, kuid kõige suurem erinevus tuleb transpordiga seotud kaupadest ja teenustest.
Kas kõrge hinnatase vähendab majanduse konkurentsivõimet?
Eratarbimisega seotud hinnad on majanduses vaid üks osa kogu hinnakompotist. Kui võtta ette terve majandus, siis mõjutavad seda veel näiteks tootja- ja ehitushinnad ning ekspordi- ja impordihinnad. Kui võrrelda SKT-s kajastatud kõiki hindu, siis oli Eestis vastav hinnatase eelmisel aastal 90% liidu keskmisest (Lätis 81% ja Leedus 77%).
Eelmisel aastal olid kõik Eestist kõrgema üldise hinnatasemega Euroopa riigid, välja arvatud Itaalia ja Hispaania, IMD (International Institute for Management Development) konkurentsivõime edetabelis meist eespool. Teisisõnu, Eestist väiksema konkurentsivõimega Euroopa riikides on, vaid üksikute eranditega, madalam hinnatase. Näiteks Taanis, mille majanduse üldine hinnatase on 31% liidu keskmisest kõrgem, oli eelmisel aastal IMD järgi maailma kõige konkurentsivõimelisem riik. Seevastu Bulgaaria, mille üldine hinnatase oli 40% liidu keskmisest madalam, asus konkurentsivõime edetabelis 64 riigi võrdluses 57. kohal.
Majanduse konkurentsivõime määrab ettevõtete tootlikkus, kuid seda mõjutavad ettevõtluskeskkond, tööjõu kvaliteet ja inimkapital laiemalt, eelarve- ja rahapoliitika, poliitiliste institutsioonide efektiivsus, geograafiline asukoht ja tarneahelad ning veel paljud muud tegurid. Küll aga kahjustab ettevõtete konkurentsivõimet kaubanduspartneritega võrreldes järsk hinnatõus, millega ettevõtted ei jõua kohaneda. Mis on ka praegu kohati juhtunud. Kulude kasvu surve sunnib ettevõtteid tegelema rohkem tootmise või teenuste konkurentsivõime suurendamisega. Näiteks on Swedbanki tööstusuuringu järgi ettevõtete põhifookuses sel aastal, ja oli ka mullu, efektiivsuse ja konkurentsivõime kasvatamine.
