Metalli- ja masinatööstuse võtmeküsimuseks on stabiilsuse saavutamine ja pikaajaline tagamine

Kvartal kvartali järel on avalikkuses räägitud, et Eesti majandus on stagnatsioonis. Nüüd on õhus esmaseid märke muutustest. Õnneks on muudes riikides laiemalt majandus pigem stabiilselt kasvanud.

Mõningates riikides toetatakse tööstustootmist riiklikult. Üheks neist on Ameerika Ühendriigid, mille tööstustoodangu produktiivsus on viimastel aastatel kasvanud märkimisväärselt. Üks kasvu põhjustest on 2022. aastal Kongressi vastu võetud nn Chips and Science Act, mille kaudu suunati riigi majandusse ligikaudu 280 miljardit dollarit, osaliselt ka pooljuhtide (nagu räni ja muud sarnased ained, mida kasutatakse elektroonikatööstuses, muuhulgas kiipide valmistamiseks) uurimiseks ning tehastesse investeerimiseks. Viimasel on oluline roll tagada varustuskindlust ja konkurentsi ning asendust Hiinast tulevatele tarnetele.

Lisaks tootlikkuse kasvule ja tarnekindlusele lükatakse Ameerika Ühendriikides sellega tagant töökohtade kindlustamist ja majandusstabiilsuse tagamist pikemaks kui järgmiseks kaheksaks kvartaliks. Üks lihtne näitaja, mis peegeldab majandusstabiilsust, on töötuse määr, mis Ameerika Ühendriikides on viimaste andmete järgi 4,3%, Euroopa Liidus keskmiselt 6,5% ja Rootsis 7,7%. Olgu toodud võrdluseks ka Eesti, kus see on viimastel andmetel 7,6%.

Pikaajaline langus sööb sääste ja tekitab ebakindlust

Metalli- ja masinatööstus on viimased kaheksa kvartalit olnud teiste tööstussektoritega võrreldes pigem positiivses seisus, kuna sektori eripäraks on pikk tellimuste täitmise aeg ning 2022. aasta viimases kvartalis saavutas sektor tellimuste kasvulae. Siiski, etteruttavalt võib öelda, et kui Eestis üldiselt öeldakse majanduse kohta pigem, et põhi on käes ning ehk hakkab nüüd tasapisi üles ronima, siis metalli- ja masinatööstuses teiste sektoritega võrreldes hiljem alanud langus praegu veel jätkub. Pikaajaline langus sööb ettevõtete sääste ja kasvatab ebakindlust. Stabiilsus ja etteaimatavus aga aitavad kindlusel taas tõusule pöörata. Seega on sektori võtmeküsimus, millal stabiilne tase saabub ja kuidas on stabiilsus kestlikult tagatud.

Nagu Ameerika Ühendriikide pika plaani näide peegeldas, on nii riigi kui ka ettevõtja vaatest oluline investeerida perspektiivi ja arusaamisega, miks ta midagi teeb. Eestis on viimasel viiel aastal investeeringuid tehtud selleks, et tagada sektoris tarnekindlus, seejuures mitte vaid kriitiliste toodete suhtes, nagu kiibid, vaid mõttega arendada välja kogu toote valmistamiseks ja hankimiseks vajalikud tarnekanalid fookusega lähipiirkonnale. Nii võib täheldada ühe kaubamärgi omaniku tellimusi tehaste omanikule, kes on võimeline oma tehastes tootma kõike alates metallosadest kuni elektroonika valmistamiseni. Sellisel moel on väljundiks valmis toode tõstemehhanismi näol sadamas, laos või tootmistehases, välistades vahepealsed mahukad allhanked kaugematest tarnepiirkondadest.

Veelgi suuremat stabiilsust Eesti majanduskeskkonnale loovad metalli- ja masinatööstuse ettevõtted, kes on suutnud mitmekümneaastase investeerimise tulemusena luua enda tugeva kaubamärgi, mille vastu tunnevad huvi ka välisinvestorid, andes sellega ettevõttele väga selge ja positiivse kvaliteedihinnangu. Ühe näitena saab välja tuua avalikult teadoleva ETS Nordi vähemusosaluse müümise Hispaania samas valdkonnas tegutsevale ettevõttele.

Kuidas ja millal (ei ole mõtet küsida, kas) võiks Eesti metalli- ja masinatööstusse taas kasv saabuda? Selleni jõudmist on võimalik tagant lükata. Näiteks kui Eestis olevad ettevõtjad investeerivad teadlikult, olles leidnud tee tootmismahtude kasvatamiseks. Kasvamise suund on olemas – ilmselt praegu veel nõrk, aga kindlasti kosuv „vana Euroopa“. Too on sunnitud olema konkurentsis Hiina ja Ameerika Ühendriikide majandusega ning seeläbi leidma võimalusi hoogsalt investeerida.