Sanktsioonid on vähendanud Venemaa eelarve tulusid, kuid sõja rahastamist ei ole peatanud
Ukraina sõja algusest on möödumas aasta, kuid paraku ei ole veel näha märke selle lõppemisest. Sünged energiakriisi stsenaariumid Euroopas ei ole sel talvel täide läinud. Samuti ei ole täide läinud ka sõja puhkedes tehtud ekstreemsed prognoosid Venemaa majanduslanguse kohta. Küll aga on sanktsioonid hakanud mõjutama Venemaa eelarvet, kuid mitte sõja rahastamist.
Kõrged energiahinnad täiendasid korralikult Venemaa eelarve tulusid eelmisel aastal – riigieelarve tulud suurenesid 10%, sealjuures laekus nafta ja gaasi tulusid 28% rohkem võrreldes aasta varasemaga. Samas on Venemaa kulud samuti oluliselt tõusnud – tervelt 26% –, kuna Venemaa suurendas aasta lõpus sõjalisi kulutusi. Sõja otsesed kulutused suurenevad sel aastal 17 protsendini kõikidest kulutustest, kuid oluline osa sõjakuludest on suure tõenäosusega teiste eelarve valdkondade vahel ümber jaotatud, mistõttu on need tegelikkuses veelgi kõrgemad. Venemaa riigirahanduse prioriteet on sõja rahastamine.
Lääneriikide sanktsioonid on pannud Venemaa sõltuvusse Hiinast ja Indiast
Lääneriikide kehtestatud sanktsioonid vähendasid detsembris Venemaa naftaeksporti mahtu 12% ning Saksamaa poolt naftajuhtme kaudu impordi peatamine detsembri lõpus suurendas ekspordimahtude langust hinnanguliselt veel 5%. Peamiselt on aga India ja Hiina suurendanud naftaoste Venemaalt ja mahtude langust alates jaanuarist kompenseerinud. Euroopa Liidu naftatoodete embargo võib kaasa tuua aga Venemaa nafta ja naftatoodete ekspordimahtude edasise kasvu Aasiasse. India võib kasutada võimalust osta odavat Vene naftat ning eksportida rafineeritud naftatooteid läände. Kui Aasia nõudlus Venemaa nafta järele nende võimaluste toel veelgi kasvab, võib see lõpuks vähendada Uralsi allahindlust Brenti toornafta suhtes, suurendada Venemaa naftaekspordi mahtu, mis omakorda võimaldab Venemaal suurendada oma naftatulusid.
2023. aasta eelarveseaduses sätestatud keskmine barreli hind 70 dollarit näitab, et Venemaa on otsustanud selle eesmärgi saavutamiseks jõuliselt tegutseda. Vastuseks hinnalaele blokeeris Venemaa veebruaris oma toornafta müügi riikidele, kes seda järgivad, lubades aga teatud erandeid. Kuid seni, kuni Venemaal puudub suutlikkus oma toornaftat iseseisvalt tarnida, ei ole keelul sisulist mõju. Jätkates Uralsi hinna tõstmise katseid, teatas Venemaa, et kärbib alates märtsist 500 000 barrelit päevas ehk 5% oma toodangust. Samas leevendab USA plaan vabastada naftavarud oma strateegilistest varudest Hiina kasvavast nõudlusest tingitud hinnasurvet.
Venemaa gaasiekspordi maht kukkus eelmisel aastal 25% ning nüüdseks on ka gaasihinnad tunduvalt alla tulnud. Euroopa tarbijate asendamiseks on Venemaa teatanud infrastruktuuri arendamisest Aasia suunal, kuid sellist langust on lähiajal täielikult asendada tõenäoliselt võimatu, kuna gaasiekspordi ümbersuunamine nõuab aega ja suuri investeeringuid.
Venemaa nafta- ja gaasitulud langevad
Venemaa rahandusministeeriumi hinnangul langevad nafta ja gaasi tulud sel aastal 23%. Sanktsioonidega kehtestatud hinnalagi Venemaa toornaftale on 60 dollarit barreli kohta ning Venemaa toornafta Urals kaupleb kehtestatud hinnalaest madalamal. Detsembrist oli keskmine sulgemishind 51 ning jaanuaris 48 dollarit barreli kohta. Hetkehind võis jaanuaris langeda ka alla selle.
Venemaa ülejäänud kaks toornaftat Sokol ja ESPO, mis on orienteeritud peamiselt Aasia turule, kauplevad artikli kirjutamise ajal 70 dollari lähedal (ESPO 69,64 dollarit; Sokol 74,79 dollarit). ESPO ja Sokol kokku annavad vaid umbes 8% India Venemaa toornafta impordist, samas kui Urals moodustab enamuse. Hiina ostab ESPO toornaftat torujuhtme kaudu pikaajaliste lepingute alusel, aga ka hetkehinna alusel mereveo kaudu. Kuigi Venemaa kasutab nafta ekspordiks nii enda kui ka Iraani varilaevastikku, puudub Venemaal võimekus oma naftaeksporti täies ulatuses ise transportida ning hinnalage oma naftatulude kaitseks vältida. Ulatuslik allahindlus Uralsi naftale tähendab ka seda, et selle ekspordist ei tehta täiendavaid sissemakseid Riiklikku Varahaldusfondi. Selle asemel kasutatakse juba olemasolevaid vahendeid saamata jäänud nafta- ja gaasitulude katmiseks.
Kui eelmisel aastal jäi Venemaa riigieelarve defitsiiti hinnanguliselt 2,3 protsendiga SKP-st, ootab Venemaa rahandusministeerium, et riigieelarve jääb defitsiiti ligikaudu 2% ka sel aastal. Kuna Venemaa tõenäoliselt jätkab ulatuslike sõjakulutustega ning keskmine nafta hind tuleb eelarves prognoositust madalam, võib eelarve puudujääk kujuneda tunduvalt suuremaks.
Maksukoorem lükatakse ettevõtetele ja elanikkonnale
Venemaa rahandusministeeriumi andmetel kasutatakse defitsiidi katmiseks peamiselt siseriiklikku laenamist. Valitsus koos Venemaa Keskpangaga kaaluvad pikaajaliste võlakirjade emiteerimist, et pakkuda elanikkonnale pikaajalist säästmise võimalust. Paraku mäletavad aga paljud siiani, milliste tagajärgedega lõppes sarnane meede 1990ndatel. Ühtlasi on ühekordne kaevandusmaksu tõus gaasiettevõtetele jõus sel ja järgneval kahel aastal. Ka väetiste ja söe tootjaid ootab sel aastal kõrgem maksukoormus. Osa koormusest langeb ka kodumaistele tarbijatele, kelle jaoks tõusid gaasitariifid 8,5% eelmise aasta detsembris. Lisaks kaalub valitsus ettevõtete kasumite erakorralist maksustamist vabatahtlike sissemaksete kujul. Samuti kaetakse defitsiiti Venemaa Riikliku Varahaldusfondi kaudu.
Venemaa majandus võib ulatuslike sõjakulutuste tõttu sel aastal kasvule pöörduda
Arvestades, et ekspordimahud jäävad sel aastal muutumatuks või langevad, samal ajal kui eelmisel aastal tugevaima löögi saanud import hakkab taastuma, toob netoeksport tänavu tõenäoliselt negatiivse panuse SKP-sse. Valitsuse tohutud investeeringud sõjatööstusesse ja majandusse aitavad aga SKP kasvule kaasa. See tähendab, et Venemaa majandus võib sel aastal vaid veidi langeda või hoopis kasvule pöörduda, riigieelarve tulud saavad aga tugeva löögi.
Marianna Rõbinskaja pikema inglisekeelse analüüsi sõja mõjudest Venemaa majandusele ja riigieelarvele leiate klikkides SIIA
