ESG ei ole kuhugi kadunud, sellest räägitakse lihtsalt teistmoodi
Esinedes hiljuti Kliimaministeeriumi seminaril, mille eesmärgiks oli arutleda kliimamuutustega kohanemise teemal, avaldasin arvamust, et viimastel aastatel on jäänud avalikkuses ekslik mulje, et ESG ehk keskkonna-, sotsiaalsete ja juhtimisriskide teema on ettevõtete päevakorrast kuhugi kadunud. Avalik debatt on justkui vaibunud, rohepöörde märksõna ei figureeri enam igapäevaselt pealkirjades ning ka ettevõtted räägivad sellest varasemast vähem. Kui vaadata aga pealkirjadest sügavamale, avaneb hoopis teistsugune pilt – ESG ei ole kuhugi kadunud, vaid muutunud palju praktilisemaks lähenemiseks.
ESG lähenemise muutumine ajas
Hiljutine Swedbanki tööstusuuring näitab, et süsiniku jalajälje vähendamine kui strateegiline prioriteet on langenud kolme aastaga 38 protsendilt 9 protsendile. Samal ajal on ka avalik ESG-aruandlus jõuliselt taandunud: ettevõtete osakaal, kes ütlevad, et avalik aruandlus “ei ole plaanis”, on kasvanud 43 protsendilt 63 protsendini. Esmapilgul võiks sellest järeldada, et ettevõtted on jätkusuutlikkusest loobunud.
Tegelikult näitavad samad andmed midagi hoopis huvitavamat. Suurettevõtetes, mille käive ületab 20 miljonit eurot, on ESG-riskide kaardistamine kasvanud 54 protsendilt 78 protsendini. ESG-spetsialistide olemasolu on suurenenud 39 protsendilt 61 protsendini ning tegevusplaanide koostamine on samuti kasvanud 18 protsendipunkti, varasemalt kolmekümnelt 48 protsendini. See ei ole taandumine, vaid professionaalsem lähenemine. Võib öelda, et ESG liigub kommunikatsiooniosakonnast riskijuhtimisse alla.
Muutus panganduses
Panganduses on see muutus vägagi nähtav. Nimelt pole pankade jaoks kliimamuutused kunagi olnud maailmavaateline küsimus. Muutuv kliima on üks teguritest, mis võib tulevikus mõjutada kliendi maksevõimet, tagatise väärtust või ettevõtte võimet oma tegevust jätkata. Kui energia hinnad muutuvad drastiliselt, tarneahel katkeb või ekstreemne ilmastik kahjustab tootmist, jõuab see varem või hiljem ka krediidiriski hinnangusse. Ka Euroopa Keskpank ja Eesti Pank rõhutavad, et kliima- ja loodusriskid mõjutavad järjest rohkem nii majandust kui finantssüsteemi.
Seetõttu ei saa finantssektor endale lubada luksust vaadata kliimamuutusi pelgalt arvamusküsimusena või sloganina. Finantssektor ei eelda, vaid hindab. Otsuseid ei tehta loosungite, vaid andmete põhjal. Pole juhus, et paljude pankade riskiorganisatsioonides töötavad täna ka kliimateadlased, kelle ülesanne on analüüsida portfellide vastupidavust erinevatele stsenaariumidele.
Oluline on riske eristada
Samas on oluline rõhutada, et riskide hindamine ei tähenda iga riski suureks rääkimist. Vastupidi. Hea riskijuhtimine tähendab oskust eristada, milline risk on täna materiaalne, milline võib muutuda oluliseks tulevikus ning milline vajab lihtsalt jälgimist.
Hea näide on Swedbanki enda füüsiliste varade analüüs. Panga esinduste ja sularahaautomaatide võrgustiku hindamine näitas, et isegi juhul, kui osa neist paikneb üleujutusaladel, ei kujuta see panga äritegevusele materiaalset ohtu. Järeldus ei olnud, et üleujutused on kriitiline probleem, vaid et praeguse teadmise juures ei ole vaja täiendavaid samme ning uus hinnang tehakse kuue aasta pärast. Just selline andmepõhine lähenemine ongi riskijuhtimise olemus.
Huvitaval kombel näitab sama loogikat ka tööstussektor. Ettevõtted taanduvad avalikust ESG-raporteerimisest, kuid investeerivad samal ajal energiatõhususse, kaardistavad riske ja palkavad spetsialiste. Fookus on nihkunud sümbolitelt toimepidevusele ja kulude juhtimisele.
Ka süsiniku jalajälje teema ei ole kadunud, vaid muutunud osaks laiemast konkurentsivõime arutelust. Energiatõhus hoone tähendab väiksemaid püsikulusid, väiksemat hinnatundlikkust ja sageli ka kvaliteetsemat tagatist. Vastupidavam taristu tähendab vähem katkestusi tootmises ning väiksem energiasõltuvus suurendab Eesti ettevõtete võimalusi välisturgudel konkureerida. Need ei ole enam pelgalt keskkonnateemad, vaid väga konkreetsed ärilised otsused.
Võib-olla ongi viimaste aastate suurim muutus see, et ESG ei ole enam eesmärk omaette. Sellest on saanud osa tavapärasest juhtimisest, investeerimisest ja riskide hindamisest. Seetõttu tasub ettevaatlik olla järeldusega, et jätkusuutlikkus on ettevõtete päevakorrast kadunud. Pigem on muutunud viis, kuidas sellest räägitakse. Vähem loosungeid, rohkem andmeid. Vähem ideoloogiat, rohkem konkurentsivõimet. Ja lõpuks tasub meeles pidada üht lihtsat põhimõtet, mis kehtib nii panganduses kui ka ettevõtluses laiemalt: kõige kallim risk on sageli just see, mida peetakse liiga kaua kõrvalteemaks.
