Mis on ettevõtte keskkondlik mõju?

Iga ettevõtte äritegevus on mõjutatud teda ümbritsevast keskkonnast ning ettevõte mõjutab ise oma tegevusega keskkonda. Seega on ettevõtte tegevuse suhe keskkonnaga vastastikune. Jätkusuutlik ettevõte võtab vastutuse enda mõjude eest selleks, et äritegevus oleks võimalikult pikaajaline ja kestlik.

Olenevalt ettevõtte tegevusvaldkonnast, võivad sellel olla erinevad otsesed ja kaudsed keskkonnamõjud, mis ennekõike panustavad kliimamuutustesse: mõju elurikkusele ja ökosüsteemidele, mõju ressursside ammendumisele, mõju õhu, vee ja pinnase saastamisele, mõju vee- ja mereressursside kestlikule kasutamisele. Oluline on tähele panna, et lisaks otsestele keskkonnamõjudele, mõjutab ettevõte keskkonda ka kaudselt – oma väärtusahelast tulenevate teguritega.

Kaupade tootmiseks ja jäätmete käitlemiseks kasutame praegu ressursse, mis vastab 1,75 Maa ressursiga – tarbime rohkem, kui loodus suudab aasta jooksul taastoota ja süsinikku siduda. Oleme tuleviku arvelt elanud alates 1970. aastate algusest ja võlg üha kasvab: alates 1970 aastast on globaalne liigirikkus vähenenud 68%, materjalide kaevandamine on kasvanud 3.4 korda (rahvastik ja SKP/in samal ajal ca 2 korda). See kõik mõjutab otseselt ja kaudselt kõiki äritegevusi, olenemata valdkonnast.

Iga ettevõtte tegevus sõltub üldiselt viit liiki kapitalist:

Seda viite liiki kapitali kasutavad oma toodetes või teenustes kõik ettevõtted. Jätkusuutlik ettevõte kasutab igat kapitali liiki vastutustundlikult ja võimalusel suurendab varusid, selmet neid ületarbida ja olukorda halvendada. Loen kapitaliliikide kohta lisa

Looduskapitaliks saab pidada nii loodusvarasid, maad kui ka ökosüsteemi omadusi ning funktsioone. Looduskapitali moodustavad energia- ja materjalivarud või -vood, mida äritegevuses kasutatakse. Looduskapitali hulka kuuluvad:

• ressursid – taastuvad (puit, viljad, kalad) ja taastumatud (fossiilsed kütused) ressursid;
• puhvrid – ruum ja puhvrid meie elutegevusele, nt metsad, ookeanid või märgalad, mis aitavad neutraliseerida, vältida või  taaskasutada võimalikke negatiivseid mõjusid (nt saasteainete puhverdamine, erosiooni pidurdamine, mageveevarude säilitamine);
• protsessid – meid ümbritseva keskkonna toimimine, nagu kliimaregulatsioon ja aineringed.

Ettevõtted sõltuvad  nii otseselt kui kaudselt looduskapitalist, mis on nende jaoks oluline tootmissisend – nt maa, tooraine, vesi ja energia. See sõltuvus tekitab ka teatava keskkonnasurve.

Kõik ettevõtted sõltuvad otseselt ja kaudselt looduskapitalist ning sellega seotud ökosüsteemiteenustest ja ökoloogilistest teguritest.

Sektoride näited

Põllumajanduses on olulised ökosüsteemiteenused, näiteks looduslik tolmeldamine ja kahjuritõrje, aga ka tormi ning erosiooni kaitse. Ehitussektor sõltub maavaradest, nagu näiteks liiv ja kruus, aga ka vesi. Puidutööstuses on olulised ökosüsteemid ja elurikkus, kuid ka kliimaregulatsioon. Teenusepakkujatele, näiteks finantsteenuste, telekommunikatsiooni või jaemüügi valdkonnas, võib sõltuvus looduskapitalist olla kaudne, kuid on sellegi poolest oluline. Sellistel ettevõtetel ilmnevad looduskapitali sõltuvusega seotud riskid ja võimalused kõige sagedamini tarnija- või kliendisuhetes.

Ettevõtete mõju ja sõltuvus looduskapitalist on tihedalt seotud. Ettevõtte äritegevus mõjutab looduskapitali otse ning tema toodete ja teenuste kasutamine kaudselt.

Mõju võib avalduda väärtusahela igas osas:

• toorainete uurimine ja kaevandamine
• vahepealne töötlemine
• valmistoodete tootmine
• turustamine
• tarbimine
• utiliseerimine või taaskasutuselevõtt.

Allolev pilt ilmestab ettevõtete mõju looduskapitalile:

Sektoride näited

Põllumajandus mõjutab väetamisega vee ja pinnase saastumist ning kahjuritõrjega elurikkust. Ehituse oluline mõju on materjalide tootmisest tulenevatel emissioonidel ning maakasutusmuutusel. Puidutööstuse mõju avaldub ressursside ammendumisel ja globaalsel süsinikusidumisel. Teenusepakkujad mõjutavad keskkonda ennekõike energiatarbimisega.

Kõik keskkonnamõjud on omavahel seotud. Näiteks põhjustavad tööstustest tulenevad liigsed kasvuhoonegaaside heitkogused kliimamuutuseid, mis teatud piirkondades tekitavad pikki põuaperioode, see aga viib omakorda elurikkuse vähenemiseni ja veepuuduseni.

Pool kasvuhoonegaaside koguheitest ning rohkem kui 90% elurikkuse kaost ja veepuudusest tuleb loodusvarade ammutamisest ning töötlemisest, 80% merereostusest on pärit maismaalt (agrokeemia, mikroplast jms). See kõik mõjutab otseselt ka inimeste heaolu, näiteks 3 miljardi inimese sissetulek sõltub ookeanitest ning 3,5 miljonit inimest aastas sureb saastatud välisõhu tõttu. Prognoositakse, et aastaks 2050 tarbib maailma rahvastik loodusvarasid kolm korda rohkem kui planeet Maa neid taastada suudab.

Suurimad ohud, millega inimkond ja ettevõtted silmitsi seisavad, on kliimamuutused ja elurikkuse vähenemine. Need probleemid johtuvad otse inimtegevusest, peamiselt ülemäärasest süsinikuheitest ning loodusvarade ja -süsteemide halvast majandamisest.

Tabelis on esitatud keskkonnakoormuse põhiliigid ja nende mõjud.

Inimkonna, riigi, ettevõtte ja üksikisiku igapäevane tegevus jätab jalajälje, mida saab mõõta. Jalajälje võib jagada kolmeks: keskkonna-, sotsiaalseks ja majanduslikuks jalajäljeks. Keskkonnajalajälg on kvantitatiivne mõõdik, mis näitab, kui vastutustundlikult inimesed loodusvarasid kasutavad. Lihtsustatult on see meie tarbitavate kaupade ja teenuste tootmiseks vajalike loodusvarade hulk koos tarbimisest tekkivate jäätmetega. Mida suurem on jalajälg, seda rohkem on vaja ressursse inimeste elustiili toetamiseks.  Et keskkonnajalajälje mõistest paremini aru saada, vaadake selgitavat videot.

Majandustegevuse kestlikkuse mõõtmiseks ja jälgimiseks on palju meetodeid ja vahendeid. Keskkonnaparameetrid on:

• süsiniku jalajälg – ehk  kliimamõju on populaarseim keskkonnaparameeter, mis on kvantitatiivselt väljendatud kasvuhoonegaaside heite koguhulk (mõõdetuna CO₂-ekvivalentides), mis tekib ettevõtte vm üksuse tegevuse tagajärjel.
• ökoloogiline jalajälg – on inimeste keskkonnanõudluse mõõt, mis näitab bioloogiliselt produktiivse maa- ja merealade hulka, mis on vajalikud elanikkonna tarbitavate ressursside varustamiseks ja sellega seotud jäätmete omastamiseks.
• veejalajälg – magevee kogumaht, mida kasutatakse üksikisiku tarbitud kaupade ja teenuste tootmiseks või ettevõtte toodetud teenuste tootmiseks.
• fosfori, lämmastiku, väävli vms jalajälg – keskkonda sattunud saasteaine koguhulk, mida väljendatakse massiühikutes funktsionaalse ühiku kohta. Tähistab vastava aineringe katkemist ja inimtegevuse tagajärgi.

Jalajälge on võimalik mõõta ettevõtte või ka toote/teenuse põhiselt. Ettevõtte keskkonnajalajälje hindamine aitab tuvastada ressursside vähendamise võimalusi, kaasates ka tarnijaid. Toote keskkonnajalajälje hindamine võimaldab tootmisprotsesside optimeerimist ja väärtusahela jätkusuutlikkuse parandamist.

Toote ja teenuse keskkonnamõju mõõtmiseks kasutatakse tavaliselt olelusringi hindamist (LCA, life cycle assessment). Olelusringi hindamisega hinnatakse toote/teenuse täielikku keskkonnamõju kogu selle olelusringi jooksul. Selleks summeeritakse ressursi- ja energiakulu ning mõju keskkonnale alates toote valmistamiseks vajalike toorainete hankimisest kuni toote kõrvaldamiseni pärast kasutamist. Oluline on siinjuures pöörata tähelepanu toote taas- ja korduskasutusele ning kogu tsüklis lisanduva transpordi mõju keskkonnale. Olelusringi hindamiseks on välja antud mitmeid juhiseid, neist olulisim on ISO 14044:2006.

Olelusringi hindamist kasutatakse enamasti tootearenduses ja strateegilisel planeerimisel, peamiste reostusallikate väljaselgitamiseks, erinevate tehnoloogiliste võimaluste võrdlemiseks, toodete ja tooraine kasutusest tuleneva mõju hindamiseks, üldsuse ja ametkondade informeerimiseks toodete keskkonnamõjust ja sarnaste toodete keskkonnamõjuga võrdlemiseks. Toote keskkonnamõju vähendamise võimaluseks on toote kavandamise etapis läbiviidav keskkonnahoidlik tootearendus.

Inimeste ja ettevõtjatena tuleb meil ümber mõtestada oma suhtumine loodusvaradesse nii üksikisiku kui ka ettevõtte tasandil. Järgmise kümnendi ülesanne on luua uut tüüpi majandusmudel, mis arvestab looduse tähtsust majanduslikus heaolus ning seab esiplaanile vajaduse investeeringuteks looduskapitali säilitamiseks ja taastamiseks. Ainult nii oleme jätkusuutlikud.

1. Fossiilkütuste tarbimist tuleb vähendada ja asendada see vähese süsinikuheitega alternatiivsete energiaallikatega

Ülemaailmne energianõudlus (kütmiseks, tootmiseks ja jahutamiseks) kasvab pea iga päevaga. Tulemuseks on globaalne soojenemine, aga ka muud keskkonnamõjud, nt elurikkuse kadu. Meie peamiseks energiaallikaks on täna fossiilkütused.

Eesmärk: vähendada oluliselt energiatarbimist ja asendada fossiilsed energiaallikad roheenergiaallikatega.

Mida saab teha?

• Vähendada energiatarbimist ja parandada energiatõhusust.
• Ajakohastada seadmeid, et saavutada energiasäästu.
• Viia ettevõte üle 100% taastuvenergiale.
• Eelistada ainult hästi majandatud ja taastuvatest ökosüsteemidest pärit taastuvaid ressursse (serditud taastuvad energiaallikad ja biokütused).
• Näha võimalust taastuvates energiaallikates ning kasutada ja arendada neid.
• Paigaldada päikesepaneele ja investeerida taastuvenergiasse.
• Kasutada säästvamat transporti ja lühemaid tarneahelaid.
  • Võtta kasutusele tehnoloogiad või alternatiivsed toorained, mille CO₂ jalajälg on väiksem.

2. Vett, maad ja muid piiratud ressursse tuleb kasutada jätkusuutlikult

Maakasutuse jalajälge suurendavad eelkõige rahvastiku ja sissetulekute kasv. Inimesed kasutavad juba rohkem kui 75% Maa pinnast – seda väga intensiivselt kui ka väga ekstensiivselt.

Prognoositakse, et 2060. aastaks kahekordistub biomassi, fossiilkütuste, metallide, mineraalide ja muude materjalide globaalne tarbimine. Mullastiku tervis ning põhja- ja pinnavee kvaliteet on meie eksistentsiks elutähtsad. Ent ka iga-aastane jäätmehulk suureneb prognooside kohaselt 2050. aastaks 70% võrra.

Eesmärk: vähendada ettevõtete nõudlust loodusvarade järele mitmesuguste ressursitõhusate tavade ja ringmajanduse võtetega.

Mida saab teha?

• Jälgida ja minimeerida loodusvarade kasutamist.
• Vähendada jäätmehulka, suurendades nn utiili uus- ja korduvkasutust.
• Edendada ringlussevõttu, et vähendada uue toorme vajadust. Kasutada seda, mida tegelikult saab taaskasutada, tagades sealjuures toimivuse ja ohutuse.
• Kasutada nappide looduslike materjalide asemel neid, mida leidub rohkem.
• Tagada, et kõiki kaevandatud materjale kasutatakse tsüklilistes süsteemides tõhusalt.
• Kavandada hoolikalt maakasutust ning kasutada toidu tootmiseks ja saaduste koristamiseks jätkusuutlikke süsteeme.

3. Kestlike toodete ja teenuste loomine

80% toodete keskkonnamõjudest on ennustatavad juba nende toote või teenuse arendusprotsessis. Seetõttu peavad teenused ja tooted vastama kestlikele toodetele/teenustele esitatud nõuetele (nt ökodisaini direktiiv 2009/125/EÜ).

Kestliku tootekujunduse põhimõtted:

• Tuleb teada toote/teenuse keskkonna- ja CO₂-jalajälge (kasutades vastavat metoodikat).
• Toode peab olema hõlpsasti taaskasutatav, vastupidav, parandatav või (osadena) ringlusse võetav.
• Piirata toodete ühekordset kasutust, võimaldades neid rentida ja jagada (teenusena).
• Pakkuda tooteid teenusena või kasutada muid mudeleid, mille puhul toote omandiõigus jääb tootjale.
• Jälgida rangelt ohtlike kemikaalide sisaldust toodetes.
• Kasutada toodetes rohkem ringlussevõetud materjale, kindlustades nende toimivuse ja ohutuse.
• Minimeerida ringlust takistavate ainete sisaldust tootes.
• Hõlbustada ümbertöötlemist ja kvaliteetset ringlussevõttu, eelistades moodul- ja monoliitkomponente.
• Müümata jäänud tarbekaupade hävitamise vältimine.
• Tooteinfo digitaliseerimine, sh digitaalsed passid, märgistamine ja vesimärgid, et oleks arusaadav, millest toode on valmistatud, kuidas seda saab ringlusse võtta jne.
• Tõendada toote/teenuse kestlikust tunnustatud öko- ja energiamärgistega.

4. Reostust tuleb vähendada ja keskkonda puhastada, et viia saaste tulevikus nullini

2017. aastal toodeti maailmas umbes 2,3 miljardit tonni sünteetilisi kemikaale, seda on kaks korda rohkem kui 2000. aastal. Enamik kemikaale olid naftaühendid (25,7% müügimahust), erikemikaalid (26,2%) ja polümeerid (19,2%). Prognooside kohaselt suureneb kemikaalide (muud kui ravimid) kasutamine 2030. aastaks 70% võrra, kusjuures suurimateks tarbijateks jäävad Hiina ja Euroopa Liit.

Kaevandamise, mineraalide töötlemise, põllumajanduse, ehituse ja energiatootmise käigus satub keskkonda triljoneid tonne keemiliselt aktiivseid aineid. Et protsessid, tooted ja tegevused oleksid jätkusuutlikumad, on oluline mõelda, kuidas vältida vee ja muude loodusvarade reostamist.

Eesmärk: vältida toitainete ja kahjulike saasteainete (väetised, mikroplastid, kemikaalid) jõudmist keskkonda.

Mida saab teha?

• Vältida mürgiste ainete kasutamist toodetes.
• Jälgida rangelt ohtlike kemikaalide sisaldust toodetes.
• Säästa keskkonda ja vältida toksiliste ainete heitkoguseid.
• Jälgida rangelt ohtlike kemikaalide kasutamist protsessides ja toodetes.
• Sertifitseerida oma tooted ametlike ökomärgistega.
• Järgida alati kõige paremaid tavasid ning uuemaid keskkonnastandardeid ja arenguid.