Vananev ühiskond ei ole homse probleem. See mõjutab su tööd juba täna.

Madal sündimus, kasvav oodatav eluiga ning sisseränne mõjutavad Eesti elanike vanuselist koosseisu. Statistikaameti 2024. aasta andmetel moodustavad alla 20-aastased Eesti rahvastikust 21,6%, tööealised ehk 20–64-aastased 57,9% ning 65-aastased ja vanemad 20,5%. Prognooside kohaselt langeb tööealiste osakaal rahvastikust 2050. aastaks 54,6% juurde ning prognoositava perioodi lõpuks, 2085. aastaks, moodustab tööealine rahvastik elanikkonnast alla poole, täpsemalt 49,2%. Hetkel on oodatav eluiga Eestis meestel 74,5 ja naistel 83,1 eluaastat. Need näitajad on kasvutrendis ning prognoosi kohaselt on meeste oodatav eluiga 2085. aastaks 85,3 ja naistel 90,9 eluaastat.  

OSKA „Töö ja oskused 2035“ raportis välja toodud ülevaate kohasel langeb Eesti rahvaarv ajavahemikus 2025–2100 kohaselt 518 700 inimese võrra, mis tähendab ligi 39% langust. See on meeletu number, mis sunnib meid juba täna mõtlema ja reageerima. Veelgi järsem on prognoositav rahvaarvu kahanemine naaberriikides: Lätis prognoositakse rahvastiku vähenemist umbes 50%, Leedus koguni 57%. Võrdluseks, Soome elanikkond väheneb prognooside kohaselt hinnanguliselt 18%, Norras 4% ja Taanis vaid 2%. 

Mida see kõik tööturu kontekstis tähendab? 

Mõnikord on lihtsam mitte mõelda asjadele, mis tunduvad kaugel. Kui oled noor, ongi loomulik keskenduda sellele, mis toimub sinu elus nüüd ja praegu – järgmine töö, samm ja võimalus. Vananev ühiskond ei tundu selles kontekstis teemana, millele mõelda. See on midagi, mis jääb esmapilgul statistikaks ning parimal juhul tuleviku mureks.  

Aga tegelikult ei alga vananeva ühiskonnaga seotud muutused kusagil kaugel tulevikus. Need on juba alanud ja kujundavad vaikselt keskkonda, kus sina, noor, praegu oma karjääri ehitad. 

Ühiskond vananeb ning mitte ainult selles vaates, et meil tuleb juurde inimesi, kes elavad ja töötavad kauem. Veelgi olulisem on tõdemus, et tööealisi inimesi jääb vähemaks, samal ajal kui suur osa kogemust koondub just nende kätte, kes hakkavad tööelust lahkuma. Võibolla see ei kõla tänasel päeval dramaatiliselt, aga nende teadmiste kadumise mõju on pikas vaates väga konkreetne, sest ühel hetkel võib kaduda organisatsioonist rohkem teadmisi, kui sinna juurde tuleb.   

Muutused ei toimu kunagi hetkega. Vastupidi, need tulevad vaikselt ja märkamatult. Keegi läheb pensionile, vahetab tööd, otsustab tempo maha võtta, haigestub ning jääb seetõttu tööturult eemale. Iga taoline samm on loomulik ja inimlik. Aga kui neid samme koguneb korraga palju, tekib olukord, kus teadmised, mis varem liikusid inimeselt inimesele, ei liigu enam samamoodi. Tekib oht kollektiivse mälu vähenemiseks või kadumiseks.

Ja siis saab see ka sinu jaoks tuntavaks. Võib-olla mitte kohe, aga ühel hetkel märkad, et midagi on teistmoodi. Asju tuleb rohkem ise välja mõelda. Vastuseid ei ole enam alati varnast võtta. Mõni süsteem küll töötab endiselt, kuid keegi ei oska selgitada, miks see just nii toimib. Need miksid hakkavad mõjutama väga otseselt seda, kui kiiresti sina oma tööga kohaned ja kui kindlalt sa end oma tööelus tunned. 

Mida toovad ettevõttesse noored, mida vanemad töötajad?

Sageli öeldakse, et noored tulevad ja toovad ettevõttesse tuleviku, uue energia, uued mõtted. Nii see tõesti on, aga ainult osaliselt. Tulevik ei sünni kunagi tühjalt kohalt. See kasvab välja sellest, mis on juba olemas. Kui side kogemuse ja uue vahel katkeb, muutub ka areng raskemaks. Mitte otseselt aeglasemaks, vaid killustunumaks. Rohkem katse-eksitust, rohkem ebakindlust, rohkem pinget. 

Vananeva ühiskonna teemade tuules eksisteerib veel teinegi eksiarvamus, mis märkamatult olukorda stigmatiseerib. Vahel tundub ekslikult, et eakamad töötajad on kuidagi vähem motiveeritud. Mitte tingimata laisad või hoolimatud, vaid lihtsalt mitte enam samas tempos või ka sama innuga tööülesandeid täitmas. 

Kui aga sellesse väitesse korraks lähemalt sisse vaadata, selgub, et küsimus ei ole üleüldse mitte motivatsiooni kadumises, vaid hoopis selles, et kogemuste ja vanusega muutub inimese jaoks see, miks, milleks ja mille kaudu nad tahavad töösse panustada.  

Aastate jooksul muutub palju, mis annab meie elule ja tööle tähenduse. Kui karjääri alguses ongi oluline kiire kasv ja hoogne edasiminek, siis hiljem muutub tähtsamaks see, milline on tehtava töö mõju, kas minu kogemus leiab kasutust, kas mul on ruumi ise otsustada ja oma tempot reguleerida. Kui seda ruumi pole, võib kõrvalt vaadates tunduda, et motivatsioon on vähenenud. Tegelikult ei ole inimene muutunud vähem hoolivaks. Pigem on asi selles, et talle ei sobi enam viis, kuidas ta panust oodatakse. 

See on koht, kus juhtimiskultuuril on võtmeroll. Kui süsteem ei oska erinevates eluetappides inimesi hoida ja toetada, muutub töö lõpuks selliseks keskkonnaks, kus kõigil on keerulisem tulemusi saavutada. Noortel on raskem õppida ja kasvada, kogenumatel raskem oma teadmisi jagada ja mõtestatult panustada. Sellises keskkonnas tekib kergemini väsimus, mis mõjutab psühhosotsiaalset töökeskkonda tervikuna.

Aga olemas on ka teistsugune võimalus. 

Kui organisatsioon oskab väärtustada erinevate kogemuste ja eluetappidega töötajatega, tekib ettevõttes hoopis teistsugune dünaamika. Siis ei kao kogemus kuhugi, vaid muutub millekski, mida saab jagada. Noor inimene ei pea kõike ise välja mõtlema, vaid saab toetuda juba olemasolevatele teadmistele. Samal ajal ei jää kogenud inimene kõrvale, vaid tunneb, et tema panus on vajalik. Samasugust teadmiste jagamist saab teha ka vastupidi – noortelt kogenumatele. Nii loome keskkonna, kus teineteiselt õppimine on osa kultuurist.

Küsimus pole pelgalt vananevas ühiskonnas

Taoline töökeskkond ei teki kunagi iseenesest, kuid selle loomine ei ole ka midagi võimatult keerulist. Kultuur algab tähele panemisest. Sellest, kas märgatakse, et inimesed on erinevates eluetappides, erinevate vajaduste ja ootustega. Sellest, kas julgetakse küsida ja kuulata – ka teistsuguseid arvamusi. Kui turvaline on eksida ja kuidas sellest õpitakse. Sellest, kas väärtustatakse mitte ainult uusi ideid, vaid ka arusaama, kuidas need ideed päriselt tööle rakendada.  

Noorena ei pea sa kõiki neid suuri muutusi enda peale võtma. Aga sa saad valida, kuidas selles keskkonnas liigud. Kas otsid teadlikult neid, kellel on rohkem kogemust. Kas julged küsida asju, mis tunduvad iseenesestmõistetavad. Kas oled valmis jagama seda, mida sina tead ja oskad?

Sest tegelikult ei ole küsimus ainult selles, et meie ühiskond vananeb. Küsimus on selles, kas inimesed erinevates eluetappides suudavad üksteisega arvestada, koostööd teha ja ühenduses püsida. 

Vanasti öeldi, et selleks, et laps suureks kasvatada, on  vaja tervet küla. Sama kehtib organisatsioonides.  On vaja „küla“, mis toetab järjepidevust, et teadmisi edasi anda. Järjepidevusega arvestavas keskkonnas muutub vananev ühiskond ohust võimaluseks. Kui me seda sidet hoida ei oska, muutub see koormaks, mida keegi paratamatult peab kandma. Ja paratamatult langeb see koormus neile, kes on alles oma karjääriteed alustamas.