Swedbanki aasta vabatahtlik Kaisa Kaljuma: vaja on ainult aega ja soovi aidata

Täna, 5.detsembril, tähistame rahvusvahelist vabatahtlike päeva. Ajaannetus on midagi, mida Swedbankis väga väärtustame – nii pakume igal aastal töötajatele kaks tasustatud vaba päeva ajaannetuseks. Tänavuses meeskondlikus ajaannetusprojektis osales lausa 1238 swedpankurit, millega lõime uue osalusrekordi. Ootame väga ka uusi ettevõtteid ja organisatsioone liituma Swedbanki ja Tööandjate Keskliidu algatatud Annetame Aega võrgustikuga.

Et vabatahtlikku tegevust veelgi esile tõsta, valime igal aastal endi seast aasta vabatahtliku. Paljud kolleegid meie ümber panustavad oma vaba aja arvelt, vabatahtlikena erinevates paikades – kes aitab korraldada üritusi; kes veab heategevusprojekte; kes käib Tagasi Kooli raames õpilastele rahatarkust jagamas; kes panustab kogukonna jaoks jne.

Viimati sai Swedbanki aasta vabatahtlikuks Kaisa Kaljuma, kes on alates 2018. aasta sügisest olnud SA Kadunud poolt loodud vabatahtliku ühenduse OPEROG (Operatiivne Otsingugrupp) aktiivne staabiliige. „Otsime teadmata kadunud inimesi, koordineerime ja juhime (enamasti operatiivseid elupääste-) otsinguid otsingupiirkondades kohapeal ja ka distantsilt. Lisaks on minu roll otsingualade haldamine meie kasutatavas kaardirakenduses, läbi mille me jälgime otsijate liikumisi otsingualadel ning planeerime edasisi otsingutegevusi ning -piirkondi,“ räägib ta. Käesoleval aastal on Kaisa aktiivselt osalenud seni 40 otsingus, ühe otsingu pikkus võib kujuneda mitme päeva või ka nädala pikkuseks. Lisaks SA Kadunud ridades vabatahtlikuna panustamisele on Kaisa mitmeid aastad osalenud Eesti Vähihaigete Laste Vanemate Liidu poolt ellu kutsutud heategevuslikul Pardirallil. „Aitame koos teiste swedpankuritega Pardiralli tiimil suveniiride müügiboksis heategevuslikke meeneid ja rallipardi numbreid müüa ning kogume annetusi vähihaigete laste toetuseks,“ jutustab ta.

Küsime Kaisalt järgnevalt 4 küsimust tema vabatahtliku tegevuse kohta kaduma läinud inimeste otsimisel.

Mis see on, mis ajendab Sind vabatahtlikuna panustama?

Seda on keeruline sõnades kirjeldada. See tunne, kui lähedane inimene oleks kadunud, on väga valus – paljud on seda mure ja valu tõenäoliselt kogenud, kasvõi viivuks. Tunnen, et kui mul on vähegi võimalik, siis soovin omalt poolt aidata seda hingevalu leevendada ning samas ka aidata seda inimest, kes on tahtmatult kuskile kadunuks jäänud. Minu arvates on see vähim, mida igaüks meist saaks ja võiks teha – kuid samas nii oluline. Vaja on ainult aega ja soovi aidata. Lisaboonus selle juures on võimalus ühildada vabas õhus liikumine ka heategevusega.

Milliseid iseloomuomadusi on SA Kadunud ridades vabatahtlikuna panustades tarvis? Mis oskused tulevad kasuks? 

SA Kadunud Operatiivse Otsingugrupi OPEROG ridades on kõige olulisem delikaatsus, konfidentsiaalsus ja usaldusväärsus. Meil on kokkulepe, et kõik, mis otsingutel arutatakse, jääb otsingutel osalejate vahele ning seda ei jagata teiste otsingugrupi-väliste inimestega.

Samuti toimime me vabatahtlike erineva tausta ja oskuste najal, igaüks panustades omal moel, kuid otsingutel osalemiseks ei ole üksi oskus eelduseks – vaja on vaid soovi ja pealehakkamist (ning tihti ka kummikuid, ilmastikukindlaid riideid ning taskulampi!). Meiega liitumiseks tasub jälgida meie sotsiaalmeedia lehekülgi.

Minu tugevused on hea koordineerimisoskus ja kriitilises olukorras rahulikuks ning fokusseerituks jäämine – need on abiks mulle minu igapäevatöös, kuid need on ka asendamatud oskused minu ülesannete täitmisel Sihtasutuses Kadunud ja OPEROG Operatiivses Otsingugrupis. OPEROGi vabatahtlikest on saanud ajapikku suur sõprusseltskond, kuna otsingutel „külg külje kõrval“ suhteliselt ekstreemsetes tingimustes teineteise toetamine ja hoidmine on abiks, kuidas energiat ja head tuju üleval hoida.

Milline oli Su esimene otsing?

Minu esimene kadunud inimese leidmine oli ca 5 aastat tagasi, kui sõitsime hilisel suveõhtul Tallinna suunas ning enne linnapiiri kõndis tee ääres meile vastu vanem naisterahvas. Kuna nii hilisel kellaajal maanteel metsatuka vahel jalutav üksik vanem inimene tundus kahtlane, palusin kaaslasel kiirust vähendada ning naisele lähemale jõudes märkasime, et naisel ei olnud jalatseid ja ta kõndis maantee ääres sokkides. Peatasime auto ja andsime talle abi – naine oli eksinud ja väsinud, aga terve. Politsei ja kiirabi abiga tuvastasime naise isiku ning ta viidi koju lähedaste juurde tagasi – selgus, et ta oli kodust üle 5 km kaugusele juba liikunud. Sel ajal leidsin ma ka SA Kadunud ja OPEROGi ning liitusin nende jälgijaskonnaga.

Jaga enda eredaimat mälestust vabatahtlikuna.

Kõige eredam positiivne mälestus OPEROGi aegadest on 2019. aasta jõuludest, kui otsisime 23-aastast Cärolini, kelle leidsime lõpuks lumiselt rabasaarelt elusana. Olime veetnud kuus päeva järjest lakkamatult otsides, seda ka jõulupühade ajal. Otsijate grupid maastikul erinevaid piirkondi läbides ja mina nende otsingumarsruute arvutist kaardirakenduse abil operatiivselt jälgides ja koordineerides, järgmisi plaane otsingustaabis ette valmistades. Lootus õnneliku lõpuga loole kippus aja jooksu tasapisi juba kaduma, seda suurem oli rõõm ja uskumatus, kui Cärolini tema kadumisest seitsmenda päeva lumisel hommikul leidsime – see oli tõeline jõuluime.