Balti börsil uputab võlakirjadest. Kuidas nende vahel valida?

Mõne aastaga kahekordistunud võlakirjade hulk võtab Balti börsi investoril silme eest kirjuks. Valik on suurem kui kunagi varem, kuid sellega koos kasvab ka vajadus hoolikalt hinnata, milline emissioon on tõsiseltvõetav investeering ja milline lihtsalt kallis risk, kirjutab Swedbanki privaatpanganduse varahalduse juht Allan Gaidunko.

Oktoobrikuu seisuga oli Balti börsi põhinimekirjas kaubeldavad 78 võlakirja, First Northi nimekirjas lisaks veel 58. Võrdluseks: 2020. aasta oktoobris leidus põhinimekirjas vaid 56 ja First Northis 11 emissiooni. Viie aastaga on võlakirjade arv seega peaaegu kahekordistunud ning investorite huvi pole raugenud – Balti börsil tuleb praegu harva ette olukorda, kus mõne emissiooni mahtu täis ei märgita.

Seega on valik praegu suurem kui kunagi varem. Samal ajal tasub aga meeles pidada, et tegemist ei ole riskivaba investeeringuga, mistõttu on aeg üle korrata mõned põhitõed, mida võlakirju valides silmas pidada.

Intress näitab palju, aga vaata sellest kaugemale

Alustada tuleks alati võlakirja kupongist ehk intressist, mida investoritele välja makstakse. Võlakirja intress on riski peegelpilt – ehk mida kõrgemat tootlust lubatakse, seda suuremat ebakindlust investor tegelikult ostab. Ükski ettevõte ei paku kahekohalist aastaintressi lihtsalt lahkusest, vaid seetõttu, et odavam raha ei pruugi talle parasjagu kättesaadav olla. Põhjuseid võib olla mitu: sektori üldine riskitase, ettevõtte maine ja finantsajalugu, kiire vajadus kohustuste katmiseks lisakapitali kaasata, võlakirja tagatise olemasolu ja selle kvaliteet, projekti varajane faas või lihtsalt see, et pank ei taha samadel tingimustel laenu anda.

Madalam intress seevastu viitab tavaliselt stabiilsemale olukorrale, näiteks suurele ja tuntud ettevõttele, kelle rahavoog on etteaimatav ja kel pole raskusi võlakirja tagasimaksmiseks vajaliku rahaga. Kui mõni nimekas emitent suudab võrdlemisi madala intressimääraga raha kaasata, on see märk usaldusväärsusest.

Seega peab investor otsustama, mis riski ta on valmis võtma ning mis tootlust selle eest vastu saama. Vaatamata sellele, et võlakirjaemissioonide prospektid on tihti mahukad, on nende läbitöötamine ja mõistmine võtmetähtsusega. Ära vaata üksnes intressi, vaid proovi mõista, mis on intressi tagamaad ja kaasnevad riskid.

Kuidas aga hinnata, kas konkreetne intress on õiglane? Hea lähtekoht on võrrelda samas sektoris ja sarnaste tähtaegadega võlakirju. Kui üks kinnisvaraarendaja pakub 7% ja teine 10%, tuleks küsida, mille poolest need projektid erinevad ning mis eesmärgil raha kaasatakse. Kas pakutavad võlakirjad on tagatud ning tagatised võrreldavad, kas üks hakkab alustama uut ehitust ja teine müüb juba valmis projekte? Erinevate võlakirjade hulk teeb ka Balti börsi investori jaoks üks ühele võrdlemise üpris lihtsaks.

Tähtaeg määrab palju

Paljud võlakirjad kauplevad aga börsil hinnaga, mis erineb oluliselt emissiooni ajal määratud nimiväärtusest. Kõrgem hind viitab tavaliselt sellele, et investorid suhtuvad ettevõtte võlakirjade maksevõimekusse optimistlikumalt ehk peavad finantsseisu usaldusväärseks; madalam hind aga investorite ebakindlusele. Kuidas aga sellisel juhul tootlust arvutada?

Siin on märksõnaks tootlus lõpptähtajani (ingl yield to maturity), mis on võlakirjade juures üks olulisemaid näitajaid. Kõige lihtsam on seda arvutada internetikalkulaatorite või Exceli abil, kuid tulemused võivad olla üllatavad. Toome näiteks 10-aastase 1000-eurose nimiväärtusega võlakirja, mille intress on 10% ja mis maksab intressi kvartaalse sagedusega. Võlakirja lõpptähtajani on jäänud viis aastat ja see kaupleb 1100 euro juures. Tootlus lõpptähtajani on sellisel juhul 7,6%, mis on kupongimäärast juba oluliselt väiksem määr.

Samas tuleb arvestada, et lühema lõpptähtajaga võlakiri on üldjuhul turvalisem kui pikaajaline, sest lähemas tulevikus on ettevõtte rahavoog ja majanduskeskkond paremini prognoositavad. Pikaajaliste võlakirjade korral lisandub aga rohkem ebakindlust – intressimäärad, majandusolukord ja sektori riskid võivad aastate jooksul oluliselt muutuda. Kui ettevõte peab vahepeal laene refinantseerima, võib see mõjutada ta suutlikkust kohustusi täita.

Samuti tasub investoril prospektist välja lugeda, kas emitendil on olemas võlakirja ennetähtaegse tagastamise võimalus, näiteks 10-aastase võlakirja korral 5 aastat. Kui on, siis kogenud investorid arvestavad sellisel võlakirjal arvutustes lõpptähtajaks põhimõtteliselt 5 aastat. Finantsmaailmas on heaks tavaks seda võimalust kasutada, kuna see peegeldab võlakirjade väljastaja võimekust võlakohustust tagasi maksta ja vajaduse korral võlakoormust refinantseerida uutel turutingimustel.

Ära unusta väljumisvõimalusi

Võlakirjainvestorid on tihti pikaajalise investeerimishorisondiga, mis tähendab, et arvestavad investeerimisotsust tehes võlakirja hoidmisega lõpptähtajani. Vaatamata sellele teame, et elus tuleb ette ootamatusi ning investeeritud kapitali võib siiski enne tähtaega vaja minna.

Seega ära alahinda investeerimisotsust tehes likviidsust. Arvesta oma mõttekäigus sellega:

• kas saad vajaduse korral investeeringu maha müüa ja kui kaua see võiks aega võtta;

• mis hinnaga saad investeeringu müüdud: kas turutingimustele lähedal oleva hinnaga või pead leppima oluliselt madalama hinnaga.

Hea võlakirja hindamise mõttetöö koosneb seega neljast komponendist: intress, hind, tähtaeg ja likviidsus. Kui need on tasakaalus, ettevõtte rahaline olukord tundub usaldusväärne ning võlakirjapakkumise eesmärk on selge ja loogiline, võib tegu olla korraliku investeerimisvõimalusega. Balti börsil igatahes valikut jagub, et mitte reha otsa koperdada.