Balti börsil uputab võlakirjadest. Kuidas nende vahel valida?

Mõne aastaga kahekordistunud võlakirjade hulk võtab Balti börsi investoril silme eest kirjuks. Valik on suurem kui kunagi varem, kuid sellega koos kasvab ka vajadus hoolikalt hinnata, milline emissioon on tõsiseltvõetav investeering ja milline lihtsalt kallis risk, kirjutab Swedbanki privaatpanganduse varahalduse juht Allan Gaidunko.

Oktoobrikuu seisuga oli Balti börsi põhinimekirjas kaubeldavad 78 erinevat võlakirja, First North nimekirjas lisaks veel 58. Võrdluseks: 2020. aasta oktoobris leidus põhinimekirjas vaid 56 ja First Northis 11 emissiooni. Viie aastaga on võlakirjade arv seega peaaegu kahekordistunud ning investorite huvi pole raugenud – Balti börsil juhtub tänapäeval harva, et mõne emissiooni mahtu täis ei märgita.

Seega on valik praegu suurem kui kunagi varem. Samal ajal tasub aga meeles pidada, et tegemist ei ole riskivaba investeeringuga, mistõttu on aeg üle korrata mõned põhitoed, mida võlakirjade valimisel silmas pidada.

Intress näitab palju, aga vaata sellest kaugemale

Alustada tuleks alati võlakirja kupongist ehk intressist, mida investoritele välja makstakse. Võlakirja intress on peegelpilt riskist ehk mida kõrgemat tootlust lubatakse, seda suuremat ebakindlust investor tegelikult ostab. Ükski ettevõte ei paku kahekohalist aastaintressi lihtsalt lahkusest, vaid seetõttu, et odavam raha ei pruugi talle parasjagu kättesaadav olla. Põhjuseid võib olla mitu: sektori üldine riskitase, ettevõtte enda maine ja finantsajalugu, kiire vajadus lisakapitali kaasata olemasolevate kohustuste katmiseks, võlakirja tagatise olemasolu ja selle kvaliteet, projekti varajane faasvõi lihtsalt see, et pank ei taha samadel tingimustel laenu anda.

Madalam intress seevastu viitab tavaliselt stabiilsemale olukorrale, näiteks suurele ja tuntud ettevõttele, kelle rahavoog on etteaimatav ja kellel pole raskusi võlakirja tagasimaksmiseks vajaliku rahaga. Kui mõni nimekas emitent suudab võrdlemisi madala intressimääraga raha kaasata, on see märk usaldusväärsusest. Iga investor peab siis otsustama, mis riski on ta valmis võtma ja mis tootlust selle eest vastu saama. Vaatamata sellele, et võlakirjaemissioonide prospektid on tihtipeale mahukad, on nende läbitöötlemine ja enda jaoks mõistmine täieliku võtmetähtsusega. Ära vaata üksnes intressi, vaid proovi mõista, mis on taolise intressi tagamaad ning kaasnevad riskid.

Kuidas aga hinnata, kas konkreetne intress on õiglane? Hea lähtekoht on võrrelda samas sektoris ja sarnaste tähtaegadega võlakirju. Kui üks kinnisvaraarendaja pakub 7% ja teine 10%, tuleks küsida, mis vahe nende projektidel on ning mis eesmärgil raha kaasatakse. Kas pakutavad võlakirjad on tagatud ning tagatised võrreldavad, kas üks on alustamas uut ehitust ja teine juba valmis projekte müümas? Erinevate võlakirjade hulk teeb ka Balti börsi investori jaoks üks-ühele võrdlemise üpris lihtsaks.

Tähtaeg määrab palju

Paljud võlakirjad kauplevad aga börsil hinnaga, mis erineb oluliselt emissiooni ajal määratud nimiväärtusest. Kõrgem hind viitab tavaliselt sellele, et investorid on ettevõtte võlakirjade maksevõimekuse osas optimistlikumad ehk peavad finantsseisu usaldusväärseks , madalam hind aga investorite ebakindlusele. Kuidas aga sellisel juhul tootlust arvutada?

Siin on märksõnaks yield to maturity ehk tootlus lõpptähtajani, see on võlakirjade puhul üks olulisemaid näitajaid. Kõige lihtsam on seda arvutada internetis leiduvate kalkulaatorite või Exceli abil, kuid tulemused võivad olla üllatavad. Toome näiteks 10-aastane 1000-eurose nimiväärtusega võlakirja, mille intress on 10% ja mis maksab intressi kvartaalse sagedusega. Võlakirja lõpptähtajani on jäänud viis aastat ja see kaupleb 1100 euro juures. Tootlus lõpptähtajani on sellisel juhul 7,6%, mis on kupongimäärast juba oluliselt väiksem määr.

Samas tuleb arvestada, et lühema lõpptähtajaga võlakiri on üldjuhul turvalisem kui pikaajaline, sest lähitulevikus on ettevõtte rahavoog ja majanduskeskkond paremini prognoositavad. Pikaajaliste võlakirjade puhul lisandub aga rohkem ebakindlust – intressimäärad, majandusolukord ja sektori riskid võivad aastate jooksul oluliselt muutuda. Kui ettevõte peab vahepeal oma laene refinantseerima, võib see mõjutada tema suutlikkust kohustusi täita. Samuti tasub investoril prospektist välja lugeda, kas emitendil on antud võlakirja puhul ennetähtaegse tagastamise võimalus olemas (näiteks 10-aastase võlakirja puhul 5 aastat). Kui on, siis kogenud investorid arvestavad sellise võlakirja puhul oma arvutustes lõpptähtajaks põhimõtteliselt 5 aastat. Finantsmaailmas on heaks tavaks seda võimalust kasutada, kuna see peegeldab võlakirjade väljastaja võimekust võlakohustust tagasi maksta ja vajadusel võlakoormust refinantseerida uutel turutingimustel.

Ära unusta väljumisvõimalusi

Võlakirjainvestorid on tihtipeale pikaajalise investeerimishorisondiga, mis tähendab, et investeerimisotsust tehes arvestatakse võlakirja hoidmisega selle lõpptähtajani. Vaatamata sellele teame, et elu on ootamatusi täis ning investeeritud kapitali võib siiski enne tähtaega muudeks otstarveteks vaja minna. Seega ära alahinda investeerimisotsust tehes likviidsust, kus mõttekäik võiks olla kahest komponendist koosnev: a) kas ma saan vajadusel antud investeeringu maha müüa ja kui kaua see aega võtta võiks ja b) mis hinnaga ma investeeringu müüdud saan, kas turutingimustele lähedal oleva hinnaga või pean leppima oluliselt madalama hinnaga.

Hea võlakirja hindamine on seega neljast komponendist koosnev mõttetöö: intress, hind, tähtaeg ja likviidsus. Kui need on omavahel tasakaalus, ettevõtte rahaline seis tundub usaldusväärne ning võlakirjapakkumise eesmärk selge ja loogiline, võib tegu olla korraliku investeerimisvõimalusega. Balti börsil igatahes valikut jagub, et mitte reha otsa koperdada.