Eesti sisserändepoliitikas tuleks arvestada pikaajalisi demograafilisi protsesse
See on juba palju kordi räägitud ja kirjutatud teema, et Eesti rahvaarv ja tööealine elanikkond väheneb ja midagi peab kohe ette võtma. Sõltuvalt stsenaariumist väheneb Statistikaameti prognoosi järgi meie rahvaarv eesoleva kümne aasta jooksul 27 kuni 43 tuhande inimese (20 aastaga aga isegi 63-98 tuhande) võrra. Vastupidiselt rahvastikuprognoosile on Eesti rahvaarv vähemalt viimase kahe aasta jooksul aga hoopis suurenenud. Selle taga on positiivne puhasränne (ehk, sisseränne on olnud väljarändest suurem), samal ajal kui loomulik iive on olnud tugevalt negatiivne.
Alates 2015. aastast (varasema aegrea metoodika muudatustega tõenäoliselt isegi alates 2014. aastast) on Eestisse sisse rännanud rohkem inimesi kui siit välja. Möödunud aastal saabus Eestisse 9100 inimest, millest üsna suur osa olid Eestisse tagasi tulnud inimesed. Isegi kui sisseränne jääb väljarändest suuremaks (eeldusel, et ostujõud Eestis suureneb ja elatustase tõuseb, geopoliitilised pinged püsivad), siis midagi väga rõõmustavat lähiaastateks kahjuks prognoosida ei saa. Positiivne puhasränne ei suuda kompenseerida pikemas vaates negatiivse loomuliku iibe mõju. Eesoleva kümne aasta jooksul siseneb Eesti tööturule vähem inimesi, kui sealt vanaduse jms tõttu lahkub. Selline trend kestab juba alates 2005. aastast.
Konkurentsis püsimiseks on tarvis kvalifitseeritud tööjõudu
Eelmisel aastal oli Töötukassa andmetel Eestis ligikaudu 9200 vakantset töökohta (mis oli viimase 8 aasta suurim arv). Samal ajal oli meil 47 000 tööta inimest. Mitteaktiivsete inimeste arv väheneb (viimase 10 aastaga on mitteaktiivsete inimeste arv vähenenud 70 000 inimese võrra) ning hõivatute osakaal tööjõuks sobivate inimeste hulgas on tõusnud vähemalt viimase 20 aasta kõrgeima määrani. Tõsi küll, paljud töötud ei asu seal, kus on töökäsi rohkem tarvis või nende kvalifikatsioon ei vasta tööandjate vajadustele. Arvestades ettevõtete vajadusi praegu ja juba lähitulevikus, on Eesti tööturu kvaliteet praegu, kahjuks, üsna vilets. Näiteks on 30 protsendil Eesti tööjõust vaid põhiharidus või üldkeskharidus (ilma mingisuguse erialata). Kui siia juurde lisada veel vaid põhihariduse baasil kutseõpe või keskeriharidus, tõuseb see osakaal üle 50 protsendi.
Tehnoloogia areneb väga kiiresti. Selleks, et konkurentsis püsida, peab meil olema piisavalt kõrgesti kvalifitseeritud tööjõudu. Eesti ettevõtted on viimastel aastatel investeerinud palju tehnoloogiasse ja muutnud oma tootmisprotsesse keerulisemaks, millega töötamiseks ja mille juhtimiseks on tarvis kvalifitseeritud tööjõudu. Selle puudus kiirendab palgakasvu ning muudab palgad ettevõtete käibemuutuste suhtes jäigemaks. Liiga kõrged tööjõukulud avaldavad aga negatiivset mõju kasumitele ja ettevõtete investeeringutele. Tootlikkuse kasvust kiirem palgakasv halvendab eksportivate ettevõtete konkurentsivõimet. Mobiilsuse suurendamine tööturul ning koolitused ja ümberõpe aitaksid töötuid tööturul rohkem rakendada, kuid reaalselt annab see tulemust alles aastate pärast. Tööturul mobiilsuse suurendamist on lihtsam soovitada, kui seda reaalset ellu viia.
Oluline on tööjõudu rakendada parimal võimalikul viisil
Eestis on ITK ja finantssektori kõrval suur tööjõupuudus ka madalama kvalifikatsiooniga töökohtadel jaekaubanduses ning toitlustamises. See aga ei tähenda, justkui oleks mõistlik soodustada valimatut sisserännet. Kuigi Eesti sisserände piirarv on väga väike, siseneb siia palju inimesi riikidest, kes piirarvu alla ei käi (näiteks EL-st, Euroopa majanduspiirkonnast ja teistest kvoodi alla mittekäivatest riikidest) või kes kolivad perekonna ja/või lähedaste juurde, tulevad siia õppima ja/või teadustööd tegema, on rahvusvahelise kaitse all jms. Me peame oskama neid inimesi Eesti tööturul parimal viisil rakendada.
Eesti sisserändepoliitikas tuleb arvestada pikaajalisi demograafilisi protsesse. Ühest küljest peaks pikas vaates tehnoloogia tootlikkust parandama. Tööjõu nappus ja kõrged tööjõukulud sunnivad juba praegu ettevõtteid investeerima rohkem tehnoloogiasse, tõhustama oma juhtimist ja tootmisprotsesse. Samas, on raske uskuda, et tehnoloogia arenguga paranev tootlikkus kompenseeriks pikas vaates tööealise elanikkonna vähenemise.
