Tugeva riigirahanduse säilitamine ilma maksukoormuse tõusuta muutub pikemas vaates keerulisemaks

Majanduskasvu praeguses faasis on riigieelarve nominaalne ülejääk mõistlik

Majanduse tugev nominaalkasv lubab prognoosida ka järgmiseks aastaks korralikku maksulaekumise tõusu. Kuigi maksud ei ole ainuke tulu riigieelarves, võib selle 70% osakaalu siiski määravaks pidada. Meie prognoosi järgi majanduskasv järgmisel aastal küll aeglustub, kuid jooksevhindades 7% lähedane kasv peaks tagama kooskõla riigieelarves planeeritud 6% tulude suurenemisega.

Majanduskasvu praeguses faasis on mõistlik riigieelarves kavandatud 0,5% nominaalne ülejääk SKP suhtes. Kuna majanduskasvu aeglustumine peaks praeguse prognoosi järgi järgnevatel lähiaastatel jätkuma, on samuti mõistlik see, et nominaalset ülejääki planeeritakse tasapisi alandada. Minu arust on see vaieldav, kas eelarve peaks praegu olema tingimata struktuurses ülejäägis.

Majandust ei ole veel tarvis eelarvekuludega ergutada

Praeguses majanduse kõrgkonjunktuuris ei ole veel tarvis eelarvekuludega majandust täiendavalt ergutada. Riik on lubanud oma investeeringute kasvu aeglustada, kuid eelmise aasta ülikiire tõus (mis sattus väga valele ajale, kuna majanduskasv oli ilmselt oma kasvu tipus) tõstis investeeringute taseme kõrgele ning kõrge püsib see ka lähiaastatel. Seega stimuleerib valitsussektor oma investeeringutega majandust jätkuvalt. Eesti valitsemissektori investeeringute tase on SKP suhtes EL riikide võrdluses kõige kõrgem. Ligikaudu pool valitsemissektori investeeringute rahastamisest tuleb välistoetustest. Viimastel aastatel on välistoetused moodustanud riigieelarve mahust 9-12%. Koos Euroopa Liidu 2014-2020 eelarveperioodi lõppemisega hakkavad need aga tasapisi vähenema. EL uue eelarveperioodi rahastamisega saab Eesti aga vähem raha, kui seni, kuna meie elatustase ehk SKP inimese kohta on jõudnud juba üle 75% EL keskmisest. See muudab ilmselt meie riigieelarve koostamise edaspidi pingelisemaks. Kui vaadata eelarvekulusid tervikuna, siis on järgmise aasta eelarve kavandatud küll protsükliline ehk majandustsükli kasvufaasis majandust stimuleerivaks, kuid see efekt on väike.

Konservatiivne riigirahandus aitab majandusel paremini toime tulla kriisiolukordades

Riigieelarve nominaalne ülejääk võimaldab valitsussektoril võlakoormust vähendada. Teatavasti on Eesti riigivõlg juba praegu EL madalaim. Järgnevatel aastatel planeeritakse aga seda vähendada veelgi: 2019. aastaks 7,4%-ni SKP-st ning 2022. aastaks isegi 5,4%-ni. Kui siia kõrvale panna eelarve nominaalne ülejääk, siis ühest küljest võiks öelda, et meie riigirahandus on tugev, kuid samas ka võrdlemisi konservatiivne. Likviidsus- ja stabiliseerimisreservi osakaal SKP suhtes on küll vähenenud alates 2013. aastast, kuid selle taga on osaliselt olnud ka madalamate intresside tõttu reservide väiksem tulusus. Konservatiivne riigirahandus peaks aitama majandusel paremini toime tulla kriisiolukordades. Samuti on see vajalik pikemalt ette vaadates, kui vananeva ühiskonna tingimustes ülalpeetavate määr tõuseb, samal ajal kui kulutused sotsiaalkaitsele ja tervishoiule kasvavad. Samas võib see piirata majanduskasvu.

Ülalpeetavate arvu tõus ja elanikkonna vananemine võivad kaasa tuua maksukoormuse tõusu

Järgmiseks aastaks planeeritud kulude ja investeeringute 7% suurenemine on riigieelarve tulude kõrval optimaalne. Viimase kümne aastaga on valitsussektori kulud kasvanud kiiremini, kui majanduses juurdeloodud väärtus. Ehk siis, nende osakaal SKP-s on tõusnud. Järgmiseks aastaks tõuseb valitsussektori kulude osakaal meie SKP suhtes ligikaudu 42 protsendini, mis on taasiseseisvunud Eesti kõrgeim tase (kui välja jätta erakorraline 2009. aasta, mil SKP vähenes kiiremini, kui valitsussektori poolt jaotatav raha). Rahandusministeeriumi viimase majandusprognoosi järgi hakkab see number aga pärast 2019. aastat uuesti alanema. Euroopa Liidu võrdluses on Eesti riigieelarvega laiali jaotatav raha võrdlemisi tagasihoidlik. Kui näiteks möödunud aastal oli Eestis valitsussektori kulude osakaal SKP suhtes 40%, siis EL keskmine oli 46% ning Soomes isegi 54%. See määrab ära ka mitmed suhtarvud, nagu näiteks riigikaitsele ning teadus- ja arendustegevusele suunatud kulude osakaal SKP-s. Valitsussektori kulude tõusuks oleks aga tarvis maksukoormust suurendada.

Vastupidiselt rahandusministeerium prognoosile, võib ülalpeetavate arvu kasv ja elanikkonna vananemine pikemas ettevaates tuua hoopis kaasa maksukoormuse tõusu. Juba järgmise aasta eelarves moodustavad sotsiaalkaitsele ja tervishoiule minevad kulud 46 protsenti. Ainuüksi vanaduspensionile kulub 1,6 miljardit eurot ehk 15% riigieelarvest. Praegu on Eestis sotsiaalkaitsele ja tervishoiule minevate kulude osakaal SKP-st väiksemad kui EL keskmine. Riik plaanibki lähiaastatel sotsiaal- ja tervishoiukulude osakaalu riigieelarves suurendada. Samal ajal oodatakse riigilt rohkem ja kvaliteetsemaid avalikke teenuseid – näiteks suuremaid kulusid riigikaitsesse, haridusse, teadus-ja arendustegevusse jne. Suur osa, ehk ligikaudu 80 protsenti, riigieelarvest on aga paika pandud erinevate seaduste ja  varem kokkulepitud kuludega. See muudaks tasakaalus või ülejäägis eelarve koostamise ilma eelarvetulude suurema kasvuta raskemaks.