Tarkvaraarendaja Kertu Miidu: Iga karu võib rattaga sõitma õpetada, kui on õige karu

Märtsikuus alustasid Targa Töö Ühing, Google.org, Coursera ja INCO Academy naistele suunatud tasuta ümberõppeprogrammi, mille lõpetajatel on võimalus tööle asuda IT valdkonnas. Huvi programmis osalemise vastu on ääretult suur. Muutunud tööpõllul, mil suur hulk inimesi on kaotanud töö senises valdkonnas ja järjest kasvanud on IT roll, julgustab programm naisi mõtlema elukutse vahetamisele. Oluline pole IT-alane suutlikkus või senised oskused, vaid soov uut ametit õppida. Kõik on võimalik!

Karta ei tohi

Kertu Miidu on suurepärane eeskuju ettevõtlikust ja pealehakkamist täis naisest, kes otsustas alles 2019. aastal IT-sse sukelduda. „Karta ei ole kindlasti midagi. Kõige hullem asi, mis juhtuda saab, on see, et IT ei meeldi või ei tule välja. Mis sellest? Pärast proovimist tunned iseennast paremini ja kui läheb eriti hästi, leiad uue ja huvitava väljakutse,“ julgustab Kertu teisi naisi, et kunagi pole hilja vahetada eriala. Tema isegi on viimase üheksa aasta jooksul jõudnud päris mitut ametit proovida.

Pärast keskkooli lõpetamist 2012. aastal suundus Kertu TTÜ-sse ärindust õppima. Kuigi tegemist ei olnud valikuga, mida juhtis südamehääl, tundus too eriala laiapõhjaline ja silmaringi avardav. „Hiljem olen mõelnud, et oleksin võinud rohkem aega võtta otsustamiseks, käia töövarjuks ja saada erinevaid kogemusi,“ möönab Kertu, julgustades tänaseid kõrgkooli astujaid just nii tegema.

„Kindlasti ei mõelnud ma sel hetkel, et võiksin kunagi IT valdkonda jõuda,“ naerab Kertu ja räägib edasi: „mäletan, et minu kindel seisukoht oli see, et ma kindlasti ei taha minna arstiõppesse või IT erialale. Arstiks ei sobiks ma ilmselt ka täna, kuid IT osas oli mul teadmatus ja eelarvamused. Täna räägitakse ja tutvustatakse IT erialasid palju rohkem, kui seda tehti 10 aasta eest. Minu teadlikkus on suuresti kasvanud tänu minu sõpradele, kes selles valdkonnas tegutsevad. Too teadlikkuse kasv mistahes eriala osas on tohutult oluline.“

Müügitöö ei sobinud

TTÜ ärinduse erialal oli mitu erinevat spetsialiseerumist. Valida sai rahanduse, turunduse või inimeste juhtimise suuna vahel. Kertu langetas otsuse viimase kasuks. „Samaaegselt töötasin ühes väikeses spordiklubis ja sain seal kätt proovida personalitöös, mille hulka kuulus näiteks värbamine, graafikute koostamine ja töölepingutega seonduv,“ kirjeldab Kertu ülesandeid. Sellest kogemusest sündis ka mõte magistriõpinguteks personalijuhtimise erialal.

Kirjeldatud seitsme aasta hulka jäi periood, mil Kertu töötas ühes mikroettevõttes müügivaldkonnas ja pea viis aastat paralleelselt rühmatreenerina. „Müügitöö mulle ei sobi, sellest sain kiiresti aru. Mind väsitas tohutult pidev suhtlus ja see ei tekitanud minus kuidagi sisemist põlemist,“ arutleb Kertu, kelle sõnul oli treeneritöö, seevastu, üks maailma ägedamaid ameteid.

„Ma ei õppinud ülikoolis kehakultuuri, vaid omandasin kutse läbi spordialaliidu ja EOK koolituste. Sportimine on mu elus alati olulisel kohal olnud ja treeneritöö oli üks ametitest, mida gümnaasiumis kaalusin. Ma lihtsalt pidin selle ära proovima!“ jutustab Kertu jõudmisest spordiga seotud töö juurde.

Hirmule vastu treeneritööga

Treeneritöös kohtus Kertu paljude motiveeritud ja sihikindlate inimestega – nii treenitavate kui ka teiste treeneritega. Nähes teise inimese edu ja siirast rõõmu tulemuste üle, andis see tohutult positiivset energiat. „Samuti ei ole ma vist näinud ühtegi harrastussportlast, kes trenni lõppedes oleks halvas tujus. Rühmatreeneri ameti proovimine oli tegelikult ka justkui isiklik väljakutse, sest mul on alati olnud väga suur hirm avalike esinemiste ees. Isegi koolitööde kaitsmised ja esitlemised möödusid alati halli udu sees,“ selgitab Kertu treeneritööga kaasnenud võimalust hirmule vastu astuda.

„See oli ääretult huvitav olukord minu jaoks – tahtsin midagi väga teha, aga sama suur oli ka hirm. „See sarnaneb kindlasti sellele, mil eelmise aasta alguses uut ametit proovisin,“ toob ta paralleele treeneritöö ning IT juurde jõudmise vahel.

Mingil hetkel sai Kertu aga aru, et väga heaks treeneriks olemise eeldus on täielik pühendumine ja päevatöö kõrvalt hobikorras sellega tegelemine ei ole kindlasti piisav või aus treenitavate suhtes. „Tundsin, et pean valima. Natukene lasin otsustel kulgeda, mis liikusidki omasoodu treeneriametist eemale ja uute väljakutsete poole,“ meenutab Kertu.

Eelarvamus suurorganisatsiooni ees

Täna töötab Kertu Swedbankis tarkvarainsenerina: „Tunnen ikka, et nende kingade täitmiseks kulub aega. Mäletan, et esimene praktikapäev oli mul aasta tagasi 18. veebruaril ja eelmisel õhtul oli mul ikka korralik „särin“ sees. Mul polnud õrna aimu ka, mis mind ees hakkab ootama.“

Loe lähemalt töötamisest Swedbankist ja vabadest töökohtadest.

Swedbank on üleüldse olnud Kertu jaoks väga huvitav teekond, sest ta oli veendunud, et ei taha mitte kunagi töötada ühes suures ettevõttes. „Spordiklubist, kus töötasin, liikus üks tore kolleeg Swedbanki testijaks. Mäletan ta rõõmu praktikakoha üle ja kuidas koos selle üle heameelt tundsime. Samas mõtlesin ise, et mina vist ei tahaks küll nii suures organisatsioonis töötada, eriti veel IT-s,“ arutleb Kertu toonaste arvamuste üle.

IT ei olnud planeeritud

„Beebiga kodus olles, õpingute ajal, proovisin leida töökohta personalivaldkonnas, kuid ei leidnud sobivat. Kriitiliselt oma CV-d vaadates sain aru, et ma küll tegutsen ja proovin palju, kuid ma ei ole milleski ekspert.  Seega tundus mõistlik kandideerida Swedbanki praktikaprogrammi. Swedbanki värbajad ilmselt nägid minus midagi ja nii sattusingi lõpuks vahvasse Swedbank Akadeemia tiimi, mis tegeleb töötajate koolitus- ja arendustegevustega. Meeskond, kuhu sattusin, oli suurepärane. Mul olid väga toredad, targad, kogenud ja toetavad tiimiliikmed ning iga päev oli tore hommikul tööle minna, isegi kui ees oli ootamas mõni vähem meeldivam päev või tegevus.“

Loe lähemalt Swedbanki Data & Analytics Academy programmist.

Täna Kertu isegi täpselt ei tea, kuidas see kõik juhtus, et saab rääkida IT juurde jõudmisest ning oma kogemusest. Kindlasti ei ole see teekond olnud kuidagi ette planeeritud. „Minu idee, kui liitusin „Vali IT” programmiga,“ ei olnud programmeerimine, sest see tundus väga keeruline. Kui aus olla, ei arvanud ma eriti, et sellega hakkama saan. Minu peas olid mõtted hoopis analüütiku suunal. Mu hea sõbranna on analüütik ja uurisin-puurisin tema käest selle ametikoha kohta. See tundus midagi, mis mind huvitaks ja sobiks. Samas olid mu tehnilised oskused ja teadmised suur ja ümmargune null,“ räägib Kertu toonastest oskustest, kui IT juurde jõudis.

Arvestatavaid suuri hirme naisel siiski ei olnud, sest tegemist oli koolitusega. Küll aga oli ootusärevus esimese praktikapäeva ees: „IT juures kõnetas mind kõige rohkem see, et ma sain aru, et kuigi personalitöö on huvitav ja äge, ei ole  minu unistus saada personalijuhiks või tegeleda selle valdkonnaga aastaid. Pigem tahaksin välja töötada lahendusi, kuidas personalitöö oleks efektiivsem ja tulemuslikum. Samuti oli mul paar ideed, aga puudusid oskused nende teostamiseks.“

Arendamine ei ole igav

Kertu sõnul meeldib talle IT juures kindlasti see, et valdkond on uus ja tundmatu. Ta saab iga päev uusi teadmisi ja oskusi. „Samuti meeldib mulle see, et kui vahel mõni asi tundub väga keeruline või võimatu, siis enamasti on lahendus ikka olemas. Viimane aasta on ümber lükanud minu kunagise eelarvamuse, et arendamine on igav ja üksluine,“ räägib Kertu isiklikust eksiarvamusest, mis tänaseks kadunud.

„Mul endal võib-olla oli see eelarvamus, et naised ei saa IT-ga hakkama, aga see ei ole kindlasti õige. IT on lai, ametikohad erinevad, tuleb leida enda jaoks see, mis silma särama paneb. Mina töötan tiimis, kus enamik arendajaid on naised, kes töötavad välja väga olulisi ja vastutusrikkaid funktsioone. Mulle nii meeldis, mida mu tänane juht mulle vestlusel ütles – iga karu võib rattaga sõitma õpetada, kui on õige karu.“

Esmakordselt avaldatud “Anne & Stiil” juunikuu numbris.