Kas kindlustus tuleb kasuks ainult su lähedastele või saad ka sina reaalset abi? Kristel Leif räägib oma loo.

Kristel Leifi (37) elu IV staadiumi silmamelanoomiga on saanud viimastel aastatel üsna laialt tähelepanu. Ta on ehe näide sellest, et ka kõige lootusetumas olukorras võib elu olla tähendusrikas, kui aktsepteerida uut reaalsust ning näha ka raskustes ilu ja võimalusi.

Kristel otsustas oma teekonda avatult jagada ning leidis selle tulemusena palju sarnase mõtteviisiga inimesi, kellega koos on nad üles ehitanud vähikogukonda Onkoloogika. Kiirelt mitme tuhande liikmeliseks kasvanud algatus ühendab inimesi, kelle elu on vähikriis mõjutanud. Igapäevaselt jagatakse kogemusi ja tuge, mis on oluline ankur diagnoosi saanutele ja nende peredele. Suvel korraldasid nad ka Eesti esimese Onkofesti, et tähistada elu, saada uusi teadmisi, leida onkosemusid ja saada tröösti, et vähiteekonnaga toime tulla. Ühtlasi tegeleb Onkoloogika patsientide ja nende lähedaste huvikaitsega ning on kaasatud sotsiaal- ja tervishoiupoliitika kujundamisse.

Kristeli vähidiagnoosi saamisele järgnenud elu on avalikkusele üsna hästi teada. Vähem on aga juttu olnud sellest, millist abi sai Kristel oma teekonnal aastaid tagasi sõlmitud elukindlustusest. Palusime tal jagada oma lugu.

Kristel, oled elav näide sellest, et haigused tabavad inimesi nagu välk selgest taevast. Sa oled agressiivse kasvaja diagnoosiga elanud paar aastat. Sellele vaatamata oled suutnud väljapoole paista ülimalt positiivse inimesena. Kust sa võtad kogu selle jaksu?

Alustuseks on mul tohutult vedanud, et mu ümber on olnud nii palju heasoovlikke ja toetavaid inimesi. Usun, et oma loo jagamine on avanud palju uksi ja võtnud maha ka koorma, mida paljud „kapivähihaiged“ kogevad, sest peavad vähikriisis vältimatute emotsioonide ja hirmudega üksi või väga piiratud ringis toime tulema. On ju vana tõde, et jagatud muret on kergem kanda, seepärast on ka patsientide kogukondadel tähtis roll.

Mind on lisaks perele ja sõpradele just teised sarnases olukorras inimesed väga palju aidanud. Aga suur abi on olnud ka mu neurodivergentsest ajust, mis kaoses ja kriisis eriti hästi töötab. Teisisõnu, mul on ATH ja nii veider kui see ka pole, on see üks mu salarelvadest, et eluraskustest läbi tulla. Kuigi, tõsi, sellel on ka tumedam pool, mis küünalt kahest otsast põletab, võimendab muremõtteid ja muudab tervislike harjumuste juurutamise maru keeruliseks. Ka mul on raske, pagana raske. Aga ma tegelen teadlikult nende emotsioonidega, küsin abi ja oskan näha pigem lahendusi kui takistusi.

Üks mis kindel – kellegi elu ja toimetuleku üle ei maksa teha järeldusi selle põhjal, mida meedias või sotsiaalmeedias näeb. Selle diagnoosi taga on palju valu ja hirmu. Aga kui lasta ka sellel olla, mitte seda alla suruda, on sellega lihtsam toime tulla.

Silmamelanoom on agressiivne kasvaja, millel on suur siirete oht. Oled vahepeal jaganud meedia kaudu infot, et su terviseseisus on positiivsed arengud. Kuidas sa end praegu tunned?

Praegu olen tõesti remissioonis. Rootsis saadud innovaatiline ravi aitas maksa metastaasidest vabaneda, ehk viimased kaheksa kuud olen teadaolevalt vähist puhas. Kuid haiguse naasmise risk on jätkuvalt väga suur. Käin kolme kuu tagant kontrollis ja eks kõige keerulisem ongi määramatusega toime tulla.

Arsti sõnul on metastaaside taasteke väga tõenäoline, kuid on prognoosimatu, kas see juhtub nädalate, kuude või aastate pärast. Seega igapäevane väljakutse ongi vaimsel tasandil – kuidas elada nii, et igavesti pea kohal rippuv kirves ei segaks igapäevaelu.

Seda intervjuud kokku leppides seadsime üheks eesmärgiks suurendada inimeste teadlikkust elu kindlustamisest just isiklike kogemuste kaudu. Sul on tegelikult kindlustusega väga põhjalik kokkupuude nii töiselt kui ka hiljem vähiravi saades?

Jah, minu esimene päris töökoht oli telleri ametis ja selles rollis tuli klientidega nii elukindlustusest kui ka rahatarkusest laiemalt rääkida. Tegin tol ajal ka kindlustuse, sest tundus kuidagi veider, et endal ei ole, kuid teistele räägin, miks see on oluline. Olin siis 22aastane, otse ülikoolist tulnud ning väga ei mõelnud, et mul elukindlustusest niipea mingit tolku võiks olla. Peamiselt huvitas mind selle juures traumakaitse, aga seda pole mul kordagi vaja läinud.

Kui hakkasime paar aastat tagasi maja ehitama, siis koos laenuga tegime ka laenukindlustuse. Mäletan, et ka siis arutasime lisana elu kindlustamise võimalusi. Pangast mitu korda helistati ja ma kogu aeg lükkasin seda aega edasi. See tundus tüütu. Aga olen südamest tänulik, et see inimene, kes meiega tegeles, ikkagi ei jätnud jonni ning tüütas mind nii kaua, kuni selle sõlmisime. Nii et sellegi lepingu tegin mitte liiga põhjalikult süvenedes.

Lepingu sõlmisin veidi vähem kui aasta enne vähidiagnoosi ning ega ma ka pärast diagnoosi saamist ei osanud mõelda, et sellest mulle midagi elusana kasu võiks olla. Alles pool aastat hiljem sain teiste patsientidega rääkides teada, et mõnede kindlustuspakkujate lepingud on seotud ka näiteks töövõime kaotamise või otseselt vähidiagnoosiga. Ja mul vedas, et olin sellise lepingu sõlminud. Kuigi ma ei suutnud lõpuni uskuda, et selle kindlustushüvitise saan. Aga sain.

Hüvitati pool laenukohustusest ning tehti ka rahaline väljamakse, mis võimaldas võtta aja maha ja kohaneda uue reaalsusega. Olen enam kui kindel, et ka Onkoloogikat poleks selleta sündinud, sest pikale haiguslehele jäämine ja lõpuks palgatöölt ära tulemine poleks kõne alla tulnud. Tänu kindlustusele oli see võimalik ning usun, et see on andnud mulle võimaluse kujundada oma elu ümber nii, et saan keskenduda tervisele, perele ja tähendusrikkale eneseteostusele.

Eesti Kindlustusseltside Liit juhib oktoobris kampaaniaga „Elukindlustus pole kallis. Sinu pere on.“ tähelepanu just elukindlustuse olulisusele ning toob välja levinud kindlustusega seotud müüdid. Alates elukindlustuse hinnast ning lõpetades väitega, et kindlustusjuhtumi korral ei maksta raha välja. Seega oled müüdimurdja – makstakse küll välja. Ja mitte ainult surma korral sinu lähedastele, vaid abi saad ka ise.

Ikka makstakse, kui kindlustuslepingu tingimused on vastavuses tekkinud olukorraga. Võtmekoht ju ongi juba lepingu sõlmimise ajal veenduda, millistel juhtudel kaitse kehtib. Ja eks minu näitel oli see jälle hea õnn, et mul oli leping, mis mu olukorraga sobitus, sest ega ma ise ka just liiga palju ei süvenenud, mis lepingu toona sõlmisin. Tervena lihtsalt ei oska end nendesse olukordadesse ette kujutada. Ja lõpuni kõigeks valmis olla nii ehk naa ei saa.

Kui mulle oleks riiklikult määratud näiteks osaline, mitte 100% töövõimetus, siis poleks sellest lepingust minu eluajal kasu olnud. Igal juhul tasub tingimustesse päriselt süveneda ja ka kindlustusandjaga nõu pidada. Sageli ei võeta selleks aega ning hiljem süüdistatakse kindlustusettevõtet, kui leping ei vasta ootustele.

Vaadates tagasi, siis kas teeksid praegu midagi teisiti? On sul soovitusi?

Meil oli selline hästi klassikaline mõtlemine tõenäoliselt, et kuna mehega kahepeale võtsime laenu, siis temal oli 50% laenusummast kaitstud ja minul teine 50%, kokku kattis see siis kogu laenusumma. Tundus hästi loogiline. Võib-olla see on koht, kus võinuks natuke sügavamalt mõelda, et mõlemal juhul pidanuks olema 100% laenukaitse peal. Siis praegu ju tegelikult poleks üldse laenukohustust. 

Swedbanki hiljutisest elukindlustuse uuringust tuli välja, et inimesed ei seosta pikaajalist töövõimetust haigustega. Pikem arvatakse, et see tuleb traumadest. Miks on teadlikkus suhteliselt vähene?

Kui mõtlen tagasi enda olukorrale või räägin kellegagi, siis tuleb paljudele suure üllatusena, et elukindlustuse väljamakse saab ka juba siis, kui on vähemalt aastaks määratud 100% töövõimetus.

Tegelikult määratakse töövõimetust ka vaimse tervise probleemide pärast. Kui palju on noorte seas läbipõlemist, depressiooni ja tervisehäireid just vaimse tervise kontekstis? Me justkui ei tule selle pealegi, et ka see võiks laieneda elukindlustuse juhtumite alla.

Ütlen ausalt, mina kujutasin alati selle teemaga tegeledes ette, et üks olukord on surm. Siis makstakse kindlustussumma lähedastele välja. Või siis teise võimalusena, et sa pead haigusjuhtumi korral olema täiesti juurvili kuskil masinate all ja kontaktivõimetu, et kindlustus välja makstaks. Aga see pole tegelikult nii.

Inimeste teadlikkus riiklikest tugiteenustest ja hüvedest nii ootamatute kui ka krooniliste tervisemurede kontekstis on ka üldiselt väga vähene. Kui saad diagnoosi, ei tule keegi sulle töövõimetuse taotlemise võimalusest rääkima. Liiatigi ei tea sa sellest tervena. Praegu saan väga hästi aru, miks on töövõimetuse määramine oluline ja millist tuge see pakub. Küsimus on, kas see on töövõimetus ja töövõimetustoetus, mida tuleks määrata, või peaks see olema hoopis toimetulekutoetus raske diagnoosiga patsientidele. Aga see on juba omaette teema.

Tulles tagasi minu loo juurde, siis jällegi, tänu sellele, et meil kogukonnas patsiendid infot vahetavad, sain teada, et mul on nii riigi kui ka kindlustuse vaates olemas võimalused, mis aitavad finantsiliselt toime tulla ja endale keskenduda.

Vähidiagnooside statistika on üha karmim ja prognoosid tumedad. Ennustatakse, et tulevikus saab kolmest inimesest kaks elu jooksul vähidiagnoosi. See paneb tõsiselt mõtlema.

See on tõesti üsna mõtlemapanev. Seejuures hakkab vähk ju suremuse poolest lähiaastatel mööduma ka südameveresoonkonna haigustest ning on saamas number üks surmapõhjuseks Euroopas.

Aga samas arenevad ka vähiravi, diagnostika ja ennetus. Sestap saab vähist paljudel juhtudel krooniline haigus, millega elatakse aastaid ja ka aastakümneid. Seega peame rääkima ka rohkem elust vähiga ning olema valmis isiklikeks tervisekriisideks, mis ei too kohe kiiret lõppu, vaid jäävad kestma ja esitavad ühes sellega hoopis uusi väljakutseid, mis on sageli just psühhosotsiaalset laadi ning mõjutavad kõiki elu tahke, sealhulgas majanduslikku toimetulekut.

Ma lihtsalt loodan, et kindlustustingimused, töövõime määramised ning kõik sellega seonduv ei muutu seetõttu ka kuidagi rohkem kontrollivaks ja karmimaks. Sest tegelikult on ilmselgelt vaja aega seedimiseks ja asjade sättimiseks, kui oled saanud nii kardinaalselt elu muutva diagnoosi.

Mäletan, et läksin esimese asjana ikkagi tööle tagasi. Et jumala eest säilitada sissetulek ning mitte muutuda tööturul ebarelevantseks. Kartsin, et äkki keegi ei tahagi mind seetõttu varsti kuskil. Muretsesin, mis mu karjäärist saab jne. Esimese hooga püüabki diagnoosi saanud inimene säilitada mingit normaalset elu. Aga olgu see mistahes potentsiaalselt lähitulevikus surmaga lõppev diagnoos, siis on tal vaja seda aega, et mõelda üldse elu üle järele ja uue reaalsusega kohaneda.

Tundub, et pidid muretsema kõige muu pärast kui ootamatu haigusega toimetulek?

Jah. Eks see esimene reaktsioon tihti ongi selline. Minu meelest ühiskonnast tuleb ka signaale, et mine tööle tagasi, proovi mõtted mujale saada, tegele kõige muuga. Aga see on puhtalt minu enda uskumus või kogemus, et tegelikult selle kriisiga toimetulekuks – mis tabab nii diagnoosi saanut kui ka kogu ta perekonda – on tal endal vaja aega, et saada aru, et see teema ongi nüüd temaga kogu ta ülejäänud elu. Seda ei saa lihtsalt ära pakkida, öeldes, et see oli pelgalt üks faas, mis korraks oli ja tuli ning nüüd on kõik täpselt samamoodi nagu enne haigust. Elu muutub diagnoosiga jäädavalt. Ka siis, kui pärast seda tuleb kümneid õnnelikke aastaid. Aga elu ei ole enam endine ning sellega on vaja kohaneda.

Seda aega me endale aga tihti võtta ei saa, sest kuidagi on vaja ju ära elada. Liiatigi, kui oled pereinimene, pole enamasti võimalik kõike kuradile saata ja seljakott seljas ümbermaailmareisile põrutada. On olmemured, peresuhted, teised kriisid ja väljakutsed, mis diagnoosiga ei kao. Selleks et selle kõigega toime tulla, on finantsiline turvatunne ülioluline. Olgu see saavutatud siis kindlustuse, kogutud säästupuhvri või korraliku investeerimisportfelliga. Pelgalt riiklike toetustega pinnal ei püsi.

Miks on vähist rääkimine stigmatiseeritud ja endiselt justkui tabu?

See, kuidas me ühiskonnas vähist räägime, on minu hinnangul paljuski nende stigmade taga. Diagnoosiga kaasneb surmahirm, sest meediast on kuuldud ainult lugusid, kus keegi lahkub või võitleb elu eest ja vajab viimases hädas annetusi. Aga see on vaid üks osa sellest kõigest.

Me peame normaliseerima elu vähiga ja rohkem rääkima sellest, et meie ümber on inimesed, kes elavad vähi kiuste. Et ravi muutub üha tulemuslikumaks. Et diagnoos ei lõpeta elu, ükskõik kui lühike või pikk see elu sealt edasi veel on. Praeguse suhtumisega võetakse inimestelt elu enne, kui on päriselt nende aeg minna, sest nad surutakse ohvri staatusesse, neid haletsetakse, neist eemaldutakse, nendega suheldes kohmetutakse.

Me ei oska teisiti, sest keegi ei räägi meile enne, kui see kriis meid otseselt puudutab, mida vähikogemus tähendab. Me ei tea, mida need inimesed ja pered päriselt läbi elavad ja kuidas on elada diagnoosile vaatamata pikki aastaid. Seepärast ei oska me ka nende läheduses kuidagi käituda, sellest rääkida. Aga seda on võimalik muuta, kui normaliseerime nii elu vähi ja teiste raskete haiguste ning seisunditega kui ka fakti, et surm on elu vältimatu osa.

Kui tulin oma diagnoosiga kapist välja, siis olin väga üllatunud, kui paljud inimesed mu tutvusringkonnas hakkasid mulle kirjutama oma diagnoose ja lugusid. Nad polnud saanud seda kellegagi rääkida või ütlesid, et olen väljaspool nende lähiringi esimene inimene, kellega nad jagavad oma lugu. Sealt sündis ka vajadus luua Onkoloogika kogukond ning anda nendele inimestele ja nende lähedastele hääl ja turvaline ruum, sest vähikriisis ei peaks keegi jääma üksi.

Ma arvan, et sa tabasid küsimusega naelapea pihta – see ongi endiselt stigmatiseeritud teema, millest räägitakse endiselt liiga ühekülgselt. Me peame rääkima elust vähiga, et hirm saaks lahustuda.

Kas see on ka põhjus, miks sa koos kaaslastega vead jõuliselt MTÜ-d Onkoloogika? Et aidata inimestel vähidiagnoosiga ja sellele järgnevate muutustega paremini hakkama saada? Näidata neile, et nad pole üksi?

Meil on Facebookis grupp „Onkoloogika kogukond“, kus on juba üle 3000 liikme. Seal on nii patsiente, lähedasi kui ka tervishoiutöötajaid. Selles grupis on väga lihtne leida inimesi, kellega kogemusi jagada, mingis faasis rääkida ravist ja muust taolisest. Ühel hetkel muutuvad aga relevantseks hoopis filosoofilised küsimused ja vaated elule ning meie keskkonnas saab seda kõike ka anonüümselt arutada.

Korraldame kogukonna sündmusi, et võrgustumist soodustada. Suvel esimest korda toimunud Onkofest tuli ka tervetele inimestele ootamatult ja tundus suisa veider, aga oli kogukonna liikmetele nii vajalik. Seetõttu oli festivali alapealkiri ka „Kohatult kohane“.

Teadlikkuse suurendamine, kaasatus, kuuluvus, patsientide ja lähedaste huvikaitse – kõik see võrsub sellest kogukonnast. On väga tore näha vabanemist, kui nad saavad lõpuks päriselt rääkida sellest, mida läbi elavad. Liiga kaua on oldud üksinda. Ka siis, kui ümber on olnud toetav pere ja sõbrad. Nagu mitu kogukonnaliiget on öelnud – ka võõrad võivad olla omad, sest julgeme olla võõrastega, kel sama tee jalge all, palju avatumad kui lähedastega. Võõrastele ei põhjusta meie sügavaimad hirmud ja emotsioonid nii palju hingevalu kui lähedastele. Nendega on lihtsam filtriteta end tühjaks rääkida ja tunda, et nad tõesti mõistavad iga keharakuga, mida läbi elad.

Nii et inimesed, keda vähikriis puudutab, võivad julgelt teiega ühendust võtta ja ka Onkofest tuleb taas?

Jah, loomulikult. Onkoloogika on kogukonnaprojekt, kuhu on oodatud panustama ja osalema kõik, keda vähikriis puudutab. Loome üha uusi sündmusi ja formaate, et tuua inimesi kokku nii virtuaalses kui ka füüsilises maailmas. Meie väärtusteks on teadlikkus, kaasatus, kuuluvus ja nüüdisaegsus. Sellest lähtudes loome kogukonda, mis aitab inimestel vähile vaatamata elada oma parimat elu ning muutunud reaalsusega toime tulla.

Onkofest tuleb taas 10.–12. juulil 2026. Sel korral Lepanina hotellis Pärnumaal. Sellest saab nädalalõpp täis äratundmist, ilusaid emotsioone, uusi teadmisi ja elumuutvaid kohtumisi. Inimesed on seal päriselt nemad ise, just sellisena, nagu nad päriselt on. Ei ole maske ega pealiskaudsust, on avatus, ausus, haavatavus – ning see on nii pagana ilus!

Kui Kristeli lugu pani ka sind elu kindlustamise peale mõtlema, siis tasub see samm ära teha. Praegu on elukindlustusel sooduskampaania, millega kaasneb terveks aastaks 15% soodsam kindlustuslepingu kuumakse. Vaata lähemalt swedbank.ee/elukindlustus.

Sooduspakkumine kehtib kuni 22.02.2026 sõlmitud uutele lepingutele aastaks. Elukindlustust pakub Swedbank Life Insurance SE. Kindlustusseltside agendina tegutseb Swedbank AS. Tutvu tingimustega aadressil www.swedbank.ee ja vajaduse korral konsulteeri asjatundjaga.