Eesti ettevõtete konkurentsivõime määrab ära meie elatustaseme

Majanduse konkurentsivõime on eelduseks jätkusuutlikule hõive, palkade ja elatustaseme kasvule. Kuigi oma konkurentsivõime eest vastutab iga ettevõte ise, mõjutavad seda paljud tegurid. Kui konkurentsivõimelised on Eesti ettevõtted ning mis seda kõige rohkem mõjutab?

Eelmisel aastal avaldatud IMD rahvusvahelise konkurentsivõime indeksi järgi langes Eesti majanduse üldine konkurentsivõime 64 riigi võrdluses tunamulluselt 22. kohalt 26.-le, sealhulgas meie ettevõtete efektiivsus 22. kohalt 25.-le. Kuigi aastate lõikes on ettevõtete efektiivsuse näitaja kõikunud, on see viimase viie aasta tagasivaates siiski paranenud. Nii on vaid ühe aasta järgi liiga ennatlik teha järeldusi konkurentsivõime muutuse kohta, eriti pikaajalises vaates.

Konkurentsivõime ei sõltu vaid ettevõttest endast

Konkurentsivõimega tegelemine on küll iga ettevõtte enda vastutada, kuid selles ei mängi rolli ainult ettevõte ise. Seda mõjutavad ettevõtluskeskkond, tööjõu kvaliteet ja inimkapital laiemalt, eelarve- ja rahapoliitika, poliitiliste institutsioonide efektiivsus, geograafiline asukoht ja tarneahelad ning veel paljud muud tegurid.

Ettevõtte konkurentsivõime määrab tootlikkus. Mida rohkem käivet ja lisandväärtust suudab ettevõte näiteks ühe töötatud tunni või töötaja kohta luua, seda suurem on tootlikkus. Kahjuks oli aga Eesti tööjõu tootlikkus (ostujõuga korrigeeritud tunnis loodud lisandväärtus püsivhindades) ülemöödunud aastal OECD riikide võrdluses tagumiste hulgas. Konkurentsivõimet mõjutavad ka kaupade tootmise ja teenuste pakkumise kulud. Kui tööjõukulud kasvavad tootlikkusest kiiremini, siis muutub kaup või teenus liiga kalliks ning selle kulupõhine konkurentsivõime võib halveneda.

Samas on tööjõukulud vaid osa ettevõtte kogukuludest. Eelmisel aastal moodustasid tööjõukulud ettevõtete käibest ligi 14%, kuid see oli tegevusalati väga erinev. Kui peamises kaupu eksportivas majandusharus, töötlevas tööstuses oli tööjõukulude osakaal ligi 17%, siis suurimas teenuste eksportijas, kuid ka suurima keskmise palgaga programmeerimises 28% ja ühe madalaima palgaga, kuid tööjõumahukas majutuse tegevusalas 31%. Mõistagi ei loo tööjõu näitajad kõikide tegevusalade tootlikkusest võrreldavat pilti. See on lihtsustus ja sobib rohkem tööjõumahukamatele teenustele, vähem aga näiteks kapitalimahukamale tööstusele.

Tööjõukulude kasv on liiga kiire

Ettevõtte konkurentsivõime oleneb ka ekspordi sihtturgudel toimuvast. Kui võrrelda töötleva tööstuse tööjõu kulu tootlikkuse kohta (ehk tööjõu ühikukulu), siis on see viimase viie aastaga kasvanud Eestis umbes sama palju kui Lätis ja Leedus, kuid rohkem kui Soomes, Rootsis ja Saksamaal. Seega, võrreldes viimati nimetatud kolme riigiga, kuhu suunatakse 40% Eesti päritolu kaupade koguekspordist, on meie tööjõukulu kasvanud tootlikkusest kiiremini, ehk kulupõhine konkurentsivõime on halvenenud.

Miks meil siis on tööjõu tootlikkuse ja tööjõukulude vahel tekkinud käärid? Põhjuseks on see, et hõive on SKP langusele reageerinud liiga aeglaselt, kuna ettevõtted on varem kogutud puhvrite toel saanud tööjõudu hoida. Kui näiteks töötlevas tööstuses vähenes hõivatute arv tublisti aeglasemalt kui käive, siis majanduses tervikuna eelmisel aastal hõive isegi kasvas. Tulemuseks on vähemalt viimase 28 aasta pikim tööjõu tootlikkuse langus, mis viis selle eelmise aasta lõpuks püsivhindades 2018. aasta tasemele ehk enam kui viis aastat tagasi. Kuna palgakasv on Eestis jätkuvalt väga kiire, siis koos hõive kasvuga on ka tööjõukulu suurenenud.

Võrdluseks, 2008.–2009. aasta tugevale majanduslangusele reageeris tööturg kiiresti: töötuse määr tõusis ja hõive vähenes järsult, kuid sellel oli ka oluliselt väiksem mõju tootlikkusele. Tööturg ei ole viimastel aastatel vastupidav olnud ainuüksi Eestis, vaid ka mujal. Näiteks euroala töötuse määr (6,5%) on nõrgale majandusele vaatamata praegu ajalooliselt madalaim.

Eestist eksporditud teenused on turuosa kasvatanud

Konkurentsivõime määrab ära, kas ettevõtted suudavad välisturul oma kaupu ja teenuseid müüa ning veel parem, nende osakaalu suurendada. Samuti tähendab see koduturul toime tulemist imporditud kaupade ja teenuste konkurentsiga.  

Eesti eksportis eelmisel aastal ligi kolmveerandi oma kaupadest ja teenustest Euroopa Liidu (EL) riikidesse. Kui Eestist eksporditud kaupade osakaal on Eurostati andmetel püsinud viimasel kolmel aastal EL-i kaupade koguimpordis üsna stabiilne, siis teenuste osatähtsus on tõusnud. Eesti teenuste ekspordi osakaalu kasv EL-i turul viitab paremale nõudlusele ja teenuste tugevamale konkurentsivõimele. Kuigi Eestist eksporditud kaupade osakaal ei ole EL-i turul viimastel aastatel oluliselt muutunud, siis võrreldes pandeemiaeelse ajaga on see kõrgem. Samas on Eesti ekspordi osakaal EL-i koguimpordis väga väike (0,25%) ja muutused, eriti kaupade ekspordi juures, on olnud tagasihoidlikud.

Kui vaadata maailmaturgu tervikuna, siis on Rahvusvahelise Valuutafondi andmetel Eestist eksporditud kaupade osakaal seal viimasel paaril aastal siiski vähenenud. See ei ole küll peamine turuosa vähenemise põhjus, kuid konkurentsi maailmaturul mõjutab paraku üha rohkem protektsionismi suurenemine, kus osa riikide jõuline ettevõtete subsideerimine halvendab Eesti ekspordisektori kasvuvõimalusi.

Rohkem raha innovatsiooni!

Nii selle kui ka eelmise aasta Swedbanki tööstusuuringu andmetel peavad Eesti tööstusettevõtted konkurentsivõime parandamist kõige olulisemaks tegevuseks. Ettevõtete tootlikkuse suurendamine ei tähenda ainult põhivarainvesteeringuid (seadmetesse, transpordivahenditesse, arvutititesse ja arvutisüsteemidesse jms), vaid ka ettevõtete juhtimise ja organisatsioonikultuuri nüüdisajastamist ning töötajate täiendkoolitamist. Üha olulisemaks on muutunud innovatsioon ehk kaupade ja teenuste arendus. Viimaste, 2022. aastal avaldatud andmete järgi kulutasid Eesti ettevõtted teadus- ja arendustegevusele vaid 1% SKP-st, mis jäi alla Euroopa Liidu keskmisele (1,5%). Võrdluseks, Soomes suunasid ettevõtted teadus- ja arendustegevusse 2% ja Rootsis 2,5% SKP-st. Kulude tõus ja konkurentsikeskkonna karmistumine sunnivad ettevõtteid otsima lahendusi, mis aitavad neil efektiivsemaks muutuda.

Kõlab küll klišeena, et ettevõtete efektiivsust ja konkurentsivõimet aitab parandada digitehnoloogiate suurem kasutamine, kuid Eestis on jätkuvalt liiga vähe ettevõtteid, kes seda teevad. Viimased andmed on küll 2021. aasta kohta, kuid siis paigutusid Eesti ettevõtted Euroopa Liidu riikide võrdluses digitehnoloogiate kasutamises keskmisest positsioonist allapoole. Esikolmikusse kuulusid Soome, Rootsi ja Taani, mille ettevõtete efektiivsus on IMD konkurentsivõime indeksi järgi kõrge. Nende riikide ettevõtted kulutasid ka palju teadus- ja arendustegevusele. Kuigi Eesti kohta on kujunenud kuvand kui arenenud digiriigist, siis käib see peamiselt riigi ja riigiteenuste kohta, kuid keskmisel ettevõttel on ruumi arenguks veel palju.