Õppimisele „jah“, aga kuidas?

Kas tuleb tuttav ette olukord, kus

• klassijuhataja ütleb, et nüüd on küll viimane aeg end kokku võtta ja ÕPPIMA hakata;
• vanemad kodus tuletavad meelde, et „sinu ainus kohustus on ju ÕPPIDA“;
• matemaatikaõpetaja vihjab iga tunni lõpus, et valemid on vaja selgeks ÕPPIDA;
• sõber teatab, et pole veel jõudnud homseks tööks ÕPPIMA hakata.

Õppida, õppida, õppida… Muidugi on õppimine loomulik elu ja arengu osa, aga kuidas õppida teadlikult ehk siis nii, et sellest on päriselt kasu?

Koolijuhi ja lapsevanemana julgen arvata, et sobiva õppimistaktika või -strateegia valimine algab õppimise eesmärgist ja teadvustamisest, MIKS mul seda on vaja. See omakorda võimaldab valida sobiva õppimistee, sest oled teadlik, kui kauaks õpitut on vaja salvestada ehk siis kas teadmine peaks säilima lühiajalises või pikaajalises mälus. Õpetajad võivad seda lugedes nüüd ilmselt juukseid kitkuda, sest „kõike on ju vaja teada elupäevade lõpuni“. Kahjuks või õnneks see nii enam pole ning kasulikum on hakata koolides ja õppekavades mõtlema sellele, millise väärtusega on üleüldse meeldejätmine, selgeks õppimine ja pähetuupimine digiajastul.

Mida siis teha, kui oled otsustanud, et tahad teadmised salvestada pikaajaliselt?

Esmalt loo ennast toetav ÕPPIMISKESKKOND. See tähendab töölaua puhastamist nii otseses kui ka kaudses mõttes. Tee korda end ümbritsev tuba või diivaninurk või laud, et liigsed asjad ei tuleks tähelepanu häirima ega keskendumist segama. Eriti oluline on eemaldada digisegajad, mis kutsuvad aeg-ajalt kontrollima, kas maailm on veel alles ja ega sõber ole kirjutanud. Püüa puhastada ka töömälu, muidu pole selles ruumi uute taipamiste jaoks.

Seejärel alusta KAEVAMIST enda sees. Püüa mõelda teemale, mida õppima hakkad, ja meenutada kõike, mida oled kuulnud või loengust/tunnist mäletad. (Ja täitsa normaalne on, kui sa midagi ei mäleta, sest siis vähemalt tead, et sa midagi ei mäleta, lepid sellega ning alustad innukalt!) Kaasa ka kodused või mõni sõber: uuri, mida nemad sellest mäletavad. Nõnda tekitad endale põnevust selle kaudu, et saad hiljem ise süvenedes äratundmiskohti leida ja nendega teemasid üle rääkida.

Vanematele siin ehk vihjeks: kui laps või noor mainib, mis teemasse ta süvenema peab, jaga temaga oma seoseid või mälestusi, kuidas seda õppisid. Või kui sul seost pole, uudishimutse hiljem: „No mis on see üks asi, mida mina vanemana selle kohta võiksin teada?“

Luba endale UNUSTAMIST õppimise vahel. Ükskõik, kas oled võtnud aega õppimiseks vaid ühel õhtul või jaganud õppimise mitme päeva peale – lase õpitul vahepeal rahus ununeda ning alusta uut sessiooni taas oma mälust ammutamisega. Ära mine närvi, kui mõni asi ei meenu, sest sa saad selle üle õppida ja nii salvestab su mälu selle üle korratud teadmise veel tugevamalt.

Korralda endale õppimise HAJUTAMINE. Jaga suuremad teemad mitme päeva või tegelikkuses mitme õhtu peale või kui õpid ühe õhtu jooksul, siis eri hetkede peale. Katsetuseks proovi näiteks, kuidas tunduks 20 minutit õppimist-harjutamist, 10 minutit jalutuskäiku, 30 minutit kaevamist ehk meenutamist ja taas õppimist, tunnine trenn ja 20 minutit õppimist. Leia oma rütm!

Rikasta õppimist UUDSETE olukordadega. Muuda kohta, kus õpid (näiteks nii õues kui ka toas); teemade käsitlemise järjekorda (tekitades endale natuke ebamugavust); õppimise viisi (näiteks proovi kirjutada, lugeda, joonistada, loo mällu seosepilte ja kindlasti testi ennast). Nii aitad oma ajul luua seoseid ja hiljem õpitut meenutada.

Viimaks julgustan muutma oma suhtumist õppimisse: püüa mõelda, et see on üks sinu elu hobidest või huvitegevustest, mida sa lihtsalt pole saanud ise valida. Küll aga määrab sinu suhtumise valik selle, kas õppimine on sinu jaoks meeldiv, milline on mälujälje sügavus ja kui edukas selles oled. Õhinal õppimist!

Marjeta Venno on Tartu Erakooli (TERA) koolijuht, kes oli 2024. aastal haridusjuhtide programmis praktikal Swedbankis.