Koolijuht Ardi Paul räägib, mis seis on rahatarkusega koolides
Märts on rahatarkuse kuu. Kuidas aga on lood rahatarkusega koolides? Seda on meil ideaalne võimalus uurida Nõmme Põhikooli koolijuhilt Ardi Paulilt, kes on praegu Swedbankis koolijuhtide praktikaprogrammi raames praktikal.
Uurisime Ardilt, kui hästi oskavad noored rahaga ümber käia ja kas nad mõtlevad ka raha säästmisele? Kui palju üldse õpetatakse koolides rahatarkust ning kas ja mida saaks teha veel paremaks?
Ardi, palun räägi põgusalt enda kogemusest koolijuhina.
Ma olen vist üle poole oma elust koolis olnud – ca 25 aastat võib arvestada. Ja poole sellest olen olnud koolijuht, nüüd saab Nõmme Põhikoolis juba 15 aastat. Lisaks olen varasemalt andnud ka ühiskonnaõpetuse tunde 9. klassile.
Milline on Sinu arvamus – kas täna on rahatarkus piisavalt õppekavades sees?
Tead, juba ühiskonnaõpetus haakub rahatarkuse teemaga. Seal puudutatakse majandust, riigieelarvet ja pere-eelarvet. Kõik need teemad on üsna praktilisel moel sees.
Kuid eks kõik algab ikka põhikooli esimeses astmes (1.-3. klass), kus nii matemaatikas kui ka terviseõpetuse/koduloo aines on rahadega toimetulek teemana olemas. Seejärel võetakse 6. klassi inimeseõpetuses samuti majandamise ja kodurahanduse teemad läbi. Eks spiraali mööda see õppimine koguaeg käib. Kõrvuti nende ainetega muidugi jooksevad alati matemaatika, mida proovitakse järjest enam reaalse eluga integreerida.
Sinu jutu järgi tundub, et koolides on rahatarkuse õpetamisega küll hästi.
Ma julgen öelda, et nii palju kui mina ühiskonnaõpetust õpetanud olen, siis on need teemad sees olnud. Üks osa on näiteks isegi pere-eelarvestamine, kus õpilastel on vaja vanematega koostöös uurida ja kirja panna, kui palju peres mingi asja jaoks raha kulub, väga praktiline ülesanne!
Nõmme Põhikoolis on juures ka liikumine Junior Achievement. Nende programmid on sisuliselt matemaatikaga integreeritud majandus. Need on küll vabaainena, kuid seal õpetatakse eelarvestamist, pere-eelarvestamist, linna-eelarvestamist, ka pankade temaatika on seal kindlasti sees. Programm annab võimaluse kutsuda ka külalisi. Need tunnid on regulaarselt üks kord nädalas 1.-9. klassini. Gümnaasiumiastmes saab tegeleda ka õpilasettevõtlusega.
Ning muidugi ei saa jätta mainimata ka PISA testi. See test uurib õpilaste teadmisi kolmes valdkonnas – loodusteadused, matemaatika ja funktsionaalne lugemine. Need on seal väga praktilised ülesanded, puudutavad nt investeerimist või lennupiletite ostmist. Tulemus on see, et kõik need elulised küsimused – meie lapsed tulevad nendega ideaalselt ehk maailmas kõige paremini toime. See on uhke värk!
Tundub, et vähemalt teoreetiliselt teavad õpilased rahaga ümber käimisest päris palju. Neile on loodud võimalused teadmiste omandamiseks. Aga mis sa arvad, kuidas on reaalse käitumisega?
Selle kohta ma ütleksin – kuidas kodu ees, nõnda lapsed järgi. Pean tõdema, et rahast ei taha lapsed palju rääkida. Lapsi on kodus õpetatud, et rahateemadel pole vaja rääkida – tegemist on justkui isiklike andmetega, et palju mul raha on ja mida ma sellega teen. Parem ongi, kui keegi ei tea! Ega kodus täiskasvanud vist ka omavahel räägi, mis kellegi palganumber on. Aga seda ma usun küll, et lapsed teavad, mille jaoks nende kodudes-peredes raha kogutakse või kulutatakse.
Nii et lapsed mõistavad seda, et raha ei kasva puu otsas, piltlikult öeldes?
Lapsed on koolis 6-7 tundi päevas. 18 tundi on nad kuskil mujal – kodus, huviringides jne. Nad näevad, kuidas isad-emad on tööl ja loomulikult on see teadvustatud, et tööl käimine on see, mis toob leiva lauale. Kodud on väärtuste kasvatajad igal juhul. Ma arvan, et lastele jõuab väga hästi kohale see, et vanemate töölkäimise tõttu saab ka laps ise endale teatud asju lubada.
Väga huvitav on olnud kuulata seda, kui lapsed räägivad, kust nemad taskuraha saavad. See on neil väga hästi teada! Kes saab iga kuu 50€, kes 100€, kes saab vanaemalt, kes saab prügikasti väljaviimise või pudelite äraviimise eest. Ja siis on veel igasugu kärgpere mudelid. Seda on päris tore kuulata, tegelikult. Ja siis kulude pool – palju sellist kõrvalepanemist pole näha, kui ehk ainult siis, kui on ikka väga suur eesmärk.
Kui Sa saaksid ise mingeid tunde või teemasid õppekavasse juurde lisada, mis seostuvad raha, majanduse või finantskirjaoskusega – kas ja mida lisaksid?
Õppekava on juba praegu üsna ökonoomne, sinna juurde midagi suurt ei ole panna.
Kui see võimalus oleks, siis ehk mingi õppekavavälise ringina – nt pangaring, raharing, investeerimise ring – kus saavad osaleda need, kes armastavad numbreid. Paraku aga kõik ei taha teada numbritest ja ei hakka ka huvituma. Sama ka poliitikaga – Riigikogus külas käies näeme, kuidas veerand õpilastest kuulab huviga, aga ülejäänud kuulavad küll ära, aga tõenäoliselt unustavad.
Samas leian, et lastele tuleb rääkida ka kõikidest ohtudest, mis rahaga seostuvad – näiteks petuskeemid – aga lapsi ei tohi ära hirmutada. Ei tohi nii jätta muljet, et rahamaailm on paha ja palgapäeval tuleb kõik raha välja võtta ja kuhugi ära panna.
Kas lapsed saavad üldse aru, mis asjad on petuskeemid? Või muud ohud?
Näiteks kiirlaenu mõistet teatakse hästi. Selle „piiks-piiks ja raha tuleb“ teema osas teatakse, et tegemist on millegi pigem ohtlikuga. Ka näiteks krediitkaartide ja võlgu võtmise teema ohtlikkus on võimalik 9. klassi nooretele ära seletada. Aga investeerimispettustest on lastele vara rääkida.
Minuvanused räägivad, et koolis puudutati küll maksude teemat, aga tol hetkel päris lõpuni sellest aru ei saanud. Ühel hetkel lähed tööle ja mõistad, et Sinu palgast makstakse sotsiaalmaksu… ja mis asi see tuludeklaratsioon veel on?!
Ma julgen öelda seda – enne, kui ise tööjõuturule ei sisene, siis lõpuni aru ei saagi. Kui inimesel õnnestub juba gümnaasiumis natukene tööd teha ja kui siis küsitakse, et kas soovid palka sularahas või kontole, siis hakkab inimene alles uurima, et mis see tähendab, kas sel on mingit vahet.
Aga kui niidad naabri muru ja saad sellest eest sularahas tasu, siis paraku ei huvita sind ilmselt mitte üks gramm, kas selle pealt läheb midagi sinu pensionisse või Haigekassale. Kindlasti me sellest tundides ka räägime, et kust maksud tulevad ja mille jaoks nad on, miks tuleb maksta sotsiaalmaksu ja mitte võtta ümbrikupalka. Aga alati ikka jääb mingi protsent sularaha liikuma. Eks neid asju ikka ringiratast läbi õppeaja räägitakse.
Tänapäeva noored on järjest enam keskkonnateadlikumad. Kas vastab tõele, et enam ei peeta oluliseks nt nutitelefoni kõige viimase mudeli omamist, vaid pigem mõeldakse keskkonnale ja sellele, mida taolise telefoni tootmine keskkonnale teeb. Kas Sinu kogemus kinnitab seda?
Seekord vastaksin pigem ei. Eks muidugi on koolides ka keskkonna eest võitlejaid ja nemad saavad rahulikult tegutseda. Kuid keskkonna ja tootmisega seoses on samuti oluline, mida kodus räägitakse. Me võime koolis proovida kõike rääkida, veenda, ent lõppude lõpuks on kodusid, kus suhtutakse keskkonnateemadesse tõsisemalt ja kodusid, kus ükskõiksemalt. Ja sealt saab laps kaasa ka oma harjumused, suhtumise.
Kolm soovitust, mida annaksid seoses rahaga, säästmisega?
- Vanasti inimesed ütlesid, et hoia ikka töökohta, see oli väga tähtis. Et kõik head asjad algavad siis, kui teed oma tööd hästi. Täpselt sama ilmselt ütleksin!
- Kindlasti on tänapäeval pankadel väga oluline osa selles, et oma unistusi ellu viia. Laen on küll võõra oma, aga tänapäeval väga palju asju, mille saad panga abiga saad teoks teha. Seda ilmselt ütleksin.
- Ettevõtjaks hakkamine – ka ise hiljuti hakkasin. Ka seda võiks soovitada. Tänapäeval ju ettevõtte asutamine imelihtsaks tehtud ja kui on ka häid ideid ja mõtteid, siis miks mitte!
