Rikkaks kiiresti või kindlasti!?

Minu investeerimisteekond algas 2020. aastal, kui ma olin 16-aastane ning olin stardikapitaliks kogunud 1000 eurot suvetöödest ja sünnipäevarahast. Mul ei olnud ühtegi suurt eesmärki, miks ma üldse tahan aktsiaid osta. See tundus lihtsalt äge ja põnev asi, millega mu vanemad ja mõned sõbrad juba tegelesid. Seepärast palusin oma isa, et ta avaks mulle väärtpaberikonto ja teeks volituse, et saaksin hakata iseseisvalt oma raha paigutama.

Esimeseks ostutehinguks kujunes mu praeguse tööandja Swedbanki aktsia, mis oli sel hetkel tõmmatud rahapesuskandaali ja aktsiahind oli langenud tippudest üle 50%. Samas ettevõtte äritegevuses ei muutunud selle tagajärjel praktiliselt midagi, seega tundus see hea koht turule sisenemiseks. Mul vedas, sest turg hakkas peagi taastuma ja Swedbanki aktsia tõusma. Muidugi algaja investorina rapsides realiseerisin kasumi kohe pärast 30% tõusu. Tagantjärele tarkusena, kui oleksin seda aktsiat praeguseni hoidnud, oleksin oma positsiooni rohkem kui duubeldanud.

IPO-d ja spekuleerimine

Aastal 2021 saabus Tallinna börsile nn ipodroom, kus start-up`id hakkasid oma aktsiaid avalike pakkumiste kaudu börsile viima. Vaja oli ainult, et Äripäevas ilmuks artikkel, et tulemas on jälle uus IPO, ja kõik jaeinvestorid jooksid tormi, et aktsiaid märkida. Muidugi ei jäänud ka mina kõrvaltvaataja rolli, vaid esitasin usinalt märkimiskorraldusi. Näiteks Bercman Technologiesi emissioonilt sain osta aktsiaid 3,4 € eest ja müüa neid 13€ hinnaga. Ilmselgelt ei olnud tegemist investeerimise, vaid pesuehtsa spekuleerimisega, kuid mis seal salata, kasum oli magus ja ahnus minu sees uute kiirete kasumite järele hakkas aina kasvama.

Aastal 2022 otsustasin liikuda spekuleerimisega Tallinnast edasi New Yorki, kus oli toona eduka börsidebüüdi teinud elektriautotootja Lucid Motors, kelle aktsiad saabusid börsile läbi SPAC-i 10$ pealt ja liikusid kiiresti 50$ juurde. Nägin, et turule on lisandumas sarnase profiiliga elektriautofirma Polestar, kelle aktsiat sain enda arvates osta “odavalt” 12$ eest ja uskusin, et küll ta peab ka sinna 50$ juurde tõusma.

Samal ajal olid makropildis toimunud muutused ja FED asus tõstma intressimäärasid. Polestar hakkas langema, kuid mõtlesin endiselt, et küll ta üks hetk jälle tõuseb. Minu kurvastuseks seda hetke kunagi ei saabunud ja Polestarile fundamentaalanalüüsi tehes otsustasin aktsia 3,8$ eest maha müüa. Kaotasin 68% investeeritud rahast ja nagu öeldakse, mis kiirelt tulnud, see kiirelt läinud, kuid tagantjärele võin olla õnnelik, sest täna maksab Polestari aktsia alla 1$.

Vigadest õppimine

Aastal 2023, pärast suurt kaotust Polestariga tundsin ennast maailma kõige rumalama inimesena ning tahtsin elu eest põgeneda investeerimismaailmast. Samas sain aru, et see oleks allaandmine ja oma unistustest loobumine, misjärel otsustasin ikkagi edasi rühkida. Oma käitumist hiljem lahates jõudsin järeldusele, et minu vead tekkisid strateegia puudumisest. Ma olin justkui tuulelipp, kes pendeldas erinevate ideede vahel.

Analüüsides aktsiaturgude käitumist viimase saja aasta jooksul sain teada, et USA turu keskmine tootlus on olnud umbes 10% aastas. Sellest järeldasin, et spekuleerides rikkaks saamine on ebatõenäoline ja investeeringud, mis pakuvad pikaajaliselt üle 15% aastatootlust on kas väga riskantsed või scam. Leppisin endaga kokku, et minu strateegia ei ole saada rikkaks kiiresti, vaid kindlasti. Minu tootlusootus on 12%. See tähendab, et mul on vaja lüüa USA turgu. Siiski usun, et see on tehtav, ja eesmärgid peavadki olema ambitsioonikad, et tekiks päriselt motivatsioon areneda.

Minu strateegia ja eesmärgid

Praeguseks olen lahti mõtestanud, miks ma üldse investeerin. Mu eesmärk on vabadus – vabadus valida, mis tööd teen, kus elan või kuhu reisin. Eesmärk on kasvatada mitme miljoni eurone portfell, mis toodab kuus kümneid tuhandeid intressi- ja dividenditulu ning see, annab vabaduse tegeleda mind sütitavate asjadega.

Teekonna jälgimiseks arvutan korra kuus Excelis ja Portfellow’s oma varade netoväärtust ja portfellitootlust. Olulisemaks pean netoväärtuse kasvu, sest praegu olen portfelli üles ehitamise faasis, kus varade mahtu on lihtsam kasvatada teenides suuremat sissetulekut. Samas, mida suuremaks portfell kasvab, seda rohkem rahalist tulu hakkab iga protsent portfelli kasvutooma.

Ma olen investeerinud peamiselt aktsiatesse ja võlakirjadesse, lisaks on mul mõned fondid. Aktsiaid meeldib mulle valida nn vihatud sektoritest, kuhu vähesed investeerivad. See muudab väärtussuhtarvud nagu P/E madalaks. Näiteks samal ajal, kui kõik vaatavad USA tehnoloogia poole, võib leida vihatud seisust kodubörsi aktsiaid ja kinnisvaraettevõtteid. Kõige olulisema finantsnäitajana vaatan omakapitali tootlust (ROE), sest selle abil saab võrrelda iga maailma ettevõtet ja mõista, kui efektiivselt suudetakse aktsionäride vara tööle panna. Võlakirjade puhul analüüsin, kas ettevõte suudab oma kohustusi teenindada ja kas ärimudel on jätkusuutlik.

Kas portfell töötab minu jaoks või mina tema jaoks?

Aeg-ajalt tasub endale meenutada, et portfelli eesmärk ei ole panna meid hommikust õhtuni aktsiagraafikuid vahtima, vaid vabastada aega, et saaksime teha seda, mida päriselt tahame. Nelja aasta jooksul olen õppinud, et pidev tõmblemine investeerimises edu ei too ja portfell suudab iseseisvalt ka kenasti hakkama saada, kui valida sinna kvaliteetsed ettevõtted. Kõrvale tuleb jätta arutu õhin ning rikkaks saada kindlasti, mitte kiiresti!

Esitatud teave on informatiivne, tegemist ei ole investeerimissoovitusega ega kutsega osta või müüa väärtpabereid või teha muid tehinguid.

Siim Viilukas on Swedbanki privaatpanganduse praktikant, kes õpib Stockholmi Kõrgemas Majanduskoolis Riias majanduse ja ärijuhtimise erialal.