Reguleerimistuhin ja võltsturvalisus

Eesti majandusel läheb hästi. Praegune heaolu kasv on jätkusuutlikum kui 10–12 aasta tagune. Meie tööstus ja eksport on mitu aastat stabiilselt kasvanud, tuginedes ekspordipartnerite heale käekäigule. Kasvavad ka palgad ja tööhõive – statistikaamet teavitab, et eestlased teenivad rohkem kui kunagi varem. Samas jätkame järjekindlalt vastandumist ja näpuga näitamist. Väga reljeefselt joonistub see välja tänavuse valimiskampaania foonil.

Jättes kõrvale poliitika, mille pärisosa konfliktide sõnastamine vast ongi, annab avalikus kõneruumis ka muidu tooni üsna negatiivne lärmakas vähemus. Küll on meil liiga palju kahjumlikke või ülemäära uuendusmeelseid iduettevõtteid. Siis on meil inimesed, kes tahavad ehitada kolme Balti riiki läbivat raudteed. Lõppeks on meil veel inimesed, kes tahavad rajada palju uusi töökohti andvat tehast!

Sõnaga, meil on hulk asjatundjaid, kes tahaksid lihtsalt teha rahulikult oma tööd. Meil on palju põhimõttekindlaid inimesi eri eluvaldkondadest, kes püüavad ju tegelikult kogu Eesti huvides oma asja edasi teha.

Tänu just nendele tegusatele inimestele liigub elu edasi ja kasvab Eesti majandus. Küll aga kaotame need inimesed avalikust ruumist, sest mittekonstruktiivsete kriitikutega oma ajast lugupidav ettevõtlik inimene dialoogi ei pea. Poliitikutel pole demokraatia tingimustes nende konfliktidega kaasaminekust küll pääsu, kuid ülejäänud tõmbuvad väiksematesse juturingidesse ja seltskondadesse.

Samal ajal häirib neist tegusatest inimestest paljusid ka pärmitainana kerkiv bürokraatia. Ettevõtlik inimene elab maailmas, kus igasuguste kohalike, regionaalsete ja globaalsete seadusandlike nõudmiste hulk aina kasvab. 1. juulist 2017 jõustus Eesti Vabariigis 200 uut õigusakti.

Samas riigireform kulgeb, ehkki teosammul. Loodan väga, et meie riigiaparaadi efektiivsem töö ja ettevõtete ning riigi suhete hõlbustamine tõusevad enam päevakorda. Ma ei tahaks elada riigis, kus kaubanduskeskuste parkimiskohtade laius on riiklikult reguleeritud koos selle juurde käiva järelevalve ning sanktsioonidega. Julgustame ja toetame kõiki neid, kes riigireformi elus hoidmise nimel pingutavad. Eesti ettevõtjad hoiavad pöialt nii kõvasti, kui jaksavad.

Muidugi tuleb tunnistada, et meie pingutustest hoolimata on ka pankadel siin arenguruumi. Pangandussektor teeb iga päev tööd oma protsesside ja paberimajandusega, et klient saaks kiiresti sisulise vastuse ja peaks vähem panga vahet jooksma. Ent arvestatav osa meie halduskoormusest tuleneb riiklikest või rahvusvahelistest regulatsioonidest ning pangandusele kehtestatud nõuetest, mis püüavad sageli kas tarbijat kaitsta või majanduskasvu ergutada.

Regulatsioonidega kellegi kaitsmine pole mitte ainult väheväärtuslik, vaid otseselt väär, kuna tekitame endale illusiooni võltskindlusest. Kasvav bürokraatia ja aina uued seadused loovad mulje, et oleme ühiskonna liikmetena kaitstud väliste ohtude eest.

Aga milliste? Seadusandja ja valitsus püüavad ühelt poolt avada turge ja edendada majanduskasvu, teiselt poolt aga kaitsta tarbijat. Nii liigutakse ühest äärmusest teise ja luuakse aina uusi reegleid, mis kohati töötavad üksteisele vastu.

Muu hulgas sunnib bürokraatia ka panku luubiga oma klientide tegemisi uurima ning esitama üha isiklikumaid ja põhjalikumaid küsimusi. Samas imestatakse, miks ei ole pangad nõus avama kontosid ettevõtjaile kolmandatest riikidest, keda nad pole kunagi näinud ning kellel pole Eestis äritegevust.

Paraku oleme ühiskonnana jõudnud sinna, kus üldine enesekesksus ja tegusate inimeste raamidesse surumine ühes reeglite rägastikuga hakkab meid uinutama.

Regulatsioonidega loome justkui üht suurt mängu, kus kõik käib reeglite järgi, mis peaksid meid ebameeldivuste eest kaitsma. Samas on kõik päris võrgustikud alates rakust ja lõpetades internetiga komplekssüsteemid. See tähendab ühemõtteliselt seda, et mis tahes üksik otsus või riski võtmine võib kaasa tuua etteaimamatuid tagajärgi ja meid ka finantsilises mõttes hävitada.

Või vastupidi, tuua kaasa suurt tulu. Sõltumata reeglitest, olgu neid siis kui palju tahes. Nii reguleeribki riik tegelikult tavaolukordi ja mõistlike inimeste igapäevast tegevust, enamik suure mõjuga ettenägematuid riske jääb aga regulatsioonide mõjualast välja.

Reaalses elus ei ole riskid kahjuks mängujuhendisse kirja pandud. Tegelikult tuleb pauk üldjuhul sealt, kust keegi ei oska seda oodata. Kes oleks näiteks kolm aastat tagasi osanud arvata, et aastal 2017 ei saa enamikus Eesti pankadest teha dollarimakseid, kuna Eestist on ühtäkki saanud kõrgendatud rahapesuriskiga piirkond? Madala tõenäosusega, ent suure mõjuga riskide vastu ei saa keegi end kaitsta.

Sellepärast ei peakski õiguskord olema orienteeritud mitte käskimisele ja keelamisele, vaid toetama normaalsete inimeste tegutsemist mõistlikel tingimustel. Paraku oleme ühiskonnana jõudnud sinna, kus üldine enesekesksus ja tegusate inimeste raamidesse surumine ühes reeglite rägastikuga hakkab meid uinutama.

Meil kipub silme eest kaduma, mis on tegelikult oluline. Unustame, mis on Eesti kui väikese ja paindliku majanduse eelis. Meie väikeriigile omased efektiivsus, kiire otsustamine ja lühike võimudistants on eelised, mitte puudujäägid. Nii tahamegi endast teha suurriikidega sarnase ebaefektiivse ja poliitkorrektse bürokraatia. Selle asemel et oma tugevusi ära kasutada, taandume kaitsekraavi, et vältida kõikmõeldavaid riske. Pahatihti tahame loobuda meile omasest, mis töötab, ja võtta teistelt üle seda, mis ei tööta.

Eesti riigi põhiseadus paneb parima liberaalse traditsiooni järgi rõhu õiguste ja vabaduste kaitsele, mitte uute kohustuste ja reeglite loomisele. Kas meie parvlaevu ja ronge käitav riik tahab aga soodustada vaba tegutsemist avalikus ruumis ja toetada vabast ettevõtlusest ning teaduse ja äri kokkupuutest sündivat praktilist innovatsiooni? Või keskendume riskide maandamisele ja kõige mõeldava reguleerimisele? Kui ühe ettevõtte argipäevas on liiga suurel kohal regulatiivsete riskide maandamine, jäävad neil tegelikud, rahvusvahelise konkurentsi- ja ärikeskkonnariskid tähelepanuta.

Me unustame ajuti selle, et Eestit loovad ja arendavad inimesed, mitte maalapp või tehnoloogia. Tuleb tunnustada kõiki Eesti inimesi, kes on mugavustsoonist välja tulnud ja tegutsevad, mis siis, et vahel on avalik arvamus ebamõistev ja nii riigile kui ka kaaskodanikele tuleb oma mõistlikke kavatsusi liiga sageli tõestada. Eraldi tahaksin öelda aitäh ettevõtjatele, kes ikka veel näevad Eestit oma äri plaanimisel arengukeskusena ega ole oma asjaajamistega jäädavalt piiri taha lahkunud.

Loodan, et võltsturvalisuse unest ärkamiseks ei ole vaja järgmist suurt pauku. Jah, Eesti on väike, aga meil on iga ruutkilomeetri kohta maailmas kõige enam arukaid ja mõistlikke inimesi. Me kõik saame üksteisega suheldes ning omavahelist sidusust tõstes kaasa aidata Eesti kasvamisele ja arenemisele. Probleeme saab lahendada dialoogi ja kokkulepete otsimise kaudu, mitte seaduste ja sunni toel.

Me kõik saame pakkuda oma oskusi ja teadmisi üksteisele ning panna neid tööle ka riigi hüvanguks. Mida rohkem me ühist asja ajame ja erimeelsuste asemel ühisosi otsime, seda parem on meil kõigil Eestis elada.

Artikkel ilumus 26. septembril 2017 Postimehes.