Teaduse tähtsus ja mõju ühiskonnale

„Teadus loob ühiskonnas kõigile sobivaid töökohti“ – just sellise väitega võiks kokku võtta käesolevat esseed. Et aga selle järelduseni jõuda, tuleks alustada veidi kaugemalt.

Majandusteooria algtõed ütlevad, et majanduse väljund sõltub kasutada olevatest ressurssidest. Robert Solow esimene kasvumudel sidus väljundi kasutada oleva kapitali ning tööjõu korrutisega. Terve 20. sajandi teise poole jooksul kasvumudelit täiendati. Majandusteadlased tõid kasvuteguritena sisse ka innovatsiooni ning intellektuaalse kapitali. Kui alguses eeldati, et arengutase ja innovatsioon on määratud väliste teguritega, siis alates 1980-ndatest ja eriti Paul Römeri tööde põhjal on paljud hakatud pooldama nn endogeense kasvu teooriat, kus riigi arengutase sõltub riigisisestest ressurssidest. Üldiselt on tänaseks jõutud arusaamani, et kuna tööjõud ning kapital üldiselt muutuvad ajas aeglaselt, siis majanduse kiiremaks elavdamiseks peaks rõhku panema just innovatsioonile ning uusimate tehnoloogiate rakendamisele.

Samas on aga teada, et sissetulekute jaotus ühiskonnas allub astmeseadusele. See tähendab, et igas ühiskonnas on küllalt suur hulk inimesi, kelle sissetulekud on väikesed ning ükskikud inimesed, kelle sissetulek on suur. See fenomen on tuntud ka kui Pareto jaotus: 80%le inimestest ühiskonnas kuulub 20% väärtusi või et 20% inimestest teenib 80% tulust.

Riik kui kindlustuspoliis keskmisele inimesele

Eesti on väike avatud majandusega rahvusriik, kus iga kodanik on keele ja kultuuri kandja. Kuna meie rahvaarv on väike, siis on igal inimesel võrreldes suurriikidega palju suurem roll keele ja kultuuri edasikandmisel. Seega peaks Eesti majanduskasvu maksimeerimisel kindlasti arvestama paljude lihtsate töökohtadega, mis tagavad inimväärse äraelamise suurele hulgale elanikkonnast. Eesti jätkusuutlikuks arenguks on vajalik, et riik toimiks kui kindlustuspoliis, kus mitte kedagi ei jäeta ilma hariduseta, töökohata või üldise heaoluta sõltumata tema ideedest, veendumustest ja päritolust niikaua, kuni ta on kultuuri ja keele kandja.

Kuidas aga lahendada näiliselt vastuolulist dilemmat: majandusteooria seisukohast oleks vaja panustada innovatsiooni, kuid kultuuri säilimise seisukohalt lihtsatesse töökohtadesse? Selgub, et vastus on õige lihtne: vaja oleks stimuleerida teaduse ja majanduse koostööd.

Iga ettevõtja silmis on teadustöö kasulik vaid siis, kui sinna investeeritud raha kuidagi ettevõtte majanduslikku heaolu kasvataks. Teiste sõnadega, ettevõtjad hindavad teadusinvesteeringuid peamiselt läbi investeeringu tasuvuse.

Samas on teadlaste motivatsioon lahendada globaalselt olulisi probleeme, panustades teadmuse tekkimisse üle väga pika perioodi. Teadlaste motiiv ei ole üldreeglina intellektuaalse omandi kapitaliseerimine. Lähendades riigis paiknevaid teadustöö ning ettevõtluse kompetentse, on võimalik saavutada väärtusahelaid, kus ettevõtjad on võimelised kommertsialiseerima teadlaste saavutatud tulemusi.

Milline on aga riigipoolse rahastamise seisukohalt ülikoolide eesmärk? Kas ülikool peaks olema teadusasutus või vajalike töökäte koolitaja? Arvestades, et ülikoolid peavad samaaegselt tagama nii hariduse ja kultuuri säilimise kui ka kvalifitseeritud tööjõu ettevõtetele, ei saa siingi valida üht või teist äärmust. Majanduse arenguks on oluline koolitada vajalikke spetsialiste ning võimendada innovatsiooni ja tippteadust seal, kus selle alged on juba tekkinud.

Kuidas maksimeerida ettevõtluse ja teaduse ühisosa?

Mitte ainult Eesti, vaid enamus maailma riike on aga liiga väikesed ning ei oma ressursse, et tegeleda absoluutselt kõikide teadus- ega tööstusharudega. Seega oleks lisandväärtuse kontekstis oluline maksimeerida ettevõtluse ning teaduse ühisosa. Seda ei saa aga saavutada poliitikatega vaid ainult läbi vaba konkurentsi. Maailmas on piisavalt kogemust näitamaks, et tsentraalselt planeeritud majandussüsteemid ei ole pikaajaliselt jätkusuutlikud. Samuti on küsitav, kas kunstlikult loodud teadussuunad annavad pikaajaliselt tõeliselt uut kvaliteeti. On loomulik, et teadusrühmad tegelevad just nende suundadega, kus nende loomingul on uuenduspotentsiaali. Tegeletakse valdkondadega, kus neid avaldatakse ja tsiteeritakse.

Globaliseerunud maailmas elades võib asuda seisukohale, et kõik on hästi, kui teadlased suudavad maailmale pakkuda uusi ideid. Nende ideede kommertsialiseerimisega ei pruugi ju tegeleda Eesti ettevõtted, vaid ükskõik kes, üle laia maailma, kes iganes jõuab patentide eest maksta. Samuti mõtlevad ettevõtjad: kui õnnestub piiri tagant hankida uut oskusteavet, siis miks mitte seda kasutada. Ja mida rohkem õnnestub oma toodangut piiri taga müüa, seda kasulikum ongi Eesti majandusele.

Teaduse tähtsus töökohtade loomisel

Siia ei ole peidetud vastuolu. Vastuolu seisneb asjaolus, et Eesti keele ja kultuuri säilimise kontekstis on oluline, et kohalikud ettevõtjad suudaks luua palju lihtsaid töökohti suurele hulgale inimestele, olles samal ajal oma tööstusharus maailma tipus. Seda on aga võimalik saavutada vaid endogeense kasvumudeli läbi, kus kohalikud ettevõtjad kommertsialiseerivad just kohapeal loodud intellektuaalset omandit.

Kui aga Eesti teadlased loovad uut intellektuaalset omandit koos Eesti ettevõtjatega ja Eesti ettevõtjad loovad seeläbi palju lihtsaid töökohti, siis saavutamegi olukorra, kus Eesti teadlased loovad Eesti inimestele töökohti. Teadust ongi vaja lihtsate töökohtade loomiseks!

Essee on avaldatud Eesti Teadusagentuuri poolt välja antud ülevaates “Eesti teadus 2016”. Täismahus kogumiku saad pdf-formaadis alla laadida siit.