Milleks meile hoonete energiamärgised?

Kinnisvarasektori jätkusuutlikkuse teemadest tekitavad viimasel ajal palju diskussiooni energiamärgised, sest Eestis kehtiv märgisesüsteemi metoodika on Euroopas üks rangemaid. Kas need piirväärtused aitavad päriselt kaasa rohe-eesmärkide saavutamisele või hoopis piiravad meie konkurentsivõimet?

Energiamärgise süsteem toetab rohe-eesmärkide saavutamist ja aitab tagada energiatõhusate hoonete ehituse kasvu. Energiamärgis annab infot projekteeritava või olemasoleva hoone energiavajaduse või tegeliku energiatarbimise kohta.

Energiatarbimiseks loetakse hoone kütmisele, jahutamisele, vee soojendamisele, ventilatsioonile, valgustusele ja elektriseadmete kasutamisele minevat kulu. Energiamärgis on dokument, mis näitab, kui palju hoone või selle osa tarbib aastas energiat ning kui suure keskkonnamõjuga energiat tarbib see köetava pinna ruutmeetri kohta. Sellega tõendatakse ka vastavust energiatõhususe miinimumnõuetele.

Energiamärgiste tüübid

Energiamärgiseid on kahte tüüpi. Projekteeritud energiavajaduse kohta antud energiamärgis (ETA) kehtib kaks aastat hoonele kasutusloa andmisest. Seejärel tuleb hoonele väljastada tegeliku tarbimise põhjal koostatud energiamärgis (KEK), mis kehtib kümme aastat. Uue energiamärgise väljastamise järel muutub varasem kehtetuks. ETA põhineb tüüpilisel standardiseeritud kasutusel ja temperatuuril ning KEK tegelikul kasutusel ja tegelikel temperatuuridel.

Paljudes riikides kasutatakse KEK-i koostamiseks arvutuslikke meetodeid, mis võivad suurendada rohepesu riski. Eestis põhineb KEK tegelikel tarbimisandmetel, mis annavad täpsema ülevaate hoone energiatõhususest ja kõrvalkuludest, mille tulemusena on märgis usaldusväärne ning motiveerib hoone omanikku tegema korrektiive ka oma tarbimiskäitumises.

Kuigi märgisel on hoone pikaajalise väärtuse seisukohalt positiivne mõju, kasutatakse Eestis energiamärgist endiselt vähe: elukondlikust kinnisvarast on energiamärgisega 15% ja kommertskinnisvarast vaid 2%. See näitab, et meie turg ei pruugi energiamärgist vajada või puudub selleks stiimul, kuna ei mõisteta märgise väärtust. Aga kas vähene teadlikkus meie hoonefondi tegelikust olukorrast on ühiskonnale kasulik? Kui kinnisvara omanikud ei suuda energiaklassi nõudeid mõistliku hinnaga täita, on nad vähem motiveeritud energiatõhususse investeerima. Selle tagajärjeks on väike energiamärgisega hoonete osakaal, mis ei teeni jätkusuutlikumat majandamist ega tarbijate pikaajalisi huve.

Rangem metoodika muudab hinda

Rangetel piirväärtustel on suur mõju ka kinnisvaraarendusele. Energiamärgise nõuete täitmise mõjul muutub ehitamine kallimaks ja A-energiaklassi saavutamine nõuab lisainvesteeringuid. Kui võrrelda Eesti energiamärgise saavutamise kulusid naaberriikide omadega, on nende vahel suured käärid. Erineva märgiste arvutamise metoodika tõttu on Eestis A-energiaklassi arenduse maksumus 20–30% suurem kui Lätis ja Leedus – meie naaberriigid kasutavad paindlikumaid metoodikaid, mille tõttu on lahendused kulutõhusamad.

Probleem süveneb olemasolevate hoonete märgiste kontekstis, sest nende juures võetakse arvesse hoone tegelikku tarbimist ja kasutust. Mitteeluhoones hindavad kasutajad isiklikku mugavust kõrgelt ning soovivad talvel soojemat ja suvel jahedamat temperatuuri, kui energiamärgisest tulenev standardkasutus ette näeb. Lisaks on hoonetes palju elektritarbijaid, mida standardkasutus ei sisalda. Mõningad elektritarbijad, nagu kaldtee soojendus ja liftid, on lubatud küll energiamärgist koostades maha lahutada, juhul kui neid mõõdetakse eraldi, aga praktikas puuduvad üldjuhul selleks arvestid. Kokkuvõttes tähendab see, et tegelikul energiatarbimisel põhinev KEK-i energiamärgis on mitu klassi madalam kui eelnenud ETA.

Energiamärgis kui konkurentsi küsimus

Selline olukord tekitab ohu, kus rahvusvahelised ettevõtted, kelle jaoks energiamärgised on olulised, eelistavad tulevikus tegutseda Lätis või Leedus, kus märgiste nõuded on leebemad ja investeeringu maksumus väiksem. Näiteks Leedu A++ energiaklassi hoone võib Eestis saada vabalt C-energiaklassi hinnangu. Pikemas perspektiivis ei mõjuta sellised kardinaalsed erinevused märgiste süsteemides enam ainuüksi kinnisvaraturgu, vaid ka investeeringute mahtu ja töökohtade hulka. Tegelikkuses ongi seda juba märgata – välisettevõtted, kelle jaoks energiamärgised on olulised, teevad selle põhjal laiemat Eesti majandust mõjutavaid otsuseid.

Kuigi eesmärk olla energiatõhususe vallas kõige tublim on igati kiiduväärt, peaks see olema tasakaalus majandusliku reaalsuse ja konkurentsivõimega. Energiamärgise juures tuleks süveneda hoone primaarenergiatarbesse ja sellega kaasnevatesse kõrvalkuludesse. KEK-il peaksid olema lisas välja toodud ka soovituslikud parendustegevused, kuid reaalsus on teine – soovituste info on väga üldine ning tavaliselt märgise väljastaja hoonet ei külasta. Tarbija, tellija ja hoone omaniku jaoks oleks vaja luua üheselt mõistetavad lahendused.

Äkki on käes aeg meie energiamärgiste metoodika ja piirmäärad üle vaadata? Nii uushoonete kui ka olemasolevate KEK-märgiste metoodikas peaks võtma rohkem arvesse tegelikke soove sisekliima osas ning mitte karistama hooneomanikke, kes kasutavad hooneid pikemalt, kui standardkasutus ette näeb. Võiks kaaluda lähenemist, mis võimaldaks olla samal ajal energiatõhususe eestvedaja ja atraktiivne investeerimiskoht. See vajaks aga eestvedajat, vastutajat ja kokkuleppeid.