Kuidas rahastada kevadtöid kui tengelpung ei punnita

Taas on käes põllumeeste aasta tegusaim aeg, mis ühtlasi toob kaasa suurenevad kulud ja käiberaha vajaduse. Põllumehel, kel tengelpung just üle ääre ei aja, on hea teada, millised on temale sobivaimad rahastamisvõimalused, mida vajaduse korral abiks võtta. Vaatame üle, mis on millal mõistlik lahendus.

Et kõik vajalik saaks edukaks põllumajandamiseks rahastatud, on põllumehel suures plaanis kolm võimalust: omavahendid, maksetähtaja küsimine sisendite müüjalt ja krediit pangast. Käibevahendeid kasutatakse seemnete, väetiste, taimekaitsevahendite ja muude tootmisvahendite ostmiseks ning kevadtöödega seotud lühiajaliste investeeringute finantseerimiseks.

Omavahendite kaasamine

Keskmine kulu külvipinna hektari kohta sõltub kultuurist, mida kasvatatakse. Veel viis aastat tagasi arvestas Swedbank, et keskmine kulu on 800 eurot hektari kohta. Nüüdseks on see aga jõudnud juba 1000 euro juurde.

Üldised finantseerimistavad näevad ette, et 10–30% rahalisest vajadusest võiks olla finantseeritud põllumehe omavahenditest. Kui võtta näiteks põllumees, kes harib 500 hektarit maad, siis tema käibevahendite vajadus on poole miljoni euro suurune. Hea finantseerimistava järgi võiks olla põllumajandusettevõtte omapanus seega 50 000 – 150 000 eurot.

Maksetähtaeg sisendite müüjalt

Enamik Eestis tegutsevatest sisendimüüjatest võimaldavad põllumehel kevadel saadud tarvikute eest tasuda sügisel, kui saak müüdud. Nende pakutav krediidilimiidi suurus varieerub, aga hankijate arveid ja külvipindu võrreldes on nad valmis finantseerima keskmiselt umbkaudu poole ulatuses vaja minevatest vahenditest.

Krediit pangast

Teadagi, põllumajanduse vaates pole kõik aastad vennad. Põllumajandussektori käekäiku mõjutavad eelkõige ilm ja maailmaturu hinnad ning nõudlus. Pelgalt ühe hea või halva aasta baasilt pank finantseerimisotsuseid ei tee ning oleme alati valmis põllumeestega kaasa mõtlema ja finantseerima ka külvile tehtavaid kulutusi.

Finantseerimistoodet valides peaks järgima põhimõtet, et oma lühiajalisi varasid finantseeritaks lühiajaliste kohustustega, põhivara aga pikaajaliste kohustuste ja omakapitali arvelt. Käibevahendite arvelt investeeringute tegemine võib põhjustab likviidsusprobleeme, mida on hiljem keeruline lahendada. Keskmine käibevahendite summa, mida külvipinna hektari kohta küsitakse, on 300–400 eurot ehk 30–40% tegelikest kulutustest.

Swedbanki statistika järgi on hooaja tarvikute soetamiseks ja külvitööde kulude finantseerimiseks kõige traditsioonilisem lahendus kasutada kevadkülvilaenu. Taolist laenu makstakse tagasi igakuiselt või tasutakse igakuiselt intressi ning põhiosa tagastatakse perioodi lõpus viimase kuumaksega või -maksetega. Tagasimaksed tehakse seega aasta lõpupoole, saagi müügist saadud finantsidest ja toetuste arvelt.

Taliviljade osakaal oli kümme aastat tagasi kolmandik külvipinnast. Praeguseks on talivilja osakaaluga jõutud aga juba 60%-ni. Suurenenud talivilja osakaalu tõttu tuleb järjest rohkem kulutusi teha ka sügisel talivilja külvamiseks. Siin on üks lahendus arvelduskrediit, kuid vabama rahakasutuse iseloomu tõttu sobib see vaid neile, kes suudavad vahendeid distsiplineeritult kasutada. Oluline on meeles pidada, et arvelduskrediidi arvelt ei tohiks teha pikaajalisi investeeringuid.

Mida finantseerijat valides silmas pidada?

Kõige soodsamalt saab tarvikuid soetada ettemaksuga.

Pangad laenavad raha tagatiste olemasolu korral. Haritava maa keskmine hektari hind Maa-ameti statistika andmetel oli mullu 6345 eurot. Hea finantseerimistava järgi antakse laenu 70% põllumaa väärtusest. 500 000 euro laenamiseks oleks vaja seega 715 000 euro väärtuses põllumaad ehk ligikaudu 113 hektarit maad.

Sisendite müüjad enamjaolt tagatisi ei küsi, kuid kuna rahale on tekkinud ka hind, küsivad nad maksetähtaja pakkumisel ka kõrgemat hinda. Meile teadaolevalt võiks sellisel juhul arvestada aastaseks intressiks kahekohalise arvu.

Ka finantsasutused küsivad krediidi võimaldamise eest intressi. Eesti Panga statistilised andmed näitavad, et põllumajanduse, metsamajanduse ja kalanduse sektori lühiajaliste kohustuste intressimäär oli eelmise aasta lõpu seisuga 6,95%. Põllumajandussektori intressid koosnevad enamjaolt panga marginaalist ja euriborist. Kuivõrd aasta lõpus oli euribor 4% taseme juures, siis oli keskmine marginaal lühiajaliste toodete osas ligi 3%.

Toome ka ühe arvutusliku näite. Oletame, et põllumees soovib saada 500 000 euro eest tarvikuid maksetähtajaga ja saab kokkuleppe pooleks aastaks 10% intressiga. Sellisel juhul on ta kulu 25 000 eurot. Kui ta küsib ja saab sama summa pangast, siis 6,95% koguintressiga on samasuguse arvutuse alusel ta kulu koos lepingutasuga, mis on ligikaudu 1500 eurot, kokku 18 875 eurot. Tasub mainida, et need arvutused on näitlikud, tegelikud võimalused sõltuvad peamiselt põllumehe finantsnäitajatest.

Nagu juba mainisin, on panga finantseerimise eelduseks tagatiste olemasolu. Hüpoteegi seadmise kulu on ühekordne ning seda ei pea tegema iga-aastaselt.

Enamjaolt kasutab põllumees finantseerimiseks eeltoodud kolme finantseerimisvariandi kombinatsiooni. Meie statistika alusel panustavad põllumehed ligikaudu 15% ulatuses omavahenditest, sisendite müüjalt küsitakse 50% ja pangalt 35% vajalikest vahenditest. Põllumehest lähtudes on need protsendid finantseerimise osakaaludes erinevad – lõpliku otsuse teeb iga põllumees oma võimalustest lähtudes.