Milline on jätkusuutlik taristu?

Hea planeeringu ja taristuga linnas on elanike elukvaliteet parem, auto kasutamise vajadus väiksem ja linn tänu sellele loodussäästlikum. Eriti olulised on ühistranspordi ja kaupluste lähedus ning süsihappegaasi siduvad rohealad.

Uurisime, kuidas on lood meie naaberriikides ja küsisime Leedu linnaplaneerija Justina Muliuolytė arvamust jätkusuutliku taristu kohta. Justina Muliuolytė sõnul on taristu arendamine otseselt seotud jätkusuutlikkusega. „Keskkonda säästavad kõige enam sellised piirkonnad, mis pakuvad elanikele lähikonnas töötamise ja vaba aja veetmise võimalusi. Nii on võimalik autosõit vahetada jalgrattasõidu, ühistranspordi või jalutamise vastu ning kaob vajadus pidevalt kesklinna vahet liikuda. Kokkuvõttes säästetakse aega ummikus istumise arvelt, raha kütuse pealt ning toetatakse keskkonda väiksema süsinikujalajäljega,“ ütleb ta.

Teine oluline osa taristust on rohealad – pargid, haljastus, linnametsad jne. Rohealad puhastavad õhku, vähendavad tolmu, pakuvad kuumavarju, neelavad süsihappegaasi ja liigset vihmavett ning soodustavad liikumisaktiivsust.

Kodupood on elanikule oluline

Linnaplaneerijana nõustub Justina Muliuolytė, et ideaalolukorras moodustab iga linnaosa justkui väikese keskuse, kus kõik igapäevaeluks olulised teenused asuvad vaid ühe-kahe kilomeetri kaugusel ja kus saab vabalt liikuda jala, jalgratta või tõukerattaga. „Linnaelanike jaoks on väga oluline avalik ruum koos juurdekuuluvaga, nagu pargid, poed, meditsiiniasutused, jalgrattateed ja meelelahutus. Lastega perede jaoks on tähtis, et läheduses oleksid lasteaed, kool ja huviringid. See kõik on osa linnataristust,“ sõnab Muliuolytė.

Elukoha valikut määravad suuresti hind ja asukoht. Samas ei pruugi näiteks äärelinnas alati head taristut olla, mistõttu võib seal elamine õige pea ebamugavaks muutuda. Enne kolimist tuleks linnaosa kodulehelt uurida piirkonna arengukava, et teada saada, mis on järgmise kümnendi plaan ja kuidas võiks piirkond tulevikus välja näha.

Samm edasi: 15 minuti linna kontseptsioon

Linnade vaates räägitakse üha enam 15 minuti linna kontseptist, mis viitab sellele, et elanikul on kõik eluks vajalik kodu läheduses olemas. Tavaliselt on taoliste linnade infrastruktuur läbi mõeldud nii, et inimestel on võimalik 15 minutiga liigelda igale poole kas jalgsi või rattaga, mis omakorda aitab vähendada süsinikujalajälge ning ühtlasi kuludelt kokku hoida. Kogu kontseptsiooni eesmärk on parandada linnaelanike elamistingimusi, sest autokasutuse vähendamine toob kaasa heitkoguste languse ja puhtama elukeskkonna. Transport moodustab ligikaudu viiendiku ülemaailmsest süsinikdioksiidi (CO2) emissioonist [24%, kui arvestada ainult energiast tulenevat CO2 heitkogust] ning autod ja bussid sellest omakorda 45%. Hea näide 15-minutilisest linnast on näiteks Kopenhaagen, mis on korduvalt valitud maailma kõige elamisväärsemaks linnaks. Linnas on loodud selline infrastruktuur, kus igas linnaosas on kõik olulised asutused käe-jala juures ning igale poole saab liigelda kas jalgsi, ratta või ühistranspordiga.

Oxfordi ülikooli uuringute kohaselt võib ratta valimine auto asemel kasvõi üks kord päevas vähendada inimese transpordiga seotud heitekoguseid ligikaudu 67%. Uuringute järgi liiklevad hollandlased keskmiselt 2,6 kilomeetrit päevas. Kui samad praktikad omandaksid inimesed üle maailma, väheneks aastane süsinikdioksiidi heitkogus 686 miljoni tonni võrra.

Säästva linnaarengu perspektiiv

Urbanismiteooria kohaselt on inimesed rohkem seotud oma linnaosa kui eluasemega. Nad teavad kõiki kõrvalisi tänavaid ja otseteid ning neil on tekkinud oma kogukond. Säästva linnaarengu vaatest oleks hea, kui eluolu muutudes oleks võimalik valida vajalik eluase samast linnaosast.

Muliuolytė sõnul on elukaarega seotud ka valitud eluaseme tüüp. Näiteks tudengid elavad koos sõpradega ühiskorteris, hiljem kolivad paarid eraldi väikesesse korterisse, laste sünni järel suuremasse korterisse või majja ning vanaduspõlves naasevad sageli väiksemasse korterisse. „Tavaliselt on ühes linnaosas sellise n-ö eluasemekarjääri läbimine üsna keeruline, sest eluasemetüübid erinevad linnaositi üsna palju. Näiteks kesklinnas müüakse väiksemaid ja kallimaid kortereid. Mõistliku hinnaga kolmetoalisi kortereid saab enamasti magalapiirkondadest. Suuremaid maju leiab aga linnast väljas. Linna arendades oleks hea mitmekesistada iga linnaosa sees elamutüüpide valikut,“ lisab Muliuolytė.

Maal võib taristu olla puudulik

Väljaehitatud elektri-, vee-, soojus- ja kanalisatsioonitaristu on eriti oluline neile, kes kaaluvad maale kodu soetamist. Kui krundil on elekter, võivad muud süsteemid, nagu kaev või kanalisatsioon olla lokaalsed, kuid nende paigaldamine nõuab lisaraha ning pikemas perspektiivis on nende ülalpidamiskulud suuremad kui tsentraalsetel süsteemidel. Tulevastel maaelanikel tasub uurida teede läbitavust, sest need on sageli asfalteerimata ja liiklemine ebamugav. Samuti tuleks uurida, milline on teede olukord suurema lumesaju korral.

Hinnata tuleks ka tänavavalgustust, kõnniteid, kaugust lähima ühistranspordipeatuseni ja jäätmekäitlusvõimalusi. Linlastele on need asjad enesestmõistetavad, aga maal võib nende puudumine argielu keeruliseks muuta.