Minu säästmise teekond – Kristjani lugu

Artiklisari “Minu säästmise teekond” tutvustab Facebooki rahatarkuse grupi #Kogumispäevik aktiivseid liikmeid, kes räägivad, kuidas nemad oma eesmärkideni on jõudnud.

Kui iga kuu alati midagi kohe kõrvale paned, siis tähendab see ka automaatselt, et ei teki varianti elada täpselt oma võimaluste piiril, vaid elad veidi sellest allpool.

Ma pole kunagi olnud eriline laristaja, kes tunneb tugevat vajadust kogu sissetulev raha võimalikult kiirelt näppude vahelt läbi lasta. Kui lapsi veel polnud, siis ei olnud ka erilist huvi säästmise/investeerimise vastu. Kui midagi suuremat vaja oli, siis kogusin selle jaoks raha, aga see oli alati mingi asja ostmiseks (näiteks jalgratas või arvuti). Tsükkel käis nii, et “kogun X asja jaoks raha -> ostan asja X -> raha nullis ja otsast peale”.

Huvitaval kombel olin juba keskkooli ajal lugenud läbi “Rikas isa, vaene isa” ja mulle väga meeldisid mõned ideed sealt. Aga ühegi sammuni selles vallas ei jõudnud. Tõenäoliselt seepärast, et mul lihtsalt ei olnud raha investeerimiseks, ei keskkooliõpilasena ega ka tudengina. No ja küllap ei olnud ikkagi ka piisavalt põletavat tungi ka selle teema vastu. Vastasel juhul oleks ka aktiivsemalt neid võimalusi otsinud või jalgratta asemel hoopis aktsiaid ostnud.

Tulevikuperspektiiv

Lapse sünniga muutus finantsiline perspektiiv ja sealtmaalt hakkasime abikaasaga mõtlema kaugema tuleviku peale. Ma ei taha ju lastele tulevikus koormaks jääda, et nemad peaksid kunagi mu hooldekodu arvete pärast jagelema. Vastupidi, ma võiksin hoopis ise suuta lapsi toetada ellu astumisel. Kui alustasime abikaasaga veidi peale esimese lapse sündi mõtestatud finantskäitumisega, siis tekkis kohe ka soov investeerima hakata, sest ega ju raha ei ole eriti mõtet niisama omada. Kui väike meelerahufond välja arvata siis sellest rohkem ei ole ju mõistlik raha koguda. Kuna lapse näol tekkis eesmärk väga pikaajaliseks kogumiseks, siis oli ka selge, et ei kogu ju raha 30+ aastat. Tuleks leida midagi, mis väärtust vähemalt hoiab või hoopis seda kasvatab.

Lugesime abikaasaga koos mõned raamatud läbi, et inspiratsiooni saada. Need tol hetkel olid (ja vist on ka praegu) kõige tüüpilisemad teosed: “Rikkaks saamise õpik” oli äsja ilmunud, “Rikas isa, vaene isa” ja võib-olla veel mõni. Seejärel olime inspireeritud ja hakkasime siis proovima erinevaid rahapaigutamise viise. Esmased infoallikad olid Finantsvabaduse Facebook’i grupp ja mõned sõbrad, kes juba tegelesid investeerimisega. Tegimegi siis kohe kõige lihtsamates kohtades nii-öelda “käe valgeks”. Panime osa rahast ühisrahastusse (Mintose platvormil) ja ostsime mõningaid Eesti börsifirmade aktsiaid.

Õppetunnid

Mingitest suurtest võitudest või ka kaotustest mul rääkida ei ole, sest meie investeerimine on alles algusjärgus, seetõttu üsna konservatiivne (III pensionisammas indeksfondi, stabiilsed dividendimaksjad Eesti börsifirmade seast, ühisrahastus). Seda, kui palju Tallinna Kaubamaja, Merko Ehitus, Harju Elekter siin viimastel aastatel on “tootnud”, võib vast igaüks ise graafikult vaadata. Kaotanud ja õppetunde olen saanud peamiselt ühisrahastuses. Näiteks ei teinud kohe alguses laenukontorite osas, kellele oma raha kasutada anda, erilist eeltööd. Seetõttu andsin raha ka mõnele sellisele kontorile, kellele tänaste teadmiste baasil enam kindlasti ei annaks ning osa polegi tagasi saanud. Aga kõige suurem õppetund on muidugi see, et investeerimisega oleks võinud alustada 10 aastat varem ja saavutada päris kena seis juba enne laste sündi. Üksi elades ja ainult enda eest vastutades on võimalik päris kenasti ja päris kiiresti portfelli paisutada. Lastega juba mõnevõrra keerulisem ja läheb aeglasemalt.

Igaüks peab leidma viisi, mis tema jaoks töötab

Kuigi kõik gurud ja koolitajad ütlevad, et eelarve on A ja O, siis meie ei pea seda. Ilmselt see töötab meie jaoks, sest mul ega abikaasal ei ole kummalgi kalleid hobisid või kulukaid emotsioonioste, mida peaks hirmsasti eelarvega kontrolli all hoidma. Üldiselt üritame võtta iga kuu kindla summa säästmiseks, aga ega seegi pole alati kivisse raiutud. Mõningatel kuudel on selge, et kulud on suuremad (näiteks sünnipäevakuud) ja siis ongi ette näha, et selle kuu säästud  on väiksemad. Vahel tekib ka lisasissetulekuid, mis lähevad kõik automaatselt säästudeks.

Eesmärgid

Praegusel hetkel, tuleb tunnistada, on investeerimine seisma jäänud, sest pere on jõudsasti kasvanud ning oleme pidanud aasta jooksul nii elukoha kui ka auto seetõttu suuremate vastu vahetama. Nende sissemakseteks on läinud päris mitme viimase aasta säästud. Aga õnneks ei ole pidanud (või mis õnneks, eks see ole planeerimise tulemus) juba olemasolevaid investeeringuid seepärast likvideerima. Ma olen investeerimise enda jaoks eesmärgistanud tasemete kaupa:

• tase #1 – me ei jää abikaasaga lastele finantskoormaks, mis iganes ka ei juhtuks.
• tase #2 – saame hoopis ise lapsi toetada, et ükski nende arengusoov ei peaks jääma raha taha toppama. Näiteks, et ükski ülikool ei jääks kättesaamatuks, sõltumata selle asukohariigist.

Finantsvabadusest selle kõige klassikalisemas mõttes ma ei unista. Tore on, kui ta ükskord peaks tulema, aga minu üks senise elu parimaid life-hack’e on olnud leida selline töö, mida ma tahaks teha ka siis, kui mul oleks võimalus elada ka ainult passiivsest tulust. Seega mul ei ole mingit soovi ega vajadust nii-öelda “palgatööst loobuda”.

Säästmisnipid

Mul ei ole vaja mingeid imenippe enda distsiplineerimiseks välja mõelda, kuna ma juba loomu poolest ei ole laristaja. Pole kunagi, ka mitte üsna vaestel tudengiaegadel, võlaspiraali sattunud ega järelmakse võtnud. Vastasel juhul oleks kindlasti vajalik range eelarvestamine ja sellest kinni pidamine.

Päris kindel on see, et peab olema eraldi ilma pangakaardita arvelduskonto, kuhu säästusid kanda. Kasvõi juba selleks, et väga selgelt eristada, milline osa rahast võib minna jooksvateks kuludeks (mis asub kaardiga arvelduskontol) ja milline ei või. Lisaks muidugi tuleb säästukontole midagigi kanda kohe, kui peamine sissetulek laekub. Pane midagi alati, sest kui kogu säästmine kuu lõppu jätta, siis võib olla üsna kindel, et avastad “aa, ups, see kuu ei jäänudki midagi alles…”. Kui iga kuu alati midagi kohe kõrvale paned, siis tähendab see ka automaatselt, et ei teki varianti elada täpselt oma võimaluste piiril, vaid elad veidi sellest allpool. See on alati vajalik iga sissetuleku saades, sest vastasel juhul ei olekski ju säästmine võimalik.

Palgast raha kõrvalepanemist saab alustada alates järgmisest palgapäevast. Mõistlikumalt elada nii, et maksta ära igasugused laenud-järelmaksud, sellega läheb ilmselt kauem, sõltuvalt sellest, kui palju neid on. Aga mida saab teha juba täna, on üle vaadata toidukulud, hakata mõistlikumalt toidupoes ostlema, käia seal vähem, osta korraga rohkem ja nimekirja alusel.

Lisaks vaadata üle igasugused väiksed kulud, mis kõik kokku võivad teha üsna suure summa (näiteks: internet, telefon, elektripakett, igasugused äpid; Netflix, Spotify jne). Küllap saab sealt ka üksjagu asju odavamaks, kui lõpetada nende teenuste eest maksmine, mida eriti nagu ei tarbigi ja need, mida on vaja, võtta mitme peale või odavam pakett vms.

Palju oleneb ka muidugi, mis olukorras inimene on ja mille jaoks on vaja säästma hakata. Üldiselt normaalses olukorras on säästmise kõrvalt ikka minu meelest mõistlik võimaluste piires elu nautida ka. Eriti kui on juba lapsed, siis tuleb ju vastutustundliku finantskäitumise õpetamise kõrval siiski aeg-ajalt ka kuskil mängumaal, kinos käia ja meelelahutust tarbida. See poleks ka normaalne minu meelest, kui terve lapsepõlv mööduks lastel nii, et “sorry lapsed, sel suvel küll loomaaeda ei saa, sest sellel ja tollel aktsial oli jube hea ostukoht”. Kui aga on käsil täielik võlaspiraal ja finantskatastroof, millest on vaja hakata välja rabelema, siis muidugi tuleb võtta kõik meetmed väga jõuliselt kasutusele ja vähemalt mõneks ajaks igasugusest heast elust loobuda, mida sellises olukorras lubada ei saa.

Mida peaks silmas pidama investeerimisega alustades?

Ma arvan, et kõige mõistlikum tegevuste järjekord on selline, mida ka kõik gurud ja koolitajad välja toovad.

• Vaata oma kulud ja tulud kriitilise pilguga üle ja tee endale selgeks, kust raha tuleb ja kuhu läheb. Kui vaja, hakka eelarvet pidama.
• Maksa ära kõik laenud ja järelmaksud. Ainus mõistlik laen, mis võib üles jääda, ja mida ei olegi realistlik ega mõistlik kiiresti ära maksta, on kodulaen. Autoliising on siinkohal selline nii ja naa. Võimalusel soovitaks üldse ilma autota elada, nagu ma ise, kui lapsi veel polnud ja elasin linnas. Praegu, kui oleme paljulapseline pere maal ja liisinguintress on peaaegu sama väike, kui kodulaenul, siis oleme selle enda jaoks aktsepteeritavaks mõelnud.
• Tekita väike rahaline puhver ettenägematuteks kuludeks.
• Alles peale esimest kolme sammu on mõistlik investeerimine ette võtta, sest miks püüda taga ajada 10% investeerimistootlust, kui samal ajal on 15% intressiga kiirlaen üleval?
• Loe enne järgmist punkti läbi 1-2 raamatut. Näiteks on juba praeguseks päris mitu Eesti investori kirjutatud raamatut olemas (mulle teadaolevalt: „Kuidas alustada investeerimisega?“, „Rahaedu põhimõtted“, „Rikkaks saamise õpik“, „Alustava investori käsiraamat“) .
• Kui on väga vaja spetsiifilisi samme ette öelda, siis kõigepealt pane III sammas “täis” (15% palgast). Kui sealt üle jääb ja tahad ise ka sellesse “mängu siseneda”, ehk siis natuke põnevust oma investeerimisellu tuua, siis järgmiseks ühisrahastus ja üksikaktsiad Balti börsilt.

Soovitused

Enamik gurusid ütlevad küll, et kõigepealt tuleb lugeda, asjad endale selgeks teha, analüüsida. Ma ei ütle, et seda ei peaks tegema, aga tee lihtsalt see esimene samm väikese summaga kohe ära. Nii on kohe oluliselt suurem motivatsioon ja tahe investeerimise kohta lugeda ja õppida. Lisaks oled kohe üle saanud alustamise hirmust, mis võib seda suuremaks minna, mida rohkem alustamist edasi lükata.