Kas Itaaliast saab järgmine Kreeka?

Itaalia saatkonnas Berliinis hiljuti peetud majandusseminaril arutati, kas Itaaliast saab järgmine kriisiriik. Sakslaste vastava ettekande pealkirja lõppu pandud küsimärk võõrustajate itaallaste tuju eriti paremaks ei teinud.

Viimasest majanduskriisist taastumine on olnud vaevaline

Majanduse kogutoodang on Itaalias endiselt majanduskriisieelsest tasemest madalam. Eesti ületas eelmise majandusbuumi ajal saavutatud tipu juba üle-eelmisel aastal. Itaalial on majandusprobleeme jalaga segada. Valitsussektori kõrge võlakoormus, suur bürokraatia ja korruptsioon, kasin majanduskasv, kõrged maksud ja avaliku sektori kulutused, nõrk pangandus ja kõrge tööpuudus, seda eriti noorte hulgas.

Viimast kinnitab ka mu enda kogemus. Kohtasin paar kuud tagasi USAs olles mitmeid Itaalia noori, kes seal ülikoolis või erasektoris töötasid, kinnitades, et Itaalias on töö leidmine praegu keeruline. Ametlik statistika ütleb, et viiendik Itaalia noortest ei õpi ega tööta (Eestis on selliste noorte osakaal kaks korda väiksem).

Itaalia majanduslik areng on äärmiselt ebaühtlane. Põhja-Lõuna erinevused ei ole viimastel aastatel vähenenud. Elatustase jõukates piirkondades Põhja- ja Kesk-Itaalias ületab Euroopa Liidu keskmist, samal ajal kui Lõuna-Itaalias on elatustase isegi Kreekast madalam.

Itaalia ei ole siiski Kreeka ja see on hea uudis

Kreeka valitsuse võlakoormus on hoopis teisest puust ja ka majanduskasv on Kreekas olnud oluliselt kiduram kui Itaalias. Itaalia majandusel läheb viimastel aastatel tegelikult päris hästi. Igatahes paremini kui nende jalgpallikoondisel, kes 60 aasta järel maailmameistrivõistlustele ei kvalifitseerinud. Majanduskasv on mõõdukas. Tööpuudus alaneb tasapisi. Võlakoormus on stabiliseerunud. Selle taga on üleüldine soodne majanduse pärituul terves maailmas, struktuurireformid, aga ka madalad intressimäärad, millele on kaasa aidanud Euroopa Keskpanga varaostuprogramm.

Sellest hoolimata on itaallased kidurast majandusolukorrast, kõrgest tööpuudusest ja pagulastest väsinud. Seetõttu pole imestada, et populistid nendel valimistel ilmselt hääli juurde saavad.

Itaalia majandus on Kreeka omast oluliselt suurem. Itaalia osakaal euroala majanduses on umbes 15% ja Kreekal 2%. Kui Itaalial peaks teoreetiliselt tekkima probleeme oma võla teenindamisega või kui Itaalia sooviks euroalast lahkuda, siis sellel oleks Euroopa majandusele hoopis teistsugune mõju kui Kreeka puhul.

Valimised Itaalia pikaajalisi probleeme suure tõenäosusega ei lahenda

Itaalia poliitiline maastik on killustunud. Viimaste arvamusküsitluste järgi oli paar nädalat tagasi endiselt suur hulk neid, kes ei olnud valimiste eel oma valikut teinud. Tõenäoliselt tulevad valimiste järel keerulised koalitsioonikõnelused. See tähendab ebakindla poliitilise olukorra jätkumist ja vajalike majandusreformide venimist. Ilmselt suurendab järgmine valitsus valitsuse defitsiiti, mis võib küll kergitada lühiajalist majanduskasvu, aga samas tekitada probleeme pikaajalise konkurentsivõime ja võlakoormuse jätkusuutlikkusega. Kuna intressid on tõusuteel ja Euroopa Keskpank hakkab oma varaostuprogrammi koomale tõmbama, muutub riigivõla teenindamine lähiaastatel kallimaks.

Valimiste mõju Euroopa majandusele on ilmselt tagasihoidlik. Sagedased valitsuste vahetused on Itaalias tavapärased. Osaliselt seetõttu on ka finantsturud täna Itaalia valimiste suhtes pigem rahulikud. Valimistulemuste mõju ettevõtete ja tarbijate kindlustundele on suure tõenäosusega samuti tagasihoidlik.

Itaalia euroalast lahkumise tõenäosus on praeguste hinnangute järgi väike

Euroalast lahkumise referendumi toimumise tõenäosus on vähenenud. Eurobaromeetri küsitluse järgi toetas novembris eurot 59%, ELi tulevikku nägi positiivselt 50% itaallastest.  Tänu sellele on euroskeptilised parteid (sh kõige populaarsem erakond, populistlik Viie Tähe Liikumine, 5MS) ka oma Euroopa Liidu vastast retoorikat vähendanud. Isegi, kui euroskeptikud saavad valimistel suure enamuse, tähendaks euroalast lahkumine pikka ja vaevarikkast poliitilist protsessi, sh Itaalia põhiseaduse muutmist.

Artikkel ilmus 03.03.2018 Postimehes.