Kuidas valitsus kriisi haldamisega on hakkama saanud?
Tervishoiukriisi raskemad hetked on tänaseks selja taha jäänud, kuid selle tagajärjed majanduses ootavad alles ees. Isegi kui uute viirusekandjate arv Eestis jõudsalt kahaneb, on viiruseandjaid hetkel Eestis oluliselt rohkem, kui märtsi keskel. See tähendab, et lisaks majanduslikele raskustele ei ole koroonaviirus Eestist ja maailmast kuhugi kadunud. Kuidas on selle taustal kriisi haldamisega hakkama saanud riik?
Tagantjärele hinnangute andmine vastuvõetud otsuste ja kriisi lahendamise kohta on lihtne. Hoopis teine asi on aga kriisi lahendamiseks otsuste langetamine ajal, kui meie ees olid täiesti uued ja kiiresti eskaleeruvad probleemid. Ei oldud ju varem nii mastaapselt suletud kaasaegset turumajandust. Samuti on täiesti uus kogemus ja töö käigus õppimine majanduse ja ühiskonna taasavamine.
Kas valitsus reageeris piisavalt kiiresti?
Eriolukord kehtestati umbes samal ajal, kui viirusesse nakatunud inimeste arv eskaleeruma hakkas. Seega napilt õigel ajal. Päevas uute nakatunud inimeste arvu tippu jõudsime juba aprilli alguseks ehk eriolukorra algusest 22 päevaga. Alates kuupäevast, kui registreeriti esimene viirusekandja, võttis see aega 36 päeva.
Eestis on liikumispiirangud olnud teiste riikidega võrreldes leebemad ja need kehtisid lühemat aega – liikumispiirangud on aga omakorda piirangud majandustegevusele (meie lähiregioonis on erijuhtum Rootsi). Kui vaadata registreeritud viirusekandjate ja surmade arvu miljoni elaniku kohta, siis on Eesti nende näitajatega Euroopas ning ka Põhja- ja Baltimaade hulgas keskmisel positsioonil. Viiruse levik saadi kiiresti kontrolli alla ja selle löök Eesti elanike tervisele ei ole olnud suur ja meil on siiani võrdlemisi hästi läinud.
Majanduse päästepakett leevendab kriisi mõjusid, kuid ei hoia ära majanduslangust
Kuigi liikumispiiranguid järk-järgult vähendatakse ning majandustegevus tasapisi taastub, on selle kriisi mõju majandusele ja riigirahandusele ränk ja kulukas. Mida kauem ja rangemaid liikumispiiranguid me hoiame või oleksime hoidnud, seda tugevam löök oleks sellel majandusele. Aga tasakaalu leidmine majandusliku mõju ja tervishoiuriski vahel ei olegi lihtne.
Liikumispiirangute leevendamisel on positiivne mõju sisemajandusele, kuid kuna väliskeskkond on tugevasti kahjustatud ning välisnõudlus oluliselt nõrgenenud, siis annab see Eestile, kui avatud majandusega riigile, tugeva löögi. Halvenenud on ka kindlustunne, mis pidurdab investeerimist ja äriotsuste tegemist. Ebakindlus pärsib aga majanduse taastumist. Seega on praegu väga oluline taastada ettevõtete ja majapidamiste kindlustunne tarbida, investeerida ja tulevikku suunatud otsuseid teha. Hoopis teine küsimus on kas või kui palju valitsus julgeb siin võtta vastutust, kuna välistada ei saa viiruse uut lainet.
Enamus riike on sellele majandusšokile reageerinud väga suurte abipakettidega. Kui võrrelda majanduse päästmiseks mõeldud täiendava abipaketi suurust SKP suhtes, siis Eesti paketid on olnud suuremad või sama mahus, kui meie lähinaabritel. Ma loodan, et kõik on juba aru saanud, et majanduse päästepakett on mõeldud kriisimõjude leevendamiseks, kuid see ei hoia ära majanduslangust. Nii on see ka teistes riikides.
Suure abipaketi hinnaks suure maksutulude vähenemise ajal on ülisuur eelarvedefitsiit ja riigivõla kasv. Õnneks oli Eesti riigirahandus enne kriisi võrdlemisi heas korras. Eelarve ei oleks tohtinud tugeva majanduskasvu tingimustes puudujäägiga olla, kuid nominaalselt oli see möödunud aastal vaid 0,3% SKP-st. Samuti on teada-tuntud Eesti väga madal riigivõlg.
Riigirahanduse olukorra halvenemine, samal ajal kui eesmärgiks on riigieelarve keskpikas vaates tasakaalu viia, hakkab paratamatult piirama valitsussektori kulutusi, mis omakorda võib aeglustada majanduskasvu taastumist. Lisaks tuleb arvestada, et kui riik ei saa oma uutes tingimustes kohustuste täitmisega hakkama, võib meid ees oodata ka maksude tõstmine. Kiirelt kasvav riigieelarve puudujääk ja riigivõlg muudavad riigid haavatavaks uutele šokkidele, mis, nagu me juba nägime, tabada meid ootamatult.