Virtuaalsed varad ja reaalsed võlad

Georg Wilhelm Friedrich Hegelit tsiteerides õpetavad kogemused ja ajalugu meile seda, et inimesed ja valitsused pole ajaloost midagi õppinud. Väljavõte Eesti Panga Eesti majandusülevaatest 15 aastat tagasi: „Peale südasuve hakkas inflatsioon 2007. aastal euroalal kiirenema, jõudes aasta lõpus ja uue aasta alguses ebatavaliselt kõrge 3,1-3,3 protsendi tasemeni. 2007. aasta keskmisena kallines tarbijakorv Eestis 6,6 protsenti ehk 4,5 protsenti rohkem kui euroalal keskmiselt. Aasta algusest saati tõusma hakanud naftahind saavutas aasta lõpuks läbi aegade kõrgeima taseme, jõudes 100 dollarini barreli eest ja ületades seda taset 2008. aasta esimeses kvartalis mitmel korral. Lisaks kiirendas elukallidust puidu, metalli ning maagaasi hinnatõus. Koos toiduainete jätkuva kallinemisega kasvatas see inflatsioonitempot Eestis ajutiselt 11-12 protsendini, millega oldi Euroopa Liidu kolme kõige kiirema inflatsiooniga riigi seas. Enamikes sektorites suurenesid palgad kiiremini kui tootlikkus.“

Eluasemelaenudega seotud euribor

Elanike eluasemelaenudega seotud 6-kuu euribor liikus 2005. aasta jaanipäeva aegselt 2,1 protsendi tasemelt kolme aastaga 5,37 protsendi juurde, tekitades kiires elukalliduse keskkonnas täiendavaid finantspingeid. Ülemaailmselt lahvatanud majanduskriis tõi kaasa tööpuuduse kasvu ning probleeme headel aegadel liigselt võetud võlgade tagasimaksmisega. Nõrgemate ettevõtete ning ka eraisikute pankrotid olid juba selle traagika lõppakordiks. Paljudele sai kiiresti selgeks, et varad olid olnud virtuaalsed, aga võlad kahjuks reaalsed.

Eesti majanduse kuldaegadel oli parimate klientide eluasemelaenu pangapoolne marginaal 0,5 protsendi juures, millele lisandus 6-kuu euribor. Hetkel on pankade marginaalid üle kolme korra kõrgemad, kuid endiselt veel nullis 6-kuu euribor võib petlikku heaolutunnet süvendada. Õnneks on enamik kliente täna laenanud märksa vastutustundlikumalt ning ka pankade laenude ning deposiitide suhe on 15 aastase taguse ajaga võrreldes endiselt eeskujulik.

Euroopa Keskpanga valmisolek tõsta intressimäärasid

Hiljuti teatas Euroopa Keskpanga president Christine Lagarde, et keskpank on juba selle aasta kolmandas kvartalis valmis intressimäärasid kaks korda tõusma. Enamik turuosalisi tundub täna uskuvat või pigem lootvat, et sealt edasi kohe väga kiiresti intressimäärasid ei tõsteta, sest see paneks suurte võlgadega Lõuna-Euroopa riigid selge finantspinge alla. Tuletame korraks veel meelde, et aastal 2008 oli tänasega üle kahe korra väiksema inflatsioonitempo juures 6-kuu euribor 5,37 protsendi juures. Seega oleksin ma väga üllatunud, kui 6-kuu euribor ei jõuaks paari aastaga vähemalt 3 protsendi tasemele. See viiks aga koos pangapoolse marginaaliga juba eluasemelaenu intressi 5 protsendi lähistele. Niigi kõrgete sundkulude juures tähendaks see veel täiendavat survet rahakotile.

Eelnevad read ei olnud mõeldud kellegi hirmutamiseks. Nende eesmärk oli suunata inimesi võimalikult tasakaalukaid finantsotsuseid langetama. Säästmine ja investeerimine on endiselt ühed parimad vahendid enda tuleviku kindlustamisel. Keskkond on muutunud aga keerulisemaks ning see nõuab nutikamaid valikuid. Lihtsalt raha kontol hoidmine on lihtne ja mugav lahendus, aga üsna pea märkate, et iga päevaga saab selle eest järjest vähem kaupu ja teenuseid tarbida. Institutsionaalsed investorid rõõmustavad, et lõpuks ometi on võlakirjadele plussmärgiga tootlus tekkinud, kuid intresside tõusu ootuses ei julge pikema kestusega võlakirju ka nemad osta ning inflatsiooni vastu võlakirjadega tänases keskkonnas nagunii pole võimalik saada. Nii ongi seni vaid võlakirju ostnud tavainvestoril täna pigem sama raha eest mõistlikum oma eluasemelaene tagasi maksta, mis 3-protsendilise euribori puhul tähendaks koos pangamarginaaliga  juba 5-protsendilist netovarade kasvu. Paari aasta pärast on nii laenukoormus väiksem ning turul võlakirjade tootlused kõrgemad, mis taas viimaste poole vaatama meelitab. Üks kiiremaid teid enda finantsseisu parandamiseks on aga alati kõrge intressidega tarbimislaenudest vabanemine, kui neid peaks juhtumisi olema.

Parim kaitse inflatsiooni vastu

Pole mingi saladus, et ajalooliselt on inflatsiooni vastu kõige paremini kaitsnud kinnisvara ja aktsiad. Kõrged hinnad ning kallinev raha hind nõuab kinnisvarast pelgupaika otsivatelt investoritelt aga üha paremaid professionaalseid oskuseid ning ei sobi seetõttu kõigile inimestele. Aktsiate ostmine on tehniliselt lihtne, kuid keeruline on otsustada, mida ja millal valida. Lühiajaliselt langevad hinnad ning meedia koledad pealkirjad ei tee otsustamist kuidagi lihtsamaks. Appi tuleb korralik finantsplaneerimine ning isiklike rahavoogude prognoosimine. On mõistetav, et olukorras, kus keskmine palgakasv jääb inflatsioonile mitmekordselt alla, on suurel hulgal inimestel üha keerulisem investeerimiseks sääste leida. Rehkenduse edukalt läbinutel on esmalt mõistlik võtta kergeid võite ja kasutada ära kolmanda samba maksusoodustused. Kui raha jääb endiselt üle, investeerige regulaarselt võimalikult kuluefektiivsetesse investeerimislahendustesse. Eelistada tuleb ettevõtteid ja ärimudeleid, millest aru saate ning mis on turul oma jätkusuutlikkust ka eelnevate kriisidega tõestanud. Soovi korral võib tugevatelt ettevõtetelt laekuvate dividendidega ka paralleelselt enda võlakoormust vähendada. Nii jäävad lüpsilehmad alles ja nad maksavad ise peremehe poolt neile ehitatud uue lauda  laenukulud kinni.