Juhtide põlvkonnavahetus on jätkusuutliku majandusarengu küsimus

Kui Eesti Vabariik 1991. aastal taasiseseisvus, ei avanenud mitte ainult uks vabaturumajandusele, vaid ka ambitsioonikatele isiksustele, kes end ettevõtluse kaudu teostama asusid. Nüüd, 33 aastat hiljem, hakkavad need tublid tegijad ja praeguseni oma ettevõtteid juhtinud omanikud lähenema pensionieale. Meie ühiskonnas puudub suuresti kogemus, kuidas elutööd edukalt pärandada – see ei ole lihtsalt äritehing, vaid jätkusuutliku majandusarengu küsimus.

Eesti on seadnud endale kõrge eesmärgi: tõusta IMD (Institute for Management Development) konkurentsivõime edetabelis praeguselt 26. kohalt 2035. aastaks 10. kohale. Selle ambitsiooni täitmiseks on oluline, et meie aastakümneid kasvanud ja tegutsenud ettevõtted uuendaksid lähiaastatel juhtimisstruktuuri ja toimimismudelit.

Ühe mehe risk

Panganduses puutume kokku mitmekesise ja laia läbilõikega Eesti ettevõtetest. Seepärast oskame näha ka riske, mis igapäevaselt oma ettevõttega toimetades ei pruugi juhile alati nähtavad olla. Üks levinumaid neist riskidest, mis on omane ühtviisi suurtele ja väiksematele ettevõtetele, on „ühe mehe risk“ – olukord, kus firma saatust juhib üks võtmeisik.

On inimlik eeldada, et homne päev on sama kui tänane, eriti kui viimase kolme aastakümne jooksul on kõik sujunud, kuid kui see teema unarusse jätta, siis võib elujõu säilitamine ettevõttes pärast asutaja taandumist osutuda sama keerukaks kui nullist ettevõtte ehitamine. See on risk, mida saab ja tasub juhtida, sest asutajate aastatepikkune vaev ja pingutus väärivad finantsilist kindlustatust ka tuleviku perspektiivis.

Jätkusuutlikkuse ja pikaajalise edu saavutamine nõuab põhjalikku ettevalmistust, kus tuleb silmitsi seista kohati ka emotsionaalselt keeruliste küsimustega, näiteks kas ettevõte pärandada lastele või hoopis müüa. Kui pärandada, siis millal on õige aeg kaasata lapsed ettevõtte töösse? Kui nad on juba kaasatud, kas nad on valmis kandma päev-päevalt ka suuremat vastutust? Kui nii, siis toimub põlvkondade vahetus ettevõttes suure tõenäosusega sujuvalt ja suuremate takistusteta. Kui ettevõte aga müüa, võib protsess võtta aastaid, nõudes varajasi ja strateegilisi samme, et kindlustada õiglane väärtus. Elutöö edasiandmiseks on hädavajalik määratleda protsessid ja juhtimiskultuur, mis garanteerivad ettevõtte jätkuvuse ka ilma selle asutajata. Oluline on luua süsteem, kus teadmised ja ettevõtte ajalugu on dokumenteeritud ning hõlpsasti mõistetavad ka uuele tulijale.

Ambitsioon eeldab uut moodi lähenemist

Oma ettevõtte usaldamine järgmise põlvkonna kätesse ei peaks olema midagi vähemat kui praeguse juhi ambitsiooni ja elutöö edukas edasikandmine. Ühel hiljutisel konverentsil ütles Eesti Panga nõukogu juht ja Tartu Ülikooli rahvusvahelise ettevõtluse professor Urmas Varblane tabavalt, et peame lubama noortel teha, sest ambitsioon eeldab uut moodi lähenemist. Praegusel juhil peab olema vaid piisavalt tarkust, et anda uuele tulijale tiivad.

Kõrgelennuliste saavutuste taga seisab tihtipeale sünergia ambitsioonist ja selgest eesmärgist ning strateegilistest sihtidest lähtuv läbimõeldud tegevuskava. Ambitsioon ise sünnib visiooni, tahte ja julguse liidust. Oluline on, et eesmärk ja visioon oleksid pika vaatega, vastasel juhul kaldutakse liiga sageli keskenduma lühiajalistele saavutustele, mis aastast aastasse või isegi kvartalist kvartalisse kinnistavad lühinägelikku mõtteviisi, ohustades sellega pikaajalist kasvu ja arengut. Üsna tihti võib aga pikaajaline kasv tulla lühiajalise ebamugavuse hinnaga.

Eesti ettevõtluse tulevik sõltub sujuvast põlvkonnavahetusest. Baltic Institute of Corporate Governance’i Eesti maajuht Erik Sakkov märkis hiljuti oma arvamusloos, et Eestit ootab ees rohmakate põlvkonnavahetuste kümnend. Et saaksime sellele kümnendile siiski tagantjärele kui eduloole vaadata, on vaja praeguste juhtide mõistuse ja südame koostööd. See nõuab neilt valmisolekut usaldada järgmisi tulijaid, kes toovad kaasa värskeid vaatenurki ja võrgustikke, ning oskust julgustada neid avastama uusi turge ja arendama innovatsiooni. Selline ettevalmistus tagab, et meie ettevõtluspärand on kantud edasi austusega mineviku vastu, samal ajal kui pilk on suunatud tulevikku.