Pingete eskaleerumine Hormuzi väinas kergitab naftahindu veelgi

Hormuzi väin, mis ühendab Pärsia lahte Araabia merega ja sealt edasi kogu maailmaga, on oluline naftatoodete ja LNG vedude transpordikoridor. Väina kontrollivad Iraan, Omaan ja Araabia Ühendemiraadid.

Lähis-Idas toodetakse ligi kolmandik maailma naftast, samas kui viiendik maailmas tarbitud naftatoodetest ja kolmandik naftavedudest liigub läbi Hormuzi väina. Rahvusvahelise energiaagentuuri andmetel suundub 70% sealsest naftast Aasia riikidesse, sealhulgas enim Hiinasse, Indiasse ja Jaapanisse. Seega on päevselge, et Iisraeli ja Iraani vahelisel sõjal ning piirkonnas eskaleerunud pingetel on laiem mõju naftahindadele ja maailmamajandusele.

Kes kasutavad väina naftatarneks enim?

Lähis-Ida riikidest veab naftatooteid Hormuzi väina kaudu 35% suuruse osakaaluga Saudi Araabia, kuid suures mahus teevad seda veel Iraak, Araabia Ühendemiraadid ja Kuveit. Nende nelja riigi osakaalud Hormuzi väina kaudu veetavatest naftatoodetest moodustavad kokku üle 80%.

Iraani osakaal oli üle-eelmisel aastal vaid 6%, kusjuures riigi peamine sihtturg on USA sanktsioonidele vaatamata endiselt Hiina – sinna läheb ligi kolmveerand Iraani naftast. Samuti on Hiina Iraanile suuruselt teine kaubandusparter ja läbi Hormuzi väina liigub enamik Iraani imporditavatest tarbekaupadest.

Hormuzi väina kaudu veetakse ka umbes viiendik maailma LNG-st, millest ligi 80% suundub Aasiasse ja 20% Euroopasse. Peamised LNG eksportijad on Katar ja Araabia Ühendemiraadid.

Kas Iraan saab Hormuzi väina sulgeda?

Kuigi Iraani osakaal maailma naftatoodangus on vaid umbes 4%, on tegu olulise riskiallikaga naftaga varustatusele ja naftahindadele. Viimase nädala jooksul on Iisraeli ja Iraani sõjalise vastasseisu tagajärjel tõusnud järsult naftahind kogu maailmas, kuna kardetakse naftatarnete häireid Lähis-Idast. Sealhulgas spekuleeritakse võimalusega, et Iraan sulgeb Hormuzi väina. Kuigi häired väinas mõjutavad peamiselt Aasia riikide varustatust nafta ja LNG-ga, mõjutab naftahindade tõus kogu maailmamajandust. Mõistagi, mida enam olukord Lähis-Idas eskaleerub ja mida kauem sealsed naftaveod on häiritud, seda suuremat kahju need teevad.

Iraan on mitu korda ähvardanud Hormuzi väina sulgeda, kui teda rünnatakse, kuid pole siiani kogu sealset liiklust blokeerida suutnud. Samas on ta juba väga pika aja jooksul ohustanud ja ka rünnanud Pärsia lahes liikuvaid laevu pahameelena talle kehtestatud sanktsioonide vastu või siis läbirääkimistel paremaid positsioone otsides. 

Praeguse seisuga toimib naftatransport Pärsia lahe riikidest veel normaalselt. Väina sulgemine ei ole Iraanile majanduslikult kasulik ega ka mõistlik, kuna sellest saaksid löögi paljud riigid, kellega ta häid suhteid soovib hoida ning kellest ta eelarvetulud ja majandus oluliselt sõltuvad.

Kuna väina sulgemine või ka rünnakud tankeritele tõstaks oluliselt naftahinda, sekkuksid sellesse tõenäoliselt nii USA kui ka Hiina, kellele see olukord meeltmööda pole. Samuti kaitseks USA oma Lähis-Idas asuvaid liitlasi ja koostööpartnereid – nagu ta on seda ka varem teinud. Nagu mainitud, tekitaksid pinged Hormuzi väinas vastuseisu ka Pärsia lahe riikidelt endilt, kelle majandus saaks tõsise löögi. Samas ei saa halvimat stsenaariumit väinas välistada. Selle mõjul kasvab riskifoon ja turgude ebakindlus, mis võib naftahindu veel oluliselt ülespoole kergitada.

Energiahindade tõus oleks järjekordne löök majanduse taastumisele

Kuigi Brenti toornaftahind kerkis teisipäeva õhtuks maailmaturul 76 dollarini barrelilt, on see ikka veel ligi 5 dollarit odavam kui tänavu jaanuari keskel ja allpool 2022.–2024. aastate keskmist hinda.

Naftahinna tõus on täiendav kulu nii ettevõtetele kui ka majapidamistele. Sõltuvalt hinnatõusu ulatusest tekitab see laiemat survet paljude muude kaupade ja teenuste hindadele. See võib takistada Euroopa Keskpangal intressimäärade kärpimist, mis omakorda pidurdaks majanduse taastumist. Eesti vaates oleks tegu sel aastal täiendava löögiga majapidamiste ostujõule, mis on juba niigi vähenenud.

Nagu mainitud, pole Iraan tänini küll Hormuzi väina täielikult sulgenud, kuid näiteks aastatel 1980–1988 toimunud sõjas Iraagiga ründasid mõlemad osapooled läbi väina liikuvaid naftatankereid. Nende rünnakute tõttu tõusis tollal oluliselt laevade kindlustuskulu, mis aitas kaasa naftahinna tõusule.

Nafta tootmisel ja selle tarnetes on tänapäeval rohkem paindlikkust, millega saaks võimalikku šokki pehmendada. Saudi Araabia ja Araabia Ühendemiraadid saaksid ligikaudu veerandi oma toornaftast Hormuzi väinal aset leidvate pingete või selle sulgemise korral ümber suunata – Saudi Araabia läbi Punase mere ja Araabia Ühendemiraadid teisel pool väina asuva Fujairah’ sadama kaudu.

Samuti saaksid nii OPEC kui ka USA naftatoodangut suurendada. Teatavasti on OPEC+ riigid Saudi Araabia juhtimisel juba naftatoodangut suurendanud ning on plaaninud tootmise kasvatamisega jätkata veel vähemalt septembrini. Samas hoiatas OPEC möödunud reedel, et veel on liiga vara arutada täiendavate naftavarude kasutusele võtmise üle.