Mis on ja kellele on mõeldud elutsüklifond?

Swedbank Investeerimisfondid ASi portfellihaldur Ene Õunmaa ja Swedbank Roburi fondijuht Pertti Rahnel tegid kokkuvõtte Eesti kahekümneaastaseks saanud pensionisüsteemist ja selgitasid, mis on ja kellele on mõeldud elutsüklifond.

Tänaseks on pensionisüsteemi loomisest möödas ca 20 aastat. See aeg on Eesti pensioniturul toonud kaasa olulisi muudatusi – aktsiaosakaalu tõusu pensionivarades, indeksifondide turule tuleku ning tasude märgatava alanemise. Elutsüklifondid (ehk säästja elutsükli käigus muutuva riskitasemega fondid), mis meie naaberriikides Lätis-Leedus, rääkimata Põhjamaadest laialdaselt kasutust leidnud, pole Eesti turul seni domineerinud. Mai algusest see olukord muutub, kui mitmed Swedbanki pensionifondid muutuvad elutsüklifondideks.

Pensionisüsteemi loomisel 2002. aastal pakkus enamus pensionifondide haldureid klientidele kolme fondi – madala, keskmise ja kõrge riskitasemega. Riskitaseme määras peamiselt aktsiaosakaal, mis võis olla maksimaalselt 50 protsenti. Mäletate ehk veel Gunnar Grapsi Hansapanga pensionireklaamis, kus ta ütles, et valib kõige äkilisema ehk maksimaalselt 50-protsendilise aktsiaosakaaluga fondi. Täna ei tundu 50-protsendilise aktsiaosakaaluga fond kuigi äkilisena. Tootepakkumise idee oli selles, et pensioniea lähenedes vahetavad kliendid kõrgema aktsiaosakaaluga pensionifondi madalama riskiga fondi vastu.

Pensionisüsteemi loomisest kümne aasta möödudes ehk umbes 2012. aastal moodustasid Swedbanki II samba pensionifondide varadest aktsiad vaid 30 protsenti. Eesti vaba ühiskond oli noor, investeerimiskultuur veel noorem ning seega oli seadusandja toonane konservatiivsus mõistetav. Valdavale osale pensionikogujatest polnud toonane konservatiivsus ilmselt siiski kasulik ning pikemaajalise tootluse huvides olnuks parem märksa kõrgem aktsiaosakaal.

Järgnes euroala võlakriis, Euroopa Keskpanga Mario Draghi kuulus „teeme, mida iganes“ kõne, eurotsooni päästmine võlakirjade tugiostude ja intresside langetamine negatiivseks. Keeruline aeg võlakirjainvestoritele, sest positiivse reaaltootluse saavutamine oli väga keeruline. Aktsiainvestoreid päästis nn TINA fenomen (there is no alternative). Veidi lihtsustatult – ükskõik, mis majanduses ka ei juhtunud – aktsiad olid teistest varaklassidest niivõrd palju atraktiivsemad, et see viis suhteliselt ühtlasele aktsiahindade tõusule. Eesti seadusandja suurendas lubatud aktsiaosakaalu pensionifondides järk-järgult ning see oli süsteemi kui terviku seisukohalt selgelt positiivne.

Koroonapandeemia muutis maailma mitmel moel – nägime kiire inflatsiooni tagasitulekut, arenenud tööstusriikides esmakordselt peale 70-ndaid. Madalad intressid ning ootamatu inflatsiooni kiirenemine on võlakirjadele üsna toksiline kokteil. Keskpangad reageerivad inflatsioonile intresside tõstmisega, jahutamaks üle kuumenevat majandust. Intressitõusud toovad aga kaasa võlakirjahindade languse. Lisanduv inflatsioon tähendab veelgi suuremat lööki võlakirjades hoitava vara ostujõule.

See ei tähenda, et aktsiaturgude jaoks kiire inflatsioon oleks midagi positiivset, sest inflatsioonile reageerivad keskpangad võivad põhjustada majanduslanguse ning seega ka ettevõtete kasumite vähenemise. Pikemas perspektiivis peaksid aktsiad siiski inflatsiooni eest kaitset pakkuma, sest mida muud inflatsioon on, kui hindade tõstmine ettevõtete poolt ja seega pikaajaliselt ka käibe ning kasumite kasv.

Finantsturgude loogika ütleb, et riskivõtmist kompenseeritakse pikemas perspektiivis kõrgema tootlusega. Barclays panga analüütikud võrdlesid pikaajaliste ja lühiajaliste võlakirjade ning aktsiate reaaltootluseid viimase 120 aasta jooksul erinevates riikides ning eranditult on aktsiad pakkunud paremat tootlust kui võlakirjad, enamasti küllaltki suure vahega. Lüües tootluse lahti Ameerika Ühendriikide näitel kümnendite lõikes, selgub, et võlakirjadesse investeerides on negatiivse reaaltootluse risk üsna suur ka kümne aasta lõikes. See oht on eriti suur, kui inflatsioon kiireneb ja intressid tõusevad – ehk siis tänases keskkonnas. Seega on pika (mitmekümneaastase) kogumisperioodi puhul mõttekas kaaluda kõrgema aktsiaosakaaluga fonde.

Muidugi ei sobi aktsiainvesteeringud kõigile – pikaajaline tootlus on küll väga suure tõenäosusega parem, ent lühiajaliselt ei ole välistatud suured langused. Krediidikriisi jooksul 2008-2009 langes Euroopa aktsiaindeks näiteks 53 protsendi võrra, pandeemia alguses 22 protsendi võrra. Madala riskiga võlakirjad kaitsevad sellisel hetkel investori vara oluliselt paremini, sest nominaalselt kukuvad võlakirjade hinnad märksa vähem. Nii on mõttekas pensioniea lähenedes liikuda kõrgema võlakirjaosakaaluga fondi, et mitte riskida aktsiaturu langusega, millest taastumine võib võtta aastaid.

Seni on vastutus fondi vahetada olnud kliendi peal, st klient on pidanud muudatusi ise tegema. Oleme otsustanud teha pensionifondid kliendi jaoks mugavamaks ja lihtsamaks muutes olemasolevad aktiivselt juhitud II samba pensionifondid ümber elutsüklifondideks. Elutsüklifondi loogika on lihtne. Swedbanki Pensionifond K100 uueks nimeks on Swedbanki Pensionifond K1980-1990 – nimi näitab, mis aastate vahemikus sündinud kliendile toode suunatud on. Selle fondi sihtkliendil on pensionile minekuni jäänud üle 30 aasta, seega on mõttekas hoida fondis maksimaalselt riskantsemaid varaklasse – aktsiaid ja kinnisvara. Aktsiarisk fondis hakkab järk-järgult vähenema alles 15 aasta pärast ehk pensioniea lähemale jõudes. Sarnane loogika kehtib ka Swedbanki Pensionifondi K60 puhul, kus samuti aktsiaosakaal mõnevõrra tõuseb, sest suurel osal klientidest on pensionile jäämiseni veel mitukümmend aastat.

Pensionifondide investeeringud on pikaajalised ja seega on meil võimalus lisaks globaalsete turgude poolt pakutavatele võimalustele investeerida Eesti ja teiste Balti riikide turgudel opereerivatesse kinnisvara- ja erakapitalifondidesse, mis pakuvad pikemas perspektiivis atraktiivset tootlust. Balti riikide börsid pakuvad ligipääsu suhteliselt kitsale osale kohalikust majandusest. Erakapitali- ja riskikapitalifondid laiendavad seda ringi olulisel määral võimaldades osa saada nende ettevõtete eduloost, mis on alles börsile siirdumas või ei plaani sinna kunagi minna. Läbi nende fondide oleme osanikud kiiresti kasvavas Tradehouse OÜs, Pihlakodu eakatekodudes ja küberjulgeolekuga tegelevas ettevõttes CybExer Technologies. Investeeringud kohalikesse ettevõttesse toetavad meie pensionikogujaid läbi kogu nende elutsükli, investeerides kohalikku majandusse nii laiendame osakuomanike töötamisvõimalusi elu aktiivsemas etapis kui ka kasvatame nende vara pensionile jäämisel.

Sarnaselt aktsiaturgudele suudab ka kinnisvara üle pika perioodi pakkuda kaitset inflatsiooni vastu. Rendilepingute puhul on väga levinud punkt, mis võimaldab rendihindu korrigeerida inflatsiooni võrra. See suurendab kinnisvaraomanike tulusid sarnaselt inflatsioonile. Üldise kõrge inflatsiooni keskkonnas tõusevad ehitushinnad, mis muudavad uute hoonete ehitamise kallimaks ja toetavad seeläbi olemasoleva kinnisvara hindu. Aprilli alguse seisuga on meie kõige konservatiivsemas fondis K10 kinnisvara osakaal ligi 11 protsenti ja kõige riskantsemas fondis K100 üle viie protsendi. Läbi kinnisvarafondide on meie pensionikogujad Tallinna kesklinnas peatselt taasavatava Radisson Collection hotelli, Tartu Aardla Selveri, Narva Tiimani Maxima ja Tallinna Kärberi Selveri hoonete omanike seas.

Fondide muutumisel elutsüklifondideks jätkame nende aktiivset juhtimist ning investeeringuid Balti majandusruumi.